Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Halb kogemus
Kas naistel on vanaduse hirm?
 
lahendus 11. detsember 2015, kl 16.56
Normaalsed inimesed suhtlevad sõprade, laste ja lastelastega, kui tervis ka enam-vähem korras, on elu nagu lill. Aga vingatsid peaksid hakkama omavahel sõbrustama ja siis kiitma seda, kes vägevamalt ja haledamalt vingub. Elu saab kohe mõtte.
 
vingatsid 11. detsember 2015, kl 17.00
Affi iroonia oli nii kipakas, et mõte jäi lausa hägusaks.
Et need, kes ägavad, et "vanadus on nii kole" ja "mis mõte sel kõigel on", on justkui Suured Mõtlejad. Ning need, kes oma eluga midagi ette võtavad (olgu kasvõi tikkides ja vaaritades) ühtlasi automaatselt mõtlemisvõimetud?
Oh seda üldistamise suurt kunsti...

Olen sellepärast halisejate vastu kuri, et olen ise ka kunagi niimoodi maailmavaluliselt äganud. Just senikaua, kuni elu ise on mulle kaikaga oma õppetunnid kätte jaganud ja prioriteedid selgeks kolkinud. Ei julgekski enam sellist juttu suust välja ajada ja hädaldamisele raisatud aega ei saa ma enam iialgi tagasi.
(Mis täpselt juhtus, seda ma siin kindlasti kirjeldama ei hakka.)
Mida see vingumine paremaks muudab? Kas enesetunne läheb sellest heaks? Või ilmutab elu mõte end öösel lambivarjust?

Aa, muide, mõni minu vabatahtlikust sõpradest, kes käivad Aafrikas, Tais ja Tiibetis, on vanuses 45-53. Aafrika naiste sünnitamine ei puutu nendesse muidu, kui vaid nende naiste aitamise ja toetamise kaudu. Ega nad ise siis ju...
 
vanem eit 12. detsember 2015, kl 02.52
jutt on võtnud huvitava pöörde.
elu mõtet on otsitud juba oi kui ammusest ajast ja keegi siiamaani pole leidnud, küllap ei leiagi, sel lihtsal põhjusel, et seda tõepoolest pole. igaüks katsub kuidagigi oma elu mõtestada. kui sa juba siin maailmas oled, siis mis sul muud üle nagu jääb. üritad mingeid naudinguid leida millestki, õnneks on see võimalik. kes leiab mõtte muusikas ja kunstis, kes läheb palverännakule, kes tõesti aafrikasse vabatahtlikuks. see näitabki seda, et inimene otsib ise omale elumõtet, kuigi jah, globaalselt pole küll miskit vahet, mida ta teeb või ei tee.
kas ta tõmbleb terve elu millegi nimel või joob lihtsalt oma elu maha, mitte mingit vahet sest globaalses mõttes pole. mida kaugemale sealt rohujuure tasandist minna, seda mõtetum on.

ma olen mõelnud, et usklikud unistavad igavesest elust või nagu siin mainiti, et teispoolsuses saab äkki oma lähedastega uuesti kokku. aga mis edasi? lõpmatuseni elada mida tehes? absoluutselt kõik ammendab ennast ükskord, absoluutselt iga tegevus lõpuks muutub tüütuks. kui jutt juba tikkimise peale läks, no kui mitu aastakümmet või lausa aastasada sa viitsid tikkida? mis siis, et võid seda teha kord ristpistes, kord muhu tikandis, mingist hetkest viskab üle ju. nagu kõik ülejäänud. ma küll ei taha igavesti elada, eriti just vanana. noorena oleks asjal ehk isegi jumet.
 
masenduses 12. detsember 2015, kl 15.59
Vanem eit, sinu mõtetega olen väga nõus.

Ise tunnen tülpimust, tüdimust, miski ei tundu enam põnev.
Eks see kõik tuleb vanusest.
Ärkamine tundub mõttetu, mõtlen, milleks üldse üles tõusta.

Vingatsid, kurtmine ei muuda midagi paremaks, aga vähemalt saab välja öelda, mida sisimas nagunii tunnen.
 
ja tulebki jälle mammutteema 12. detsember 2015, kl 16.39
Selge, nüüd on välja öeldud. Ja edasi?
On tegelikult 3 varianti.
1. mürgitada ise ennast oma mõtetega edasi ja piinata end võib-olla veel 40 aastat (ühtlasi mürgitades ka teisi, kes muidu ehk endaga kenasti hakkama saaks).
2. panna pael kaela ja võib-olla tulla siia ilma senikaua tagasi, kuni endaga hakkama saad (keegi ei garanteeri, et see nii pole).
3. püüda enda olemisele mingi mõte leida ning õppida loovalt ja konstruktiivselt elama (tehes ehk ka kellegi teise elu helgemaks).
Mina siin teemas enam oma aega ei raiska, vaid lähen oma vanaema kutsel (!) kontserdile ja kohvikusse elu mõtet arutama. Tema pakkus mõtte, mina teen välja. Saab ka nii.
 
eelmisele jutule täienduseks 12. detsember 2015, kl 16.42
Ja et keegi ei hakkaks siin rääkima, et mis sa laps ka asjast tead, siis mina olen 42 ja vanaema kõbus 84.
 
masenduses 12. detsember 2015, kl 17.02
Tore, kui mõni suudab ka vanaduses elust rõõmu tunda.
Mina ei suuda ja ei näe vanaduses midagi toredat.
 
to masenduses 12. detsember 2015, kl 18.12
sina ravi oma deprekat. selleks on rohud täitsa olemas.
 
Liki 12. detsember 2015, kl 20.00
Masenduses, sa pole vana, mis vanusest sa räägid, ma saaks aru, et oled mingi 70 või vanem, sa ju alles keskealine. Ilmselt on sul tõsine deprekas. Püüa tunda rõõmu elust, tee midagi huvitavat, võta midagi ette. Ära jää koju istuma, usu, nii läheb vaid hullemaks. Mine sõbra juurde, kes sind mõistab. Sa nagu loodad siit vastustest leida kaasanutjaid ja enesehaletsejaid, aga see ei aita sind edasi. Kui tõesti oled P, siis tean, et sul ongi probleem selles, et sa ei taha kohe mitte midagi teha oma olukorra parandamiseks,sulle võib jagada kümneid häid soovitusi, aga sa lükkad kõik tagasi, ja ei taha muutuda. Mõtlemisainet sulle.
 
N69 13. detsember 2015, kl 10.29
kui sellised hirmud on tekkinud,siis tuleks nendega tegeleda enne,kui nad süvenevad.Depressioonist räägitakse viimasel ajal palju ning sellega kaasnevaid muutusi ajus tasub karta.Endal olnud probleemid sellega nooruses ja ülesaamine võttis aastaid.Olin 30,kuid tundsin ennast nii jõuetuna,et ei jaksanud poodi minna,poole tee pealt läksin koju tagasi.Vaatasin teisi inimesi ja mõtlesin,kuidas nad suudavad naerda.Mõelge parem sellele,et nii noor nagu praegu olete,saate olla elu lõpuni, kui ei muretse ennast haigeks.
 
üle 60 13. detsember 2015, kl 10.35
arvab, et kes tunneb end vanana, võib juba 47 tundagi end vanana, kes ei muretse ja tegutseb, on optimistlik, endast hooliv, tervislikku elu elav inimene ,võib olla 74- või 84- aastaselt nooruslikum , kui 47-aastane
 
masenduses 13. detsember 2015, kl 18.15
Muidugi võib kunstlikult elurõõmu sisendada, kuigi see on raske ja ei pruugi õnnestuda.
Aga see on kõik kunstlik ...

30 muidugi on veel päris noor, aga 47 ammu enam mitte.
 
üle 60 13. detsember 2015, kl 18.59
mis kunstlik, ma vaatan töö juures endast poole nooremaid, vinguvad ja virisevad, et väsinud, ei viitsi , millal see nädalavahetus tuleb, lösutavad paigal , kiruvad kedagi justkui mingid vananevad jutumoorid. Tegelegu millegagi, mis neile ellu uut ja nooruslikku tooks, mitte ärgu näidaku endale, et ongi juba 30-sed vanad ja siis 47- sena tõelised masenduses vanamutid...
 
ma 13. detsember 2015, kl 20.49
see on elu loomulik osa ja seega ei karda ma midagi.
 
mõte? 14. detsember 2015, kl 00.46
Mõte?
Kogu selle teema mõte?
Kõigi siin sõna võtnute olemasolu SUUR elumõte?

Tegelikult on kõik vaid illusioon. Pole ei elumõtet, ei inimest, ei sitikat, ei miskit.

On vaid virtuaalelumäng ja meist igaühel on oma roll seal täita.
Jaa, täpselt sarnane kõigi nende uhkete arvutimängudega.
Osa rahvast tikib, osa kasvatab lapsi, osa kaebleb, osa küpsetab, osa kuhjab raha kokku, osa armastab kasse, osa koeri, keegi lüpsab kitsi, kuskil keegi müüb oma keha, kuskil keegi reedab armastust, mõni ihkab omasoolise embusse ja nõnda edasi.
Igal mängijal on oma osa täita ja keegi pole ei parem ega halvem teisest.
Tegu on suurima teatrilavastusega suurima osatäitjate arvuga.

Osa osatäitjaid lihtsalt asendatakse jooksvalt juurde sündivate tillukeste uutega.
Nii seda illusioonmängu aina krutitakse, luuakse intriige, sõdu ja kujuteldavaid võimalikke situatsioone.
Et ikka igavaks ei muutuks, et ikka mäng jätkuda saaks.

Kuni siis ühel momendil enam norm edasimineku võimalust pole, mäng on viimse vindini kriisi jõudnud, ja siis toimub tuumasõda või veeuputus, mis kogu elu hävitab.
Kuskile aga jäetakse Noalaev nt või Tomski oblasti tilluke erienergeetikaga külake või mingi muu elualge alles ja sellest algab taas uus laiaulatuslik ja tuhandete aastate pikkune elumäng uute tegelaskujudega.

Kes mängib seda mängu meiega?
Seda väga tõesarnast illusioonmängu?
 
masenduses 14. detsember 2015, kl 01.26
Üle 60, aga see ju näitabki, et su töökaaslased on noored, kui nad nädalavahetust ootavad.
Jrelikult nad naudiivad vabu päevi.

Mina näiteks ei oota vabu päevi, siis olen oma vanaduse hirmu ja kurbade mõtete meelevallas.
Tööl käimine aitab vähemalt mõtteid tühjast ja masendavast tulevikust eemale peletada.
 
lihtne 14. detsember 2015, kl 01.46
miks muretseda asjade üle, mida sa muuta ei saa.
lihtsalt ela. heida õhtul voodisse ja naudi, et saad magama. hommikul ärka ja ära muretse, lihtsalt naudi, et ärkasid, et päev alles ees ja õhtu kaugel.

pole vaja muretseda selle pärast, mis kunagi tulla võib. sa nagunii ei tea ju, mis tegelikult tuleb ja mida siis muretseda.
lihtsalt ole ja ela oma sellist, just sulle antud elu, sest nagunii sa miljardäriks ei saa. kui oleksid saanud, siis sa juba oleksid.

elu üle mõtiskleda võib aga alati, see pole hädaldamine.
aga, kui näha ja tunda südamega seda kõike, mis maailmas toimub, siis täitsa ausalt, sel kõigel puudubki mõte. aju lihtsalt tõrgub mõistmast, mis mõte on mastaapsetel kannatustel, sõdadel ja galopil raha ja mammona järgi.
ja kuna iga inimene tunneb, mõtleb ja elabki just talle omast elu, siis pole imestada, et üks on rahul, teine õnnelik, kolmas lausa õnnetu.
ju siis nii peabki olema.
lepi oma saatusega, siis on kergem. pidev võitlemine ja vastu punnimine võtab viimasegi elutahte lõpuks.
ole see, kes sa oled ja lihtsalt lepi on seekordse eksistentsiga siin ilmas. ehk järgmisel korral õnnestub teisiti. jaksu sulle, ja naerata.
 
Maddy 14. detsember 2015, kl 12.45
Mina ka kunagi maadlesin küsimustega, mis on elu mõte jne. Tahan teiega jagada oma rõõmu, elu eesmärk ja mõte on leitud! Lühidalt öeldes, leidsin Jumala või õigemini Jumal leidis mind. Nüüd püüan elada head tehes ja elu on palju rõõmsam. Usun, et mu patud on andeks antud, usun Jeesuse lunastavasse surma minu eest! See elu on vaid hetk,meile pakutakse igavest elu! Rahvas, lugege Piiblit ja elu ei ole enam kunagi igav! Kaunist jõuluaega teemategijale ja teistele!
 
aff 14. detsember 2015, kl 12.48
Tänud - saidi, mõte?, lihtne, vanem eit.
Oli huvitav.

mõte?
seda sa mainisid õigesti ära, et vanad mängijad vahetatakse pidevalt uute vastu, et mäng huvitav püsiks. Et ta üldse püsiks. Sest muidu jääks kogu see krempel soiku.
Aga kellele see pealtvaataja roll huvitav on? Oma kokkukopsitud vigase mängu pealt vaatamine?
Või pakkus huvi vaid mängu leiutamine?
 
hehe 14. detsember 2015, kl 18.28
Aff, seda sa peaksid ilmselt Maddylt küsima. Jube ebakvaliteetse jama on see piibli peategelane kokku keeranud.
 
masenduses 14. detsember 2015, kl 18.35
Lihtne, saan aru, vanust muuta ei saa, nooremaks ei lähe.
Aga ikkagi tekitab vananemine õudust ja hirmu.

Ise tahaksin tööl käia surmani, kui muidugi vähegi tervist on.
Kuid kes võtab vana inimese tööle.
Kodus nelja seina vahel konutamine ja surma ootamine on nii jube, et ei taha selle peale mõeldagi.
moosimadu 14. detsember 2015, kl 19.12
Tead, "masenduses", sa sured juba praegu. Iga päev, mil mõtled kui jube saab olema vanana kodus kopitada ja surma oodata sured sa raasukehaaval ja kui ükskord SEE aeg käes on, avastad, et oled pool elu tegelenud suremisega...aga elada oled unustanud!
 
eluisu 14. detsember 2015, kl 21.17
Kui siin oleks "meeldib"-nupp, ma sõtkuks nuppu moosimaole selle mõtte eest.
Lisaks on mul mõte, et kena, kui inimesed enam siin midagi ei arvaks - tundub tõesti, et tegu on P sugusega, kes mõistlikku juttu ei kuula, vaid viskab nagu katkine plaat.
Äkki ta siis läheb õue ja tunneb rõõmu sellest, et õhk liigub ja sõda pole.
 
aga miks 14. detsember 2015, kl 21.27
te seda peed loete, lugege ülejäänud kommentaare, need on ju huvitavad.
 
hehe 14. detsember 2015, kl 21.52
See pole mitte P-sugune, vaid ongi vana "hea" P ise. Aga huvitav on lugeda teiste kommentaare, P ise on muidugi igav katkine ja pealegi parandamatu plaat.
 
masenduses 15. detsember 2015, kl 00.13
Moosimadu, sul on teatud määral õigus, kuid ei suuda keskealisena elust enam rõõmu tunda.
 
masenduses 16. detsember 2015, kl 02.32
Ülla - ülla, arvuti aknast alla viskamine küll kahjuks midagi ei muuda.
Lihtsalt vanema inimese elu on üks rist ja viletsus, rõõmustavat on väga raske leida.
 
Ülla-ülla 16. detsember 2015, kl 09.36
Kui juhm võib inimene olla?
Sinu arvuti aknast allaviskamine muudab asju küll. See muudab maailma ilusamaks meie, ülejäänud inimeste jaoks. See loob meile maailma ilma sinu reostava vingumiseta.
 
masenduses 16. detsember 2015, kl 12.08
Kust küll inimesed ammutavad rõõmu vanemas eas ?
Endale tundub tulevik nii trööstitu, kurb ja üksildane.
Kellele vanemat inimest vaja on ?
Igale poole tahetakse ainult noori.
Vana inimene ei kõlba ju kuhugi.
 
kuule. 16. detsember 2015, kl 20.22
Kui Sa just voodihaige pole, siis peaks küll elu nagu lill olema, mina olen 63 kohe ja naudin elu täiega. Lapsed suured, tööelu läbi, kui teen midagi, siis vaid omalõbuks. Lust ja lillepidu lausa ju. Kusagile pole kiiret, magad poole päevani, ei saa aru masenduses olijatest, kena pühadeootust kallid masendujad)
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!