Märkisime lapse sünnipäevakutsele, et kink panna ümbrikku. Helistas poja klassikaaslase ema ja küsis, milleks me raha vajame. Ma ei osanud sellise nahhaalsuse peale midagi öelda, viskasin lihtsalt toru ära. Pärast mees helistas talle tagasi ja ütles, et pole vaja tulla, meie ei taha seda klassivenda näha. Jube kummaline ikka pärida selliseid asju, mina tema käest ei küsi, mida tema rahaga teeb. Vastik. Tänapäeval ongi kombeks raha kinkida, veider, et seda ei teata.

Teie enda käitumine oli ju veel kummalisem.

Milles on klassivend süüdi ja teie lapse sõber, kui kellegi ema nii küsis?

tõepoolest oled ise nõme

raha ei ole kingitus, sellisel kujul on tegu pigem annetusega

kingitakse ikka selleks et kingisaajale meelde jääda ja austust avaldada, raha kinkides ei saa ju kumbagi

täitsa hullud sünnipäeva korraldajad. algul saadavad ebaviisaka kutse ja pärast käituvad matslikult.
võtate lapselt varakult juba lapse rõõmud ära ja kasvatate nahaalset materialisti.

ma pakun, et delfi korjab selle teema siit ja teeb sellest artikli:)

ma tahaks ka teada, milleks mu raha kasutatakse. kui sul oli lapsele uut proteesi vaja, siis on viisakas seda ka kutses mainida. ma ei anna kerjuselel ka niisama raha - ikka tahan teada, m illeks ta seda kasutab. aga absoluutne mats oli muidugi teemaalgataja.

Sama poisi isa teab väga hästi samas mida minuga teha.

Praegu pole seda enam vaja kutsele kirjutadagi, praegusel ajal kingitaksegi ainult raha.

lastele kindlasti ei kingita raha.

keegi püstitab libateema, ja enamus kohe kommima:)))) lasteaed.....

Pärast tuleb siia omast arust tark ja asjatundja ja paneb teid kõiki paika nagu alamklassi saasta. Mitmes teises teemas juba nii on läinudki.
Ärge kommige enam kuskilgi pool.

Minu poeg on 12 ja need 5 aastat on talle klassivendade poolt ainult raha kingitud...samuti ka tema.

lapse sünnipäev on siis rahategemise projekt?

Lõiguke Epp Petrone raamatust Minu Ameerika:
------------------------------------
Telefonihelin.
"Mida! Ei või olla!" Kuulen kuidas papa John jookseb, telefon käes, möödaa maja ringi. Saan varsti aru, et ta räägib ilmselt oma naisega, kes on äsja rääkinud Ianiga.
"Kas oled täiesti kindel, et nad tsekki ei pannudki? Kas keegi veel? Jah...? Jah..? Aga teised olid kõik korralikult kinkinud?...Kui palju?...Kui palju?...Mis asja?!"

Samasugune oli ka meie pulmade järelmäng. Itaaliapärastes pulmades kingitakse nimelt ümbrikuid tsekkidega ja üks osa pulmaprotseduuridest on ümbrikute avamine ja kirjapanek: kes kui palju kinkis! Tundub, et keegi oli jätnud tseki panemata ja seeasemel mingi odava kingituse toonud...