Äkki kuskil teistes foorumites kurdavad sama pere teised liikmed anonüümikutele oma sügavaid saladusi, küsivad külapoe tagant võõrastelt nõu, vaagivad versioone ja võtavad aastaid hoogu perega ausalt rääkimiseks..
Kellesse see laps küll oma ebaausate unenägude ja ebakindlusega läinud on?
Inimeste seiklusrikast suguelu arvestades ei saa välistada, et lõpuni ausat vastust polegi, sest keegi ei tea kindlalt, kes bioloogiliselt on kelle kes.

Ainuüksi veregruppide sobivus vanemateks-lasteks ei taga veel bioloogilist sugulust. Need võivad ka juhuslikult niimoodi sattuda.
(Keegi siin eespool mainis, et ka veregruppide kaudu saab osaliselt veresugulust määrata. Aga just OSALISELT.)

no ärge geenide kaela nüüd ka kõike ajage. Geenid määravad ära tendentsid ja soodumuse, kuid põhiteguriks on siiski keskkond, mis määrab ära, kas geenidega determineeritu avaldub või mitte.

Nii lihtne see elu ka nüüd pole, et joodiku lapsest saab kindlasti joodik ja narkari järeltulijast narkar.

Näljas hoitavast põrsast ei kasva kindlasti pekisiga, kuigi tema emmel oli paks rasvakiht ihu kaunistamas...

Ega siis asi pole ainult probleemides nagu alkoholism või muu narkomaania, ehkki mõned kommentaatorid rõhuvad liialdatult just sarnasele. Asi võib teinekord olla ka nt selgesti ja ainult just geenidega determineeritud haigustes. Kas saad lõpuks aru?

Lõpuks? Minu arust väidad sa seda esmakordselt. Muide, ka haigustega on sama lugu - nad avalduvad siis, kui õnnestub kokku saada kaks ühesuguse mutatsiooniga alleeli. Loomulikult oleks tore, kui me riske teaksime.
Aga huvitav oleks teada, kui paljud enne abielu endale ja väljavalitule geeniteste on teinud või suguvõsa haiguste vastu huvigi tundnud on.

Mina ei märganud postitustes erilist muret haiguste pärast, pigem oli hirm ikka joomarluse ja narkomaania jm taolise asotsiaalsuse suhtes.

Joomarlusest ja narkomaaniast hakkasid vastajad kirjutama, mitte teemaalgataja.
Teemaalgataja tahab lihtsalt teada saada, kas ta isa ikka on bioloogiline isa.

ja kus ma ütlesin, et teemaalgataja seda kirjutas?

Mina üritasin selgitada neile, kes väitsid, et on oluline teada ega isa äkki joodik polnud, et siis lapsed saamata jätta...

Niimoodi välja kirjutatult tundub sellise seose loomine ikka uskumatult rumal.

teemaalgataja võib olla mõne poolearulise poolt sünnitushaiglasse jäetud ja hiljem lapsendatud, aga võib olla ka vaimuhaige, keda vaevavad kinnisideed , luulud jne jm

kui palju haiget teed
sa hinge rebid katki
kui klaasikillud vannivees
nii moonutades fakti
sa lõikad läbi isa veene

ei ole halastust su hinges
vaid põnev krimilugu
sa fantaseerid vingelt
nii julm su elulugu
saad jõulurahust - rinde

Juba 14.detsembri esimene kommentaar oli pärilikkuse riskidest. See ja veel midagi oli sealt paar päeva hiljem kadunud. Kui tegeliku kasvatamise eest tänulikkus ja peresidemed on nii kõikevõitvalt tugevad, nagu neid kiidetakse, siis elab see pere ka tõsise ja ausa jutuajamise üle. Olgu tõde, milline tahes.
Varjamiste ja manipuleerimistega antakse ise oma lähedastele põhjusi kahtlusteks, sest perena koos elades tajutakse üksteist niikuinii, kui keegi midagi varjab. Kui võõrale paistab see paranoiline, ei tähenda veel, et see seda on, ammugi mitte vaimuhaigus. Inimese oma ja võõra, usalduse ja reetmise mõisted saavad selliste asjadega haavata. Jooksebki seni omadeks peetutega asjade klaarimise asemel võõrastele kurtma. Pole seda julget usaldust kunagi õpetatudki, ei imesta jah, kui hirm juba mitu põlve varem sisse kasvanud. See on enda teha, mis pere selle jutu ja teadmistega edasi teeb, kas joostakse laiali või elatakse edasi sellega ja muuga, mis seni pika ajaga kokku kasvatas.

Sa pidid uuesti vanemate juurde minema ja ema käest otse vanaema kirjade kohta küsima. Kuidas Sul see käik läks, said midagi teada?

kahtlen, kas olen oma ema laps. kuidagi uskumatuna tundub.

Nii lihtsalt sarnaseid olukordi ei lahendata, et lapsevanem oma "tugevama õigusega" paneb lapse endale südamevalu tekitamises süüdi ja võlgu tundma ning viimane peab kõik kahtlused kalevi alla lükkama ja kahtlustes edasi vaevlema. Ei ole nõnda, et vanemad autoritaarselt otsustavad, mida nende laps mõelda ja tunda tohib. Kipub kalduma demagoogilise manipulatsiooni poole vanema(te) poolt, olgugi et kaunilt värsivormis väljendatud. Sellistel kahtlustel lapse poolt on paraku nii mõnigi kord alust. Küllalt tuleb ette olukordi, kus laps ei tea, et isa, ema või mõlemad ei ole tema bioloogilised vanemad. Aga vanemad, kel selle koha pealt midagi varajata pole, ei peaks ju üldse solvuma ega passiiv-agressiivselt oi-kui-haavatut mängima, kui laps neile kinnituseks vastavaid küsimusi esitab. Ei saa olla nii egoistlik, et ainult vanemate (isa) jõulurõõm on tähtis, vaid sama oluline on ka see, et lapsel ei oleks (asjatute) kahtluste tõttu jõulurahu (mitte "rinne") südames.

Enam-vähem nõus sinuga. Eriti hästi võtab sarnased olukorrad kokku sinu kommentaari viimane lause.

Nii või teisiti, igatahes on see järjekordne näide, et oma pere- ja suhteasju ei tasu üheski foorumis ega üldse kõrvaliste isikutega arutada. Need tuleks peres omavahel selgeks rääkida või siis vajadusel koos mõne vaimse tervise spetsialistiga (psühhiaater, psühholoog), sest viimastel on vähemalt kohustus kuuldu enda teada hoida.

psühholoog(hiaater) ajab hullemat jama kui siinsed kokku ja maksad talle rämedat pappi eitea mille eest.
siin pole nimetatud nimesid. mida autoril karta? kes levitaks midagi mittemillestki, siin polnud midagi üldse sellist, mida keegi tegelt viitsiks kuulata ja levitada.
ära aja reklaami siin endale, hiaater.. kohustus maiääs.

oi, ilus aeg tuli mul, nagu tavaliselt.

Sinu arvamus vaimse tervise spetsialistidest on pehmelt öeldes ignorantne.

Nüüd on siis alanud tõelise isa otsingud. Maa alt ja pealt.

to 19. detsember 2016, kl 16.28

Kirja autor on üles kasvatatud, näib et ilma puudust kannatamata ja orjatööd tegemata. Tundub, tema jutu järele, et isa ei ole teda ahistanud, peksnud ega hirmuvalitsuse all hoidnud.

OLETAME, et isa ei ole bioloogiline ja ei ole teadlik sellest (paha ema), millise kuriteo on siis isa teinud? Küsin, milles on isa süüdi?

Oletame, et "kahtlustes edasi vaevlev" tütar oleks üles kasvanud bioloogilise isaga, kes teda ei tahtnud, kas tütar oleks elanud "kahtlusteta" õnnelikumat elu?

Mina pean seda küll normaalseks, et inimene otsib neid, kust ta põlvneb. Teadmine, tõde, ei pruugi teha õnnelikumaks, küll aga võib seda enam tõusta reaalselt last kasvatanud mehe väärtus. Palju raskem on mingite kõhkustega terve elu elada.
Ei kujuta ette, kui oleksin kahelnud oma isa isaduses. Aga kindlasti, kui oleksin, siis muidugi püüaksin mingitele jälgedele saada.

aga miks siis?
mind huvitaks see bioloogiline isadus siis, kui oleks mingi rämesuur pärandus ootamas. siis viitsiks tõmmelda, aga muidu - see mees on ju sulle täiesti võõras inimene. miks hakata suvalise võõraga mingeid suhteid arendama või tema jälgi ajama? aint seepärast, et sa sündisid tema spermast või?
kui oleksid katseklaasist, siis otsiks ka oma suvalist issit, kes raha eest kliinikus oma ihumahla loovutas?
nn bioloogiline isa, kes pole sinu kasvamise protsessis osalenud, on täpselt sama suvaline kuju kui see, kes sõõritsate juures oma mahla loovutas.

sositamine ja vassimine lapse päritolu suhtes on muidugi suisa kuritegu. seda ma naljalt ei andestaks.

Aga vähemalt mõnes riigis ongi muide ka spermadoonorist eostatud lapsel õigus soovi korral oma bioloogilist isa teada ja see teadmine talle siis ka võimaldatakse! Kuidas te ometi aru ei saa, et tõepoolest: inimsuhted ja geneetika on erinevad asjad!! Kas te tõesti ei saa aru (pigem vist ikka ei taha aru saada), milliseks võtmetähtsusega teguriks võib teinekord osutuda geneetiline informatsioon?!

veel to 3.33: Kuidas sa saad automaatselt eeldada, et sarnastel juhtudel tegelik biol. isa last ei tahtnud ega oleks teda sama hästi kohelnud?! Vabalt võib nii olla, kuid samahästi võib olla ka nõnda, et lapse biol. isal ei olnud halli aimugi, et too naine temast rasedaks jäi.

Lahketel võõrastel siin pole midagi selle vastu, kui lapsele kingiti ellu võimalus teadmatuseks või teada saamiseks, et tal või tema järglastel on kogemata kunagi kokkupuude - vabandage väljendit - lähisuguluspaaritusega või et keegi on surnud, keda päästnuks tema neer aga tal polnud isegi võimalust uhkelt annetada või keelduda. Sest ta ei teadnud, kes tema veresugulased on.
Peaasi, et valed ja saladused oleks hästi hoitud ja lapsel kõht täis, fassaad vinksvonks. Rakke ja verd ei peta. Vot kui omal neeru vaja, siis küll läheks seni varjajate poolt rabelemiseks. Kui piinlik peaks tõde olema, et isegi sarnasel juhul mitte?
See kõik ei pruugi üldse teemat ega teema inimesi puutuda.

..."vaatasin just saadet "suletud uste taga" ja no nüüd ei kahtle ma enam hetke ka, et ma ei ole oma "isa" laps.
mäletan siiani kord ammu juhuslikult pealtkuuldud vanaema ja ema vahelist kõnelust. vanaema ütles, et ema peab vähemalt mulle tõe välja rääkima, aga soovitas oodata, kuni ma suureks kasvan.
kas ma ikka tookord nende juttu täie selgusega mõistsin.
lisaks olek mul ülimalt kahju haiget teha oma "isale", kes on mu lapsepõlve parim inimene olnud.
"...


- Ja juba on isa pandud jutumärkidesse.

Ma ei saa aru, kuidas sa mingi telekast näidatud loo peale, mis võib vabalt kellegi sulest imetud olla, nii leili läksid ja sidusid selle otseselt oma isiklikuga eluga.

Loomulikult võiksid emalt küsida, aga rahulikult ja sõbralikult toonil, rõhutades, et miski ei muuda sinu suhet isaga ja ta jääb sama oluliseks nagu varem. Kui ta pole bioloogiline isa, siis on ta ikka erakordselt suure südamega inimene, et kasvatas sind nagu oma lihast last.

Ju teemaalgatajal ei ole lihtne ema käest selliseid asju otse küsida. Mis on täiesti arusaadav.
Mina algataja asemel ka ei julgeks.
Ema võib pahaks panna jne.

Isa ei pruugi teadagi tõde.

vanaema teadis, et tema mehel oli huntingtoni tõbi, seega sinu vanaisal ja et sellest peaks rääkima sinu suureks kasvades?

Et siis selline haruldane geneetiline haigus.

Lugesin, et 2013 aasta seisuga on Eestis ca 5 juhtu 10 000 inimese kohta.
Kui palju miljoni kohta?
Ilmselt 500 ja näed, salastatud, sest olla väga vähe juhtusid.
500 ei ole sugugi vähe ju meie rahvaarvu kohta.
Imelik, miks nende haigete lood on salastatud.
Praegu aga lõpeb juba 2016 aasta, seega kolm aastat edasi. Kui aga need salastatud 500 on jõudnud haigust edastada järglastele.
Oletame.
50% järglastest on vigased, seega 250 uut juhtu on võimalik, kui igal vigase geeniga tegelasel ainult 1 järglane oli.
Aga kui oli rohkem?!

Huvitav, kas meie riigis ka steriliseeritakse sellise haigusega inimesed, juhul, kui juba nooremas eas peaks selge olema, et ongi HT.
Ehk seepärast neid depressiivsusi nii massiliselt ongi meil. Vabalt võib ollagi geneetiline ajuhäda, mis iga järgmise põlvega võimendub ja võimendub ja levib aina laiemalt - ja depressioonid saavadki valdavaks dementsuseni välja, agressiivsuseni välja ja enesetappudeni välja jne.
tulevik - ??

Kindlam oleks vist öelda, et LOODETAVASTI ei muuda selline võimalus suhet isaga, sest kõik ehk ei oska oma reaktsiooni päris täpselt ette näha. Mina ka muidugi loodan, et KUI tõesti selgub, et teemaalgataja bioloogiline isa on keegi võõras, siis tema suhted sisuliste vanematega jäävad ikka heaks.