Muidu kodutunne on väga tubli ja tore saade. Aga palun selgitage mulle, mis pärast on vaja endale nii palju lapsi teha, et ei näe otsa ega äärt ja elatakse üle oma võimete? Milleks kullakesed? Kas tõesti on lihtsam pidada ligi 10 last, kui osta kondoome? Kondoomidel ei ole vaja kodu, toitu jms, lastel aga ju on. Ma ei saa lihtsalt aru, miks inimesed ei mõtle! Pärast justkui lasuks kõigil kohustus aidata..

Ma ka ei saa aru. Mõned teevad lapsi, et toetusi saada ja maksumaksjad peavad neid aitama.
Inimene on üks imelik olend erinevalt loomast. Viimane rajab kõigepealt pesa ja alles siis tulevad järglased. Paraku käib paljudel inimestel asi vastupidi.

Mis te virisete, keegi peab teile tulevikus pensioni ka maksma, te ei viitsi ju lapsi teha.

sotsiopaat Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mis te virisete, keegi peab teile tulevikus pensio
> ni ka maksma, te ei viitsi ju lapsi teha.

Ei tule sellise pere lastest mingeid maksumaksjaid. Vastupidi, sealt sirguvad uued sotstoetustest elatujad. Mitte need lapsed ei hakka meile pensioni maksma, vaid meie hakkame oma pensionist veel neid üleval pidama ja nende hiigelsuuri vaesuses virelevaid peresid toetama.

vot käis siis üks selline paljulapseline valla sotsiaaltöötaja juures järjekordset abi kerjamas ja lõpptulemus oli selline-ütles sots. töötajale:"sinu kiuste teen järgmise lapse". tegigi. nii need abivajajad tekivadki.

Mitte, et mul nende inimeste vastu isiklikult midagi oleks, aga lihtsalt, vaatasin seda uut kodutunde treilerit ja imestasin.. Miks inimesed oma elu keeruliseks elavad.. Abi all mõtlesin ikka otsest abi, mitte kaudset, pigem seda, et a la mul katus laseb läbi ja mu jalgapllimeeskonna suurusele perele tilgub vesi pähe, kas teil siis üldse kahju pole, arveldusarve siin sähh jne, jne..

Ma ei taha unes ka ette kujutada, mis elu need lapsed elama peavad edaspidi. Ja kodu korda on hea teha küll, aga pere ei saa vaatamata sellele endaga ikka hakkama ju.. Paneb ohkama.

Ei tea, mis pensioni nemad seal isegi saavad. Suurt midagi vist nagu, kui lapsi karjatäis ja olulist tööd pole silmad enne näinud.

Miks lapsi teha??!!

Ma arvan, et nii lihtsalt on ette nähtud. Mõnele on määratud suur pere, teisele ei antagi oma last, peab lapsendama. Mõni tahabki suurt peret, mõni ei suuda ühe lapsegagi hakkama saada. Lihtsalt inimesed ja arusaamad ongi erinevad, mis ühe jaoks õige, see võib teise jaoks vale olla ja see ongi normaalne.

Ise olen suurest perest, meil oli tavaline kodu, ei tilkunud vesi laest, kõigil oli oma voodi, oma koht laua taga, kus õppida, oma riiulid vaid tema asjade jaoks ja kord oli majas. Polnud nii, et kõik läbisegi puntras ja keegi ei tea, kus kellegi asjad parasjagu laiali.
Ema-isa käisid tööl, sest tol ajal oligi nii, et kõik pidid tööl käima, muidu olid tööpõlgur, kellega tegeldi juba muudmoodi.
Ja nii me kasvasime, sõime lihtsat toitu, käisime koolis ja tegelesime hobidega, suveti olime maal ja tegime jõukohast tööd.
Olime lastena õnnelikud ja kuigi meid oli niigi palju, poleks olnud häda miskit, kui meid oleks olnud rohkemgi.
Nüüdseks on meil kõigil oma pere, oma erialane töö ja me oleme rahul, et meil on võimalus tööl käia, et meie vanemad õpetasid meid ise hakkama saama, et nad meie koolitamisele nii suurt rõhku panid ja ikka rääkisid, et loota siin elus tuleb esmalt ikka enda peale, et õnnelikuks teeb andmine, mitte lihtsalt saamine.
Neil oli õigus.
Arukalt majandades saab vägagi toredalt toimida ka suur pere ja selleks ei pea olema miljonär.

Vahel, kui vaatan "Kodutunnet", siis mõtlen, et huvitav, mille järgi otsustatakse abivajaja. Tundub, vahel, et on paljuski suuremaid abivajajaid olemas, aga aidatakse täiesti toimivat peret. Kas loeb siiski see, kuidas keegi oskab end hädiseks rääkida või kui kõvasti suudab appi hüüda.
Saade on kena iseenesest. Aitamine on ilus tegu.

Kui oma tuttavalt küsisin, miks ta kavatseb sünnitada neljanda vallaslapse, siis ta vastas:
Nelja lapsega hakkan kuuluma paljulapseliste perede liitu ja saan TASUTA makarone.
Voh, kus on ikka argument.
Nüüd ta kuulubki paljulapseliste perede liitu ja makarone kodus lademetes.

Neli last ei ole ju palju, see on normaalne laste arv.

Makaronilaps, arvan, et su tuttaval oli lihtsalt kopp ees küsimusest "milleks neljas laps?", sest mina vastasin omal ajal umbes kuuekümnendale samas stiilis küsimusele "tahan kangelasemaks saada", mõni isegi uskus. No see oli kahtlemata nende probleem.
Või on tõesti nii rumalaid olemas..?

No normaalselt ja toimetuleva paljulapselise pere vastu pole mitte midagi ammugi. Ma ei mõista lihtsalt seda laste sellist vaesusesse toomist.. Eriti veel nii palju.. Juhtumise alla ei saa 5,6,7,8,9... Last küll panna.... Mõni kord võib juhtuda, aga nii palju.. See on juba rumalus.

siin maailmas pole mitte midagi peale armastuse ja elu, mida elad, kui sa tahad seda kõike jagada ja edasi anda, tahad jagada seda armastust uutele eludele, kes sinust alguse saavad ja kes sinu armastuse soojuses suureks kasvavad, siis sa ei mõtle oma mugavusele, rahale ega ümbruskonna imestusele ega mõistmatutele.
Kui sinus kasvav inimlaps sind õnnelikuks teeb, sa teda armastusega ootad ja siis ta tuleb - siis midagi ilusamat ja paremat polegi olemas.
Ei kaalu miski üle seda tunnet, kui vaatad ja hoiad kätel seda imelist väikest elunatukest, seda looduse loomingut läbi iseenda.
Ilusamat ja paremat lihtsalt polegi olemas, on üksnes armastus ja elu.

Armastuse ja eluga koos antakse kaasa ka vastutus.
Elu lastega ei ole ainult suvisel lilleaasal kepsutamine ja talvel nokkas suudega jõululaulude laulmine, need kepsutavad jalad tahavad kingi ja nokkas suud küsivad süüa.
Armastuse ja eluga ei saa vabandada õpitud abitust ja sotsiaalset vastutustundetust.

Liisu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Neli last ei ole ju palju, see on normaalne laste
> arv.

neli VALLASLAST on normaalne???? Kui sa seda tõesti normaalseks pereks pead, siis on sinu endaga midagi väga valesti.

Lapsed lasteks, aga hoopis imelikum on olukord, kus julgelt kolmandikes saadetes on selgelt viletsal järjel olevad inimesed omale soetanud üle jõu remonti vajava maja, looteski mingile müstilisele iselahenemisele või kurat teab millele ja siis laiutavad käsi, et kole lugu, kuidas katus tilgub ja vett majas pole jne. Enamus valdade lobudikest sotsiaalpinnad on ka normaalsemad kui need uberikud, mis omale vanaema pärandusest ostetud on.

"siin maailmas pole mitte midagi peale armastuse ja elu, mida elad, kui sa tahad seda kõike jagada ja edasi anda, tahad jagada seda armastust uutele eludele, kes sinust alguse saavad ja kes sinu armastuse soojuses suureks kasvavad, siis sa ei mõtle oma mugavusele, rahale ega ümbruskonna imestusele ega mõistmatutele.

On aga heietus.
Armastust ja soojust tunti vist hetkeks siis, kui järjekordne titt hakkama pandi. Muidu näib neil paljulapselistel olevat ikka väga nutune seis.
Täiskasvanud inimene ei saa oma eluga hakkama ja teeb endale veel trobikonna lapsi. Mis õndasast harmooniast siin räägitakse. Kes seal õnnelik on? Kodutunde meeskond, kes mõne onni üles klopsib või need lapsed, kes toituvad makaronidest ja jagavad riideid ja ruutmeetreid, kuni sealt pääsevad..kui pääsevad.

Agnes,
see pole heietus, selle kirjutasin oma tsitaatide kausta kuskilt, sest see on ilus ja sel on sügav mõte...

Kahjuks ei mõistagi paljud midagi sellist ja kahjuks sünnivad lapsed kurba reaalsusesse...sellest on ikka väga kurb.

Mis õndasast harmooniast siin räägitakse. Kes seal õnnelik on?
-----------
Kas mõni kommenteerijatest on ise tuttav ja suhtleb pidevalt inimestega, kes sellistest suurperedest pärit? Kui need lapsed on juba täiskasvanuks saanud? Või tänitate niisama?
Mõelge sadakond+ aastat tagasi, paljud meistki on samasuguste vaeste suurte perede järeltulijad.
Mu mehe isa on pärit 9-lapselisest perest, kes pidi lapsest saati palju tööd tegema, et üldse söönuks saada, tihti tuli nälga kannatada.
Mu oma isal oli 5 õde-venda, 2 neist ka siingi pahaks pandud vallaslapsed. Raha peres polnud, asju osta ei saanud, iga kopikas hoiti laste hariduse jaoks. Lapsepõlve pidas isa väga viletsaks, aga kui ülikool läbi, töökoht käes, teine kool poolepeal, olla hakanud aru saama, kui tore elu tal tegelikult oli ja on - suur soe pere.
Mu emaema on pärit üsna tavalisest taluperest, kus mitmed lapsed surid noorelt haigustesse, täiskasvanuks sai kõigest 7. Kõik nad on terve oma elu olnud tugevalt seotud oma õdede-vendadega, mõni juba 80 aastat järjest:) Ma olen nende juttusid ja mälestusi kuulnud palju-palju. On olnud raskeid ja veel raskemaid aegu, aga nad on kõik alati olnud õnnelikud selle üle, et neil on nii palju lähedasi inimesi! Neid kõige lähedasemaid, kellega titest peast kakeldud ja lepitud, kellega koos kõik üle elatud, kellega on oma maailm moodustunud. Kuhu võõraid kunagi sisse ei lasta.
Mul on ka sõbranna, kel 7 last, minuealine ja tänapäevane. Ka tema ei suple rahas. Aga kui ma nägin neid lapsi kasvamas ja üksteise eest hoolitsemas, oli mul iga kord veits kade meel. Need suhted olid erilised. Praegu on ka need lapsed kõik täiskasvanud, ja jällegi - igaühel neist on 6 väga lähedast inimest.

Viimasega nõus. Mitte miski ei kaalu üles õdede-vendade ühtehoidmist.
Aga (alati on "aga") selliste perede vanemad on oma lapsed saanud teades, et nad on võimelised tagama neile täis kõhu, sooja toa ja nende võimetele vastava hariduse.

Moosimadu, kui sa mu jutu uuesti läbi loeksid (või ma ei osanud õigesti kirjutada?), siis kindlasti mitte pole meie eelnevad põlvkonnad saanud oma lapsi teades, "et nad on võimelised tagama neile täis kõhu, sooja toa ja nende võimetele vastava hariduse."
Minu vanema põlve sugulased on pidanud eluspüsimiseks päris palju vaeva nägema. Ja lapsed on olnud nii näljas kui vaesuses, rassinud talutöid teha päris pisikesest saati, et mingigi söök laual oleks. Kellel silk, kellel kartul.
Ja kes meist, eestlastest, oma ajalugu ei tunneks, eks. Lapsed lihtsalt sündisid. Sajandeid, vaatamata sellele, et nende ülalpidamiseks polnud vanematel mingit plaani. Ja elasid, kuni elus püsisid. Ja töötasid, kui jalad kandma hakkasid. Ja olid õnnelikud.
Mu jutu mõte oli selles, et kõrvaltvaataja/kõrvalttänitaja ei saa otsustada ka kõige viletsamates tingimustes kasvavate laste emotsioonide üle. Et küsida, nagu Agnes: "kes seal õnnelik on?"
Sest nad ise, need suurperest pärit inimesed, hindavad lõpuks hoopis midagi muud, kui parkett-põrandat, rikkalikku toidulauda, firmarõivaid... Nad teavad, mis on reaalne elu kõiges oma karmuses, aga neil on midagi niisugust, mida jõuka pere üksiklapsel kunagi olema ei saa.
Ei ole nii üks-ühele, et kes on õnnelik, kes mitte.
Eks te ju teate seda kõik ise ka, siinkirjutajad. Mõelge kasvõi oma vana-vanavanemate perede peale:)

Üks väike küsimus veel: kas oskate tõesti hinnata, kui "õnnelik" on teie ainus laps, kellele te olete kõik võimalikud rahalised vahendid taganud? Puhta rõõm-rõõm, ei ühti negatiivset emotsiooni, ja nii elu lõpuni?

Natuke ehk mööda kõnelesime teineteisest tõesti.
Sina mõtlesid vist eeskujuks tuua põlist taluperet, minul oli silme ees tänapäeva suurpere.
Kuid isegi tollessamas taluperes peeti auasjaks kasvõi üks lastest "kergema elu peale" koolitada, olgu, et kõigile kirjatarkust anda oli üle jõu.
Pealekauba ma kardan, et meie naiivsevõitu minevikukujutlus kipub unustama, et sedamoodi kui lapsed riburadapidi sündisid, nad ka surid kurvakstegevalt tihti. Pregu on seda esivanemaid meeenutades kerge öelda, kuid see oli ju reaalne surm, ehtne lein. Mu vanavanaema mattis oma seitsmest lapsest kolm, mu vanaema lastest suri üks imikuna - tolleaegne paratamatus.
Tead, ma olen õige erinevaid tänapäeva lasterikkaid peresid näinud, suurem osa on hakkajad inimesed, kes teavad, mida nad teevad. Pisike hulk peresid - süstemaatilised sarisigijad - on kahjuks silmatorkavam ja lärmakam, stigmatiseerides ühiskonnas ka teisi paljude lastega kodusid. Nii need eelarvamused tekivad.

Ah, tegelikult tahtsin ma seda öelda, et vaesus sünnitab vaesust, see on kehtiv, kuigi kulunud tõde. Sellepärast on tõesti vaja, ükskõik kui romantiline ei tunduks paljude õdede-vendadega töökas kehvikupere, siiski endale aru anda, et iga sündiv laps sünnib siia ilma vajadusega nii toidu, sooja kui ka hariduse järele ja vanemad, kes kunagi peavad oma lapsele ütlema, et "sina ei saanud ülikooli, sest meil oli vaja su õed ära toita" on egoistlikud vanemad.
Lihtsalt repliigi korras:ma ei tea, kui õnnelik oleks olnud mu ainus laps, sest mul on lapsi palju. Muig.. väga palju.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 04.11.2014 02.34.

Selline naine sünnitab ainult sotsiaaltoetuste pärast. Ja et varem pensionile saada. Ja pension sõltub ju ka laste arvust, kui pole elu jooksul tööl käinud, aga lapsi on palju, saab juba samasuure pensioni kui nendel, kes eluaeg tööd rüganud.

aga see oli tubli pere toredate lastega. elasid nagu oskasid oma muredega ja olid ühtehoidvad. pahameelt tekitavad need rikkad kerjajad, iga päev uus uue hädaga. need juba oskavad, aga kus sa nende kohta tohid midagi ütelda.

Et, kas mina - teemaalgataja - tean kedagi? Tean mitmeid peresid, kes elavad oma 4-5-6-7 lapsega ja nad ei tule toime. Raha on "laenatud" lubadustega tagasi maksta, aga loomulikult ei ole tagasi tulnud kuskilt, saan aru ju, pole. Aga sel puhul pole ka mõtet lubada tagastada. Kodud pole suuremad asjad.. Lapsed käivad kaltsudes, mänguasju eriti pole. Jätaksid ema ja isa oma elust välja suure raharöövli - suitsu, oleks lastel olemas poole rohkem. Mina isiklikult praeguses puntis ei tunne küll, et ma oleksin isegi nii rikas, et lubda endale pakk päevas. Mitte, et ma tahaks, aga lihtsalt mõtisklen.. Ma muidugi ei suiteta üldse.



Ja endast nii palju - Isa läks ära, kui olin väike ning mul on 1 õde. Isa ei läinud nö päris ära, vaid ema juurest ära lihtsalt. Aeg ajalt ikka nägime, aga aidata tema ei saanud, isa oli alkohoolik. Elasime vanas talumajas ema, õe ja vanaemaga. Meil oli ka loomi. Kuid, mida vanemaks saime meie seda vähemaks jäi loomi. Kes suri ära, kes läks söögiks. Ükspäev suri ka vanaema. Ema jäi meid üksi kasvatama. Meil oli pooleli uue maja ehitamine, sest vana oli põhimõtteliselt kokku kukkumas. Peale vanaema surma jäi kõik seisma, ema ei suutnud enam nii palju teenida, et maja oma jõuga edasi ehitada ja meid toita-riietada. Suvel oli vahepeal nii süngeid aegu, kui sai söödud nädal aega ainult õuna, sest emal ei olnud raha. Ema käis 15km kaugusel jala tööl, sest bussi ega rongi jaoks ei olnud lihtsalt raha. Jalgratast ka ei olnud. Tuli sügis. Ema otsustas maja ja maad maha müüa ja läksime sinna 15km kaugusele tema töökoha juurde elama. Ostsime sinna korteri. Ja peale seda.. Ei ole olulist nälga ja puudust tundnud. Ja peale alkohoolikust isa ei ole emal enam ühtegi pikema ajalist meest olnud. Siiamaani ei ole. Mingisugused olid, kui me maal veel elasime, aga neid võis olla äkki 2.. Ema saab üksi ka hakkama ja ega ta vist mehi enam ei usalda kah.


Ei ole kõige kurvem ja kohutavam lugu. Aga ma ei kujuta ette, mis oleks meist siis saanud, kui mu emal oleks peale minu ja mu õe veel umbes 5 või rohkem last olnud.

Ja nüüd armastusest. Ma ei ütleks, et ma ei armasta oma ema, et meil olid ikka kodus suhteliselt halvad tingimused, AGA, ma ei tahaks MITTE ELUILMASKI, et minu lapsed peaksid sellist lapsepõlve nägema, mida mina nägin. Sellepärast ei ole mul ka praegu veel ühtegi last. Mul ei ole veel endalegi loodud normaalseid elutingimusi ja kahjuks sattusin ka mina vahepeal alkohoolikust mehe otsa.

Vot just sellepärast ei saagi ma aru, kuidas veel praegu, JUST PRAEGUSEL AJAL saab üldse nii mõtlematu olla, et tuua siia järgemööda lapsi kannatama. Sinul võib ju olla laps armas, et ohsa kui nunnu, nüüd mul on jäölle keda armastada. AGA LAPS? Mida tema armastama peab, kaltse, luitunud kodu, räpasust, narrimist? TÄNAN EI.

Ütlen ausalt, et mul on toetav lugeda moosimao ja ka teemaalgataja sõnu. Eriti viimast lõiku.

Sest seoses Lastekaitseseaduse muudatusega on päevakorda kerkinud mõned teemad, milles on minu arvamus lahku läinud "enamuse" arvamusest. Mind on vaadatud kui julmurit või paariat. Miks?

Ma tõesti ei arva, et lapsed tuleks vaestelt igal juhul ära võtta, saan ju aru, et võib olla väga erandlikke olukordi, kus mees viskab naise koos lapsega kodust nö. kuuse alla, et pole elukohta ega tööd, pole ka jaksu kohtu kaudu lapsele elatist nõuda vms. Variante võib olla erinevaid. Aga ma ei saa aru olukordadest, kus peres on palju lapsi ja kõigil pole isegi mitte oma voodit, patja ja tekki! Kuidas ja miks üldse on sellistesse tingimustesse lapsed tehtud? Kodutundes on olnud selline pere - lastel polnud normaalseid patju, aga neil oli uus ja suur telekas!

Samuti ei mõista ma klammerduvat ja omavat armastust. Oma liha ja veri jne., justkui laps poleks mõistuse ja hingega isiksus! Minu jaoks on iga laps väärt armastust, tähelepanu ja hoolimist. Ma püüan alati mõelda ka selle peale, mida laps tunneb, mis talle kõige olulisem on pikas perspektiivis. Jah, lapsed on erinevad, sellega on vaja arvestada.
Lapsed armastavad oma vanemaid tingimusteta. Ka see laps, kes emalt ära võeti, kuna ema sidus ta radiaatori külge ja peksis, igatses lastekodus ema järgi... See laps oli juba õppinud ebanormaalset armastust :(
Räägitakse küll, et lastekodus saab lapse psüühika rikutud, aga kas ebanormaalsetes tingimustes ja ebanormaalset armastust kogedes ei saa? Tõsi, praegu on meil liiga vähe SOS-lastekülasid ja see süsteem vajaks samuti täiustamist.

Mis ma öelda tahan, on see, et vastutustundetu on sünnitada lapsi vaesusesse. Nende endi pärast.

Üks suuremaid vigu on üldistamine.
Siin räägitakse ERINEVATEST peredest.
On suurperesid, kus on kokkuhoidmine, üksmeel ja hea hakkamasaamine viletsate materiaalsete tingimuste kiuste. Need on pered, kus lapsed on oodatud ja armastatud. Palun, mitte üks halb sõna nende kohta!

Samas on ka peresid, kus lihtsalt tegutseb sarisünnitaja ja meeste arv või kvaliteet ja vahelduvus pole oluline ja uskuge mind, laste kokkuhoidmisest pole jälgegi.
Mitte kõik naised pole empaatiavõimelised ja emadus ei pane naist iga oma last armastama.
Ma saan aru, et "korralikust perest" pärit inimene ei tunne selliseid või ei usu, et selliseid on - minge mõnda endisse kolhoosikeskusse või laguneva küla servale ja hoplaa, seal nad ongi pesakondade kaupa nagu seened sügiseses metsas. Jagub ka linnadesse, kui hoolega vaadata.

Ja nemad on need, kes abi nuruvad nii kirikust kui vallavalitsusest, kuigi ise jumalast midagi ei pea ja riigi vastu kohustusi ei tunnista. Nende vastu käib siin see põlgus ja nad on selle põlguse ka ära teeninud.
Jah, tõesti ON naisterahvaid, kellel järgmine laps tuleb alati poolteist aastat + sünnituslehe kestus pärast eelmist, sest kui emapalka pole, siis pole millestki elada. Ja nendes lapsed kannatavad. Nende lapsed on paljudel juhtudel kasimata ja veel hullem, kasvatamata-arendamata. Noh, nagu mu tuttav 5-lapseline pere siinsamas Tallinna serval - kaks vanemat last lähevad 7-aastaselt kooli ja 1. klassi alguseks tunnevad kahe peale kolme tähte, numbrid on tundmata maa.

Ja vanemast põlvkonnast - sõbranna suurperest ei jõua end ära haletseda, kui raske tal noorima lapsena oli, seljas teistest jäänud kaltsud ja söögilauas viimane, sest ei jõudnud oma koha eest võidelda. Siiani ei salli oma vanemaid vendi, kes talle ülekohut tegid. Ei mingit sõprust ega kokkuhoidmist! Selliseid peresid on õnneks vähe, aga siiski on. Aga nemad on need, kes teevad ilma s.t. jõuavad oma mangumisega avalikkuse ette.

Samas need kenad korralikud ühtehoidvad ja armastavad pered jäävad tahaplaanile, sest nemad ei kraakle avalikult . . .

Moosimadu, mul on tõeliselt hea meel, et oled sellisest kenast armastavast perekonnast ja et ka ise oled sellise perekonna loonud. Pea siis meeles, et mittehakkamasaavate suurperede sõimajad ei sõima sind, vaid ikka neid, kes siin rohkem esile tükivad ja seda sõimu väärt on.

Tsitaat eestpoolt "mõni tahabki suurt peret" - nojah, mina tahaks ehk ka tantsijaks hakata, ent kui vaatan peeglist oma jässakaid masajalgu ja laia keret ning näen tagaplaanil katkiastutud kaalu, siis saan aru, et see tahtmine tuleb igaveseks maha matta . . . nii võiks ka mõni naisterahvas vaadata kõigepealt oma rahakotti ja siis mõned muud tahtmised üle vaadata.

kust saan näha, mis päeval makstakse pensioni? Või saavad kõik samal päeval?

mina arvan, et enne, kui lasta naine või mees paljunema, peaks ta läbima kvaliteedikontrolli.
Pole ikka vaja järglasi kinnikiilund isenditelt. Kas neid neis lollide-santidekodudes veel vähe on.
Täielik ressursi raiskamine, mõttetu koorem ühiskonnale, kes peab neid topskeid siis potitama ja toitma, katma ja hooldama ja pärast laseb vabaks, et paljunege nüüd jõudsalt ja tehke sugu.. oo õud.
Samas kvaliteetne laps kannatab, sest kogu aur kulub ju sihukeste imelike poputamisele ja nende ümber tiirutamisele.
Täiesti vildakas on sihuke asi ja see viibki lõpuks absoluutse allakäiguni, kus ükski "kultuurtaim" enam ellu ei suudagi jääda, kui enam ongi, kellest neid sünniks.
Ongi mudamülgas valmis, muteerunud konnatiik...aaaa

romantiseerida selliseid peresid ei tasu. seepärast oli ka kohatu see saatejuhi demagoogitsev tänitamine ala kui oleks rohkem selliseid, siis poleks ka me iive miinuses.
kui oleks rohkem selliseid, siis oleks eesti varsti omadega urruaugus, sest harimatute ja vaeste inimeste võsukesi pole siia ilma kellelegi vaja.
lapsed olid väga toredad, kuid olgem ausad - sellistest vanematest sünnivad kompleksidega, kitsa silmaringiga järglased, sest vanematel pole raha, et käia nendega reisimas, võimaldada neile erinevaid huviringe jne jnejne, pole neil vanematel ka seda intelligentsi, et lapsi unistama õpetada, suurelt mõtlema ja midagi paremt tahtma ja püüdma ning pole ka oskust ja teadmisi, et lastele selle püüdluse poole teed näidata ja sillutada.
see laste sära silmades ja soov saada vikerkaareks või näitlejaks kustub peagi, kui kohale jõuab karm reaalsus ja nende elu läheb sama rada nagu nende vanemate oma.
pereisa küll ei joo ja ei peksa naist ja lapsi, nagu eelmine mees seda tegi, kuid on neli aastat töötu ja nö haige, kuid lapsi jaksab teha küll. pööningul oli 2 korda käinud, inimest ei huvitanud, et katus soriseb läbi, kuigi ühel lapsel oli astma. hallitus on astmahaige jaoks nagu mürk, ka terve inimese paneb kiiresti kirstu, aga astmahaige ei tohiks mitte mingil juhul sellises kopitanud uberikus elada.
ehitusmehed olid lihtsalt nagu muinasjutuprintsid, ma oleks põlvili kukkunud ja selliste meeste jalgu suudelnud ja nutnud lahinal, kuid selline tuim paarike ilmselt teeb nüüd suure peo käigus veel paar titte valmis, sest äkki tulevad veel paari aasta pärast ja ehitavad veel ühe korruse peale. norrrmaaalne ju.

Loomulikult teemas on kõik erinevad pered, suur pere ei pea alati olema vaene ja vaene pere ei pea olema suur. Kenasid peresid on muidugi nii palju, kes saavad hakkama, kes ei priiska, aga samas ka ei hoia laste pealt kokku. Minu silmis ei ela toimiv pere ennast kuu lõpus kunagi nulli, peab olema rohkem majandamise oskuseid.. Elu pole mõtet ise keeruliseks elada ja siis hiljem hakata pead murda, kus, kuidas ja MIKS.

Mis teha, mõndadele on antud rohkem mõistust, mõndale vähem. Mõni ei oska oma varandust hoida, mõni ei suuda tekitada. Aga lapsi endaga põhja kiskuda... Seda oskavad ainult mõned.