Tere kallid inimesed.

Kas siin on inimesi kes võiks juhatada infoni kus on Tallinnas selliseid korrusmaju kuhu pääseks ka ratastoolis inimene ilma kõrvalise abita?
Meil on hetkel selline olukord,et saime pangalt laenu osas positiivse vastuse aga ei ole lihtsalt infot selle kohta kus asuvad need majad kus ratastoolis inimene ise tuppa pääseb. Kus oleks välisuksest sisse minnes kohe võimalus lifti minna või siis oleks esimese korruse korterid tasapinnas ilma trepita.
Ette tänades.

maja nr-it ei tea :)

13a,aga kas seal vabu kortereid ka on . . .

Karsti tänaval ja Mäepealse tänaval.
Karsti tänaval kaks ratastoolis inimest.

Kas see peab tingimata Tallinnas olema? Ja tingimata korter? Minu isiklik arvamus on, et kui inimene liigub ratastoolis, siis peaks tal olema oma (väike) maja, kuhu saab ilma ühegi trepiastmeta kohe uksest sisse sõita.
Kui nagunii peate ostma kuskile elamispinna, siis mina kaaluksin küll kuskile väiksemasse linna väiksemat maja, kus jäävad KÕIK probleemid ära, mis Tallinnas kortermajas elades oleksid.

tore tore, ostan väiksemasse linna või maale elamise... ja mis siis edasi? Töökoht on Tallinnas, kauplus krt teab kus, arstiabi olematu, sõpru-tuttavaid pole. Mida paganat see ratastoolis inimene seal maal peale hakkab, kui tal töökoht juba olemas juhtub olema?

Ratastooliinimene ei pea istuma kodus nelja seina vahel, ta tahab ka enast teostada, tööd teha vahel kodust väljas mõnes meelelahutusasutuses või pubis- kohvikus käia.

Ikka eriti ajuvaba soovitus.

Ei no kui inimestel raha on, siis ostku Nõmmele maja, ega mina ei keela, ma lihtsalt avaldasin oma arvamust. Pealegi väikelinnad on ka Keila, Viljandi, Haapsalu,Rakvere jne, jne, kus on kõik eluks vajalik olemas, nii arstiabi kui sotsiaalteenused. Saage üle juba sellest Tallinna-kultusest, igal pool mujal on parem ja rahulikum ja turvalisem kui Tallinnas.

Asi selles, et on tõesti töökoht olemas Tallinnas.Ja seda saada oli väga raske.Kes on ise ratastoolis,teab millest räägin.Ja teiseks,kui mujale koliksime siis jääksime ilma ka invataksoteenusest mida mujal ei ole kui ainult Tallinna linnas.Mujal sõidutavad sotsiaaltöötajad ratastooliinimesi punktist A punkti B.Sellised need seadused siin riigis paraku on ,mina selles süüdi ei ole.

anna andeks, soovitaja, aga sa võtad sõna teemadel, millest sa mitte midagi aru ei saa ja puuetega inimeste teema on üks neist.
Milline võimalus on ratastooliinimesel saada temale sobivale tööle sinu soovitatud linnades? Äkki pakuksid talle midagi?

Inimene küsis lihtsalt, kus võiksid asuda Tallinnas ratastooliinimesele sobivad elamud. Sina aga hakkad küladest kraaksuma või käsed Nõmmel maja osta. Ikka täiega loll, sry.

Minu isa, kes hiljuti lahkus, elas viimane aasta Tallinna korterisse aheldatult. Ma rääkisin ammu emale-isale, et jääte kogu aeg vanemaks ja viletsamaks, vahetame ometi selle NEETUD korteri maja vastu, et poleks seda trepist käimist. Nad ei kuulanud mind, ja "tänu" sellele sai isa viimane aasta värsket õhku ainult akna peal hingata, selle asemel, et oleks majas elanud ja uksest otse õue astunud. Nüüd on ema üksinda seal NEETUD korteris, põlved-puusad-selg valutavad, käia ei jaksa, kuid kuna ta nüüd üksinda jäi, siis nüüd ta enam kuskile majja ihuüksinda elama ei lähe. Oleks papsi eluajal selle ära teinud, oleks ema majaeluga harjunud, ja nüüd poleks tal enam probleemi seal üksi olla. Samas sinna NEETUD Tallinna korterisse ta ka jääda ei taha, seal ta läheb lihtsalt hulluks, ja kolmandale korrusele ka enam käia ei jaksa. Ema pole küll ratastoolis, aga käia on valus ja raske ning igal juhul oleks talle maja parem lahendus. Lahendamatu olukord, mis tuleb igal juhul ära lahendada...
Sellepärast ma ütlesingi, et liikumispuudega inimesel on igal juhul parem elada kuskil rahulikus väikelinnas oma majas kui Tallinnas korterelamus. Muidugi, kui töökoht hoiab Tallinnas kinni, siis on tõesti raske elukohta muuta.

Ma saan aru,et siin ühel inimesel on tegu emaga kes on juba vanem inimene,loomulikult on su emal raske, selge see aga meil on tegu 27 aastase noormehega kes ei ole terve elu olnud ratastoolis. Ta teab ka seda elu kui ei olnud veel ratastoolis.Temaga juhtus õnnetus mõned aastad tagasi ja ta on ikkagi terve elu elanud Tallinnas või Harjumaal.Raske oleks noorel inimesel kuskile mujale kolida sellises olukorras kui kõik sugulased-tuttavad siin.Samuti ka töökoht muidugi.

aga sellepärast otsitaksegi korterit, kust PÄÄSEB ratastooliga liikuma.
Mida teeb noor ratastoolis mees majaga ja aiaga? Mida hakkab ta peale kuskil depressiivses väikelinnas? Hakkab kohalike jorssidega poe taga õltsi libistama ja lõpetab samamoodi, nagu need neli täna hommikul Meeksis?

aga sa osta emale siis maja ja koli ise ka maale.

Mina kolisin juba 7 aastat tagasi oma perega väikelinna. Kusjuures enne elasime Nõmmel oma majas, aga ei sobinud see linnaelu, lihtsalt nii villand sai. Kõik need 7 aasta kutsusin ema-isa kas päris enda juurde (majas ruumi on) või oleksime rahad kokku pannud ja neile ka meie lähedusse väikse maja ostnud. See mõte pole muidugi veel päriselt maha maetud, et emale meie ligidale oma maja osta, ainult et nüüd võtaks tal harjumine kauem aega. Kuid õnneks on meie poeg vahepeal suureks kasvanud ja põhimõtteliselt võiks (vähemalt mingi aeg) vanaemale "harjumise juures" toeks olla. Iga päev loen kuulutusi, aga otseselt sobivat pole leidnud. Nojah, ikkagi depressiivne väikelinn, keegi ei taha oma maja ära müüa, sellepärast ei leiagi, kuna ei ole pakkujaid.

sa ikka ei tahagi asja olemusest aru saada?

Paistab aga, et sinu ema sinu plaanidega pole küll millegipärast nõus. Huvitav küll, miks? Kas sa oma pereliikmetele ka sedaviisi oma isiklikku ego peale surud ja sunnid neid käituma sinu soovide kohaselt? Ilmselt küll, kui isegi poeg pannakse "vanaemale mõistust pähe panema".

Kas sa oskad pakkuda väikelinnas mõne töökoha, mis sobib ratastoolis noormehele? Ja ära keeruta, vasta küsimusele. Kui ise elad sellises kohas, siis peaks sul ju ometi olema ettekujutus, millised töökohad seal saadaval on.

No kuskohast mina tean, mis valdkonnas see noormees töötab? Minu poeg käis pärast gümnaasiumi sõjaväes ära, siis proovis Tartus ülikoolis käia, mille jättis varsti pooleli, ja tuli kodulinna tagasi, ning esimeses ettevõttes, mille uksest sisse kõndis, sai tööd. Poeg läheb autoga tööle 5 minutit, mees läheb autoga tööle 8 minutit. Töökohti ja töid on ju niivõrd erinevaid, ja kaugeltki kõik ei vaja erilist kooliharidust, saab kohapeal välja õppida.
Mis emasse puutub, siis temaga läheb veel hullemini kui isaga, isa istus viimase aasta enne surma kodus nelja seina vahel, aga emal on juba praegu raske trepist käia, õues käib 1-2 korda nädalas, aga varsti ei jaksa enam sedagi. Ei tea, kuidas ma oma ego peale surun, kui tahan emale parimat, sest tema on ju see, kes viimased 20 aastat on halanud, et ei jaksa enam korteris elada, tahaks enne surma oma majja, oma murulappi. Kui meie 7,5 aastat tagasi linnast ära kolisime, siis alati, kui ema-isa külas käisid, õhkasid, et küll on ilus ja hea meie juures. Aga kuna isa oli emast üksjagu vanem, siis ta lihtsalt enam ei jaksanud seda kolimist ette võtta, pole ju nii lihtne 65+ vanuses sellega tegelda. Ning kui ema jääb ka päris nelja seina vahele, siis ega meie ei jaksa ka üle päeva Tallinna vahet sõita. Loogiline ju, et ema kolib kas meie juurde, või ostame maja, kuhu siis poeg ja ema lähevad koos elama, nii et see maja saab siis tulevikus pojale. See maja, kus praegu elame, jääb tulevikus tütrele. Meie lapsed on öelnud, et nemad ei lähe elu sees Tallinnasse elama, nii et ema korteriga poleks meil nagunii mitte midagi teha, see tuleb ema eluajal maha müüa, et emal ka natuke inimväärset elu veel oleks.
Jube keeruline tõesti aru saada?!

Ma saan aru, et sa soovitaja oled ise oma maaelust väga vaimustuses, aga milleks seda teistele peale suruda? Mul on ka plaanis tulevikus linnast välja kolida, aga hetkel ma ei kujutaks ettegi, kuidas oma elu töö ja kooli kõrvalt organiseerida kui ma elaksin mujal kui Tallinna kesklinnas. See, et SINA ei saa aru, miks inimestel on mugavam Tallinnas elada, ei tähenda, et kõik peaks robinal Paidesse kolima.

Teemaalgatajat ei oska kahjuks aidata.

Ei peagi Paidesse minema, kui ei meeldi. Võib Põlvasse minna. Või Kärdlasse. Või Mustveesse. Või Elvasse. Minul ühed tuttavad läksid Õismäelt Paldiskisse, ja leiavad, et sattusid paradiisi. No mina nende vaimustust ei jaga, aga olen õnnelik nende üle, kui nemad õnnelikud on.

ja kas sinu poeg, kes omale kiiresti töökoha leidis, on ka ratastoolis?

Sinu poeg on võimeline tegema füüsilist tööd, mis erilist mõistust ei nõua ja seetõttu saab teha ükskõik millist lihttööd. Ratastooliinimene aga peab panustama pigem vaimsele tööle. Kui palju aga sinu kolkas on selliseid töökohti, mida ta teha saab ja kuhu ka ratastooliga ligi pääseb?

Seda, miks ema sinu korraldatud maailmas elada ei taha, võiksid siiski analüüsida. Omaarust oled suur heategija ja hoolitseja, aga kas ka teised pereliikmed nii arvavad, võiksid mõelda.
Minu silmis oled üks võimukas mutt, kes kõik teised on oma tahtele allutanud. Kui su poeg vähegi mees on, siis saadab ta su ühel ajahetkel lihtsalt pikalt ja tõstab mässu. Kui ta seda ei tee, oled sa üles kasvatanud lihtlabase memmeka, kes ka 50 aastaselt emme põllepaela küljes tilpneb.

Poeg ei ripu absoluutselt põllepaela küljes, elab täiesti iseseisvat elu, teenib ise raha ning käib, kus tahab, ja teeb, mis tahab, ega anna mulle aru. Oma maja ta tahab, sellest on ta juba ammu rääkinud, ja nüüd, kui vanaisa on surnud, koliks ta suurima heameelega koos vanaemaga oma majja elama, mis siis talle päriselt jääks. Oleme talle korduvalt pakkunud, et saab vanaema korteri endale (3-toaline, Kristiines), aga ta ei taha, maja tahab. Ma küll ei mõista, mismoodi mina olen poja oma tahtele allutanud? Poeg on ikka täitsa ise oma peaga otsustanud, et tema tahab oma majas elada. Ainult et seda maja pole veel.
Jah, tõesti, minu poeg pole ratastoolis, kuid samas asutuses, kus ta töötab, on ka "väikseid ülemusi", kes istuvad laua taga ninapidi arvutis ja jagavad korraldusi. Igas asutuses, kus on töölised, on ka ülemused olemas. Ning käsklusi saab ka ratastoolist jagada.

ja kuimitu vaba ülemuse töökohta seal asutuses siis on?

Selge, eesmärk on ema pealinna korter pojale kolkas majaks teha, küll mammi ka miskises toapugerikus voodiserva saab - käbid ja kännud....

Issand, kui VASTIK võib mõni inimene ikka olla! Eelkõige ostetakse EMALE maja, kuhu poeg soovi korral võib elama minna, et vanaemal julgem oleks. Meie majas on pojal kõige suurem tuba, tema tuba on ainuüksi nii suur kui meie ja tütre tuba kokku + privaatne rõdu, tal pole kuskile vaja minna ega vanaema kuskile toapugerikku suruda. EMA tahab inimväärset elu, meil on see juba ammu olemas. Uskumatu, kui vastik sa oled. Ma olen jahmunud. Hea, et enda tõelise pale paljastasid, rohkem ma sinule ei vasta.

Tean üht 2 toalist korterit see asub Tallinnas Ankru tn 1 see on munitsipaalmaja,Kopli tn poolne esimene aken kohe Ankru tn pöörates.See on invakorter kuhu pääseb iseseisvalt liikumispuudega invaliid.Tean ka seda et see korter on tühi vist juba 2 kuud ja liikumispuudega invaliide hetkel järjekorras ei ole.Minge tegutsege.Seda korterit saab taotleda vaid liikumispuuega invaliid.Sisepääs on nii tänava kui hoovi poolt.Maja on vaikne.

mina usun täiesti, et kommija lihtsalt soovitan, tuli siia heade kavatsustega aga see on juba kord delfile omane, et asjad keeratakse risti vastupidiseks, nimetati juba teda sundijaks?!! No keda ta SUNDINUD on?? Eesti inimene on ikka suht vastik olevus, igas asjas nähakse tonti....

inimestel on vaja kohe igast sõnast kinni haarata ja maha tegema hakata. kust sellised küll tulevad. hea ju kui erinevaid variante lahatakse ja erinevaid pakkumisi välja tuuakse. miks nii õelad siin paljud...

asohh, aga just sedaviisi need asjad paraku paistavad. Seda enam, et soovitaja nii meeleheitlikult end õigustama asus. Kui kõik oleks nii ilus roosamanna, siis miks ema ikkagi oma korterist loobuda ei taha?

Jah, soovitaja pakkus oma varianti, aga miks ei suuda ta aru saada, kui palju on põhjusi, miks tema pakutud variant ei sobi? Miks ta ei suuda vastuargumente arvestada? Kui ratastoolis inimene on suutnud lõpuks leida endale sobiva töökoha, siis on ju ilmselge, et kolida üksinda kuskile majja kolkakülas, on ajuvabadus. See, palju väikestes kohtades töökohti on, on ju kõigile üldteada.
Mitte kuskil polnud kirjas, et see mees oleks ümbritsetud meeletu tugisüsteemiga perekonna näol. Maja aga vajab hoolt ja tööd.
Väga paljud erivajadustega inimesed üritavad siiski ise oma eluga toime tulla ja olla nii iseseisev kui vähegi võimalik. Korter on sellisele inimesele igal kümnel juhul parem valik, kui maja.

Ja pole mõtet mind siin sõimata, kui julgesin kahtluse alla mõne motiivid seada. Mul ongi kombeks asju ka teise nurga alt vaadata ja kui selline asi niiväga riivas, siis: Jupiter, sa vihastad, järelikult mul oli õigus....

soovitaja poolt, sest inimene oskab ise ka mõelda ning teab, mida otsib. aga sellepärast ei pea mõni teine veel nii lendu minema. ja kistaksegi mõttetu vaidlus üles mittemillegi pärast.

Kas mitte kõik uued kortermajad ei peaks vastama nendele nõuetele?

vaielda saab siis, kui on kellega vaielda :)

Kui te teema aurori küsimusele Tallinna kohta vastata ei oska, siis oleks targem oma suukene kinni hoida ja mitte hakata pakkuma muid linnu.