Mul on ekstreemne hirm ämblike ees, kusjuures ma ei suuda vaadata isegi suurendatud pilte ämblikest, ma lähen kohe paar meetrit eemale. Kui ämblik on reaalne, siis on asjad veel hullemad.
Ma mäletan, et kui paar nädalat tagasi üks ämblik mu käe peal jooksis, siis ma hakkasin ülikiirelt teda maha pühkima (kusjuures ma nühkisin pärast käe üleni punaseks) ja ma pidin äärepealt auto alla jäädma, kuna ma ei märganud, et ma olin autoteele kõndinud.
Autojuhile võis see muidugi naljakas vaatepilt olla, kui niimoodi mõelda.

Ma ei pea muidugi mainima, et ma väldin kõiki kohti, kus ma tean, et võib ämblikuid olla. Tavaline madala kuni keskmise muru peal kõndimine ei loe, kuna seal ma neid tavaliselt ei märka.
Kui ma olen kodus ämbliku näinud, siis ma lähen kohe paanikasse ja hakkan nutma, ma tõesti ei tea, mida enam teha.
Teemat ajendas tegema fakt, et umbes tund tagasi nägin ma arvutis olles klaviatuuri peal suurt ämblikut kiirelt jooksmas, ning sellest mulle piisas.
Praegu olen ma täielikus segaduses, kuna ämblikud pidid ju inimest kartma!!!
Miks siis peaks üks ämblik jooksma klaviatuuri peal, kui mina seal parajasti klõbistan? Kus siin loogika on? Kas nad ei karda siis inimest?

Kõige hullem on teadmine, et nad kõnnivad öösel tõenäoliselt minu peal ja kui ma talvel nohuga peaksin suu lahti magama, siis ma võin mõne alla neelata... Mis ajab mulle külmavärinad peale.
Ma teeksin kõike, et neist lahti saada, mul pole ühtegi nii tõsist foobiat peale arahnofoobia.
Tõrjet mul pole vanematel vist hetkel raha teha (või siis nad ei taha/ luba), aga ma oleks valmis võtta ükskõik millist looma, kes võiks korteris vabalt liikuda ja sööks neid.

Äkki keegi oskaks soovitada mõnda sellist looma või muud tõhusat viisi, kuidas neist lahti saada?
Ma tõesti ei suuda niimoodi elada, nüüd ma tõenäoliselt ei maga oma toas kaks päeva (kui ma üldse julgen sinna minna), ning mind ajab paanikasse fakt, et neid võib olla korteris veel kuskil üle kümne (tõele näkku vaadates)...

püha peetrus - ämblik on selgrootu ajudeta putukas, kes tõesti ei analüüsi, kas ta peaks või ei peaks kedagi kartma. nii jaburalt oskab ainult inmene mõelda!
asjast saad lahti ennast ämblikega harjutades ja veendudes, et ta ei ründa sind, ei rebi oma kohutavate lõugadega sinust tükke välja, ei jookse sind pikali, ei tule öösel vägistama.
ära ole rulmal ja katsu oma hirmust lahti saada sellele sima vaadates (nii vähemalt targad soovitavad).
lihtsam variant - katsu endale sisendada, et ta ei tee sulle midagi ja kõige parema meelega lahkuks ta ise ka su seltskonnast kui teaks, kuspool uks on.

No ei ole ämblik putukas! Nad on ämblikulaadsed. Ka skorpionid, puugid ja lestad (nt voodilest) on ämblikulaadsete klassist. Ja analüüsivad nad ikka küll, keda karta, keda süüa ja kellest mitte üldse välja teha. Klaviatuuril kiirelt kõndiv ämblik tajus inimesest ohtu. Piisab liigutusest või puhumisest ämbliku poole, kui ta eemale jookseb. Sõltub muidugi liigist - toaämblikud on uudishimulikumad ja tulevad hetke pärast peidust välja uuesti uurima, kes või mis neid hirmutas.

Hoia tühi tikutops käepärast. Kui ämblikku näed, kohe see talle lahtiselt peale, tops kinni ja lased ämbliku õue lahti.

Tasapisi võid end harjutada väiksemate heledate õueämblike vaatamisega, kes pole "nii õudsa" väljanägemisega. Nemad istuvad rahulikult oma võrgul, ei hüppa ega liigu ootamatult. Mõni sääsk söögiks talle visata ja rahulikult vaadata.

need soovitused tunduvad ilmselt ämblike mittekartjatele täiesti teostatavad. ma tahaks teada mis jõud suudaks mind tikutopsiga ämblikku püüdma panna! hea kui ma julgen tolmuimeja kõige pikemas asendis toruga käpp pikkas ämblikku taga ajada! mul pole ka vist muid suuremaid hirme aga ämbliku nägemine tõstab karvad püsti! see on täiesti kontrollimatu hirm ja vastikustunne. igasugu soovitused nendega lähemalt tutvust teha on minu arust sama kui öelda joodikule, et ära joo enam, nii lihtne ju!

Foobiate vastu annab tõhusat abi psühholoog.
Ämblikke, meie peres näiteks, hävitab kass (nagu ka kärbseid, sääski, herilasi jm mutukaid).

aga vot ei saa aru, kuidas teile need ämblikud koju tekivad? elan ka korteris, aga minu kodus pole ühtegi ämblikku, ka kõige pisemat mitte. kui ma maal elasin, siis leidus küll neid musti koduämblikke, aga linnas korteris pole kordagi näinud. ise olen ka tegelikult ämblikukartja, aga nüüd saan rahus elada..jeee

Elan ka korteris ja kord aastas vast ikka ämblikku näen. Putukad-mutukad oskavad seda kunsti kuidas edasi liikuda ja levida. Imelik pigem et sinu kodus ämblikke ei esine, kindlasti on neid, iseasi kas end näitavad või ei juhtu sa nägema kui nad nähtaval on.
Mine psühholoogi jutule, ehk aitab.

Ma ei salli ka ämblikke juba lapsepõlvest peale, aga paanikasse päris ei satu, kui ta mulle just peale ei roni või ei kuku. Kodus tapan ämblikud ära või tõmban tolmuimejasse. Elagu looduses, seal nad mind ei sega, aga minu koju neil asja ei peaks olema.

näedsa kes minul kodus elavad
http://www.upload.ee/image/702786/koduloomad.JPG

päris koledad sõbrad sul....brrrr
päris tõsiselt, mul pole ühtegi ämblikku. kõik kohad on ligipääsetavad ja samas pole ka selliseid peidukaid, kuhu nad võiksid oma pesa teha.

ja nad elavad mul linnas, paneelmajas.
pisikesi ämmelgaid käis poiss tikutopsiga kunagi püüdmas ja viis õue (ökolaps- suur loodusesõber). siukseid aga peab võitoosiga taga ajama (nad on ka väga kiired ja arad!)

pildil ma lihtsalt seisin vaikselt ja ootasin, millal see krokodill minuni jõuab. tahtsin teda pildistada joonlaua taustal, aga kui 10 sekundit hiljem joonlaud saabus, siis see krokodill pani nii kiiresti jooksu, et mina vana paks kärakas ei jõudnud talle enam järele.

Psühholoogid ja "Sensus".

osta novaluxist elektriline putukapeletaja koju, alla 25 kr. Küll need ämblikud ka jalga lasevad kui neil midagi süüa pole

mis vahet seal on, kas ta on...-laadne või putukas. mitteasjatundjale. ah?
a teemaalgataja kutsuks külla, kuna kaasvatan vivaariumis kahte tarantlit, siis saad ise ligidalt vaadata, kui ILUS ta on ja kuiväga ohutu.

on need armsad loomakesed palju suuremad, kui minu metsikud "tarantlid" ?

Tean, mida sa tunned. Suvel on eriti hirmus. Linnakorteris on neid mõõdukalt, suvilas ei julge vetsu üldse minna ja enne magamaminekut lasen kellelgi julgemal toas kõik nurgad üle kontrollida. Ei julge oma hirmule otsa vaadata, kaheksajalgsed on julgemad kui mina. 27 aastat juba nii elanud ja lihtsalt leppinud sellega...

minul on 4 mehhiko punapõlv-tarantlit, 2 halli (need on jah ... mitte kõige sõbralikumad) ja siis trobikond eesti erinevaid ämblikke, mida aegajalt lasen lahti ja siis " võtan vaatluse alla" .
ämblik on VÄGA ILUS, HUVITAV JA TARK ..-LAADNE!

to manipurafolium

sa peaksid oma mehe jalgadega midagi ette võtma. need on ikka päris koledad.

Ma kardan ka ämblikke. Tegelt üldse putukaid. Nad võivad muidugi olla aga ma ei taha, et nad mu peale tulevad. Mul vahest vannitoas on ämblikku näha. Ükskord jäi duši alla minemata sest dušikabiini põrandal oli ämblik. Nii, et foobik mis foobik.

Ega vist foobikutele olegi midagi tarka soovitada, ja mõista suudab neid vaid teine foobik. Mind jätavad ämblikud küll ükskõikseks, seevastu on mul aga konna-foobia (ei tea selle peenemat nimetust), lihtsalt kui ma kuskil konna näen, siis hakkab kohe sees keerama, tahaks oksele hakata, ja sellest konnast võimalikult kaugele liikuda. Käin jooksmas ja vihmase ilmaga aeg-ajalt meie teed ristuvad. Tean küll, et kahjutud ja mõne arust isegi armsad loomad, aga ma ei saa sinna mitte midagi parata...

Oma eelmise postitusele täienduseks, et ega isegi paljakäsi neid suuremaid pruune toaämblikke katsuda ei taha. Lapsena olen ühe pruuni õueämbliku käest hammustada saanud, veretäpp sõrmel. Aga tikutopsiga nende tagaajamine probleeme ei tekita - maha lööma ämblikku ei hakka, vaid lasen õue. Ühe paarisentimeetrise isendiga läks küll vähe haprasti, kui ta tikutopsi sisemuse asemel selle kaane alla jäi...

Kapi jala küljes on toaämbliku torujas võrk, võrgu omaniku jalad on suurema ulatusega kui kroonine münt. Ei sega ta seal kedagi, kuigi telekavaatamise toolist on ta vähem kui poole meetri kaugusel. Õuekempsu seinanurkades on mitmeid ämblikuvõrke. Hea istumise ajal vaadata, kuidas ämblik võrkuvisatud sääske söömiseks ette valmistab. Nädal tagasi oli üks sõstrasuuruse pepuga rohekas ämblik öösel oma võrgu välisukse varikatuse alla teinud, nii et välja minnes oli see võrk mul peas ja ämblik põrkas niidi otsas nagu pinksipall vastu põske ja kaela. Võtsin niidisabast kinni ja heitsin ta eemale muru peale. Selle peale ei ehmatanud, kuna see polnud mitte esimene ega teine kord. Aasta tagasi oli kaupluse põrandal jooksmas keskeuroopa majaämblik. Müüjaga üritasime teda kinni võtta, aga ämblik jõudis enne leti alla peitu pugeda, kui sobiva anuma talle pealepanemiseks oleks leidnud. Haardeulatuses olnud plasttopsik oleks väikseks jäänud, sest konkreetse eksemplari jalgade ulatus oli supipurgi kaane ümbermõõduga. Arvatavasti koos puuviljadega Eestisse reisinud. Ja sügiseti on koibikute aeg. Nemad on hästi pikkade ja peenikeste jalgadega tegelased. Nemadki võivad 12 cm jalgade läbimõõdu saavutada, kuigi kere üle 6 - 7 mm ei kasva. Aga nende püüdmine on väga lihtne - kolme sõrmega jalgadest kinni ja aknast välja. Näppe ei tasu neile siiski suhu toppida, sest koibikud on ühed vähestest, kes söövad tahket toitu. Hambaid neil küll pole, kuid naksata üritavad ikkagi.

Sellised lood mul siis ämblikest. Foobiaga inimesel ei soovita lugeda.

Ja veel - binokulaarmikroskoobi all 4- või 8-kordse suurendusega pole ämblik enam üldse kole. Hoopis kaheksa läikivat ümmargust silma sulle vastu vaatamas.

Ma elan korteris ja mulle tuppa just tuligi see supipurgi-suurune võõrliik. Ja ma olen foobik. Pidin konkreetelt ära surema ja kedagi polnud ka appi kutsuda. Hea asi on see, et pärast sellist šokki enam tavalisi eesti omasid eriti ei kardagi.

kuidas on võiomalik täiskasvanud inimesel nii idioot olla? Sa pead ju aru saama, et ta ei saa Sulle midagi teha, kui Sa oled tast poole meetri kaugusel? mulle ka ei meeldi, kui ta mu peal roniks, ilmselt kiljataks ehmatamisest aga no annan aru, et ta ei hüppa ega jookse mulle ju järele? mõtle nüüd see läbi ja saa üle, kellele Su teatrit vaja on. Sulle endale? meeldib mõelda, et oled nõrk ja rumal ja kardad? minu jaoks pole tõsiseltvõetav selline inimene. tegele endaga!

Ehituselt ehk välimuselt on tavalisel putukal ja ämblikul ikka väga suur vahe.
Putukate keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast, lisaks on neil kuus jalga.
See tähendab, et nende anatoomia on ämblikulaadsetest täiesti erinev, kuna ämblikel on kaheksa jalga ja keha jaguneb kahte ossa (pearindmik ja tagakeha).

Kui võrrelda tarantlit ja tavalist sipelgat, siis sipelgal on igal kehaosal üks paar jalgu, ehk kaks jalga. Ämblikul on aga jalad põhimõtteliselt ''igal pool'', ning nad on oluliselt suuremad, kui tavalise putuka jalad. See kõik tähendab, et ämblik näeb oluliselt jubedam välja, kui keskmine putukas ja mõni ime, et 50% naisi maailmast kardab neid.

Sa oleksid pidanud bioloogias rohkem kuulama.

Kui sa asjadest üldse aru ei saa, siis ära parem sõna võta.

Ega jah, selle kommnetaariga näitasid sa oma rumalust

Võta mingi linnuline koduloomaks, need söövad kõik ämblikud ära.

Ise olen kunagi teismelisena toiminud nii, et tegin suurpuhast ja peale seda lasin kõik toaääred paksult parfüümi täis :P Ämblikele vist selline keemia hais ei meeldinud, igatahes terve kvartal võis rahulik olla.

kui keegi siin oma rumalust näitab, siis ikka need, kes foobiat mingiks haiguseks peavad - tühipaljas tähelepanuvajaduse vorm ja ainult opakad teevad sellest etenduse. lausa piinlik lugeda, nagu mingi algkooliplikade blogi.

Wow kui tark sa oled. Huvitav kas sa avaikult ka julgeks seda rääkida või näiteks mõnele psühiaatrile.

tänan meelde tuletamast kooliaega, 14.51 - eks sai biol.tunnis ka ikka käidud ja oldud, lihtsalt arvasin, et konkreetne sõna antud teemas pole oluline.
aga tuleb välja, et ikka on küll.
jääme siis ...-laadsete juurde. sinu võit! (tegelikult minu loobumisvõit ja vaevalt, et meie targutamine teemaalgatajat aitaks ka).
tarantli ja sipelga võrdlemisest ei saanud ma üldse aru - äkki viitsid seletada?

siin on näiteks hoopis huvitav juhus - hammastega ämblik -

// Autor: Sc
Aeg: 07-25-10 05:00

Oma eelmise postitusele täienduseks, et ega isegi paljakäsi neid suuremaid pruune toaämblikke katsuda ei taha. Lapsena olen ühe pruuni õueämbliku käest hammustada saanud, veretäpp sõrmel. //

siis ama, et uss nõelab ja sääsk hammustab?

ahahh.