Mul on üks kaugem sugulane. Oleme käinud lapsest saadik sünnipäeval ja minu ema suhtleb tema päris tihedalt. Käisime tema lastelgi kui nad olid väiksed. Kui lapsed said teismeliseks, siis enam ei käinud, vaid saatsime kommivabrik vms. Nüüd on lapsed saanud täisealiseks ja käivad ülikoolis. Ja nüüd siis kutsutakse sünnipäevale nii, et peetakse ema ja kõigi täiskasvanud laste sünnipäeva koos. Kingituseks soovitakse muidugi raha. Ausalt öeldes tahaks küll sugulasega suhelda, kuid lihtsalt ei saa endale lubada nii suurt rahalist väljaminekut. Ema ka kurdab, kuid ikkagi vähem kui 30 euri ümbrikusse panna ei tihka. Viimastel aastatel polegi osad sugulased sünnipäevale tulnud, sest 120 eurot ümbrikusse panna lihtsalt ei ole. Kõik kurdavad, aga midagi öelda ka ei julge.

Nüüd jälle kutsuti sünnipäevale ja mainita ka ära, et on lisaks ka ühe lapse juubel. Tean, et nad ei mõtle midagi halvasti, aga kuidas selgeks viisakalt teha, et ma ei soovi teha täiskasvanud lastele kingitust?

Ilma täpsemat tausta teadmata on natuke raske soovitada, milline on see kõige õigem viis asjale läheneda. Kui lähtuda sellest, mille kirja oled pannud, siis ma prooviks nii, et võtaks midagi korralikku külakostiks kaasa (veini, torti, kringlit, korraliku kommikarbi vms) ja kõik. Soovid viisakalt kõigile õnne ja istud lauda. Kui hiljem mingi probleem tekib, siis ütled, et kahjuks võimalused on aja jooksul kahanenud ning ütle otse, et kaalusid, et kas üldse peaks tulema, kuna raha kinkida pole võimalik, aga kuna ta nii tore inimene ja hea sugulane, siis sa arvasin, et sellest ei ole midagi jne...
Kui on õige inimene, siis ta ei teegi sellest probleemi... kui teeb probleemi, siis ükskord hakkab see läbikäimine sulle nii või teisiti rahakotile.
Edu!

Kaks reaalset võimalust - mitte minna(küll mõtled mingi viisaka vabanduse ja kogulugu) või minna ja panna niipalju, et see sulle edasielamisvõimaluse jätab. Enda südamerahu huvides võid ju mainida, et kahjuks ajad on kehvad ja pole parata...Pealegi, arvestagem, et isegi juhul kui paneme rahaümbriku, käib selle juurde veel nipetnäpet, näiteks korralikud lilledki maksavad. Või sõidukulud(kui elatakse kaugemal). No midaiganes. Või teades, et kui tulemas on lapsi, siis neile midagi pihkupanemiseks. Vähemalt minul kujuneb alati nii...Seepärast ei maksa hirmsasti muretseda kogu maailma eest. Et kui nad teilt sadat euri ei saa, siis vaatavad sitasti. See on nende mure, mitte teie. Pealegi, egas te ainsana sinna ei tule, ju tuleb mõni veel. ; )

nii, hakkame harutama. see perekond on otsustanud kõvasti raha kokku hoida ja korraldada mitme pereliikme sünnipäevad koos. see tähendab seda, et külalised söövad sama palju nagu ühe inimese sünnipäeval, mitte ei ole vaja viis korda rohkem toitu teha, viis korda suurem ruum leida ja viis korda rohkem viina osta. seega ei ole ka külalistel vaja teha suuremat kingitust. kingidki oma tavapärase ühe inimese summa ja ütled, et see on kamba peale ja jagage see omavahel ise sõbralikult ära. normaalne inimene peaks aru saama. tavaliselt ju sellised rahanõudjad eeldavad, et külaliste kingirahast saab peokulud tasa. vot nüüd saavadki. olulisim sünnipäevade juures on ju siiski koos olemine ja lõbutsemine.

"Kingituseks soovitakse raha" põhjal ei saa küll otsustada, mis toimub.
Enda kogemused on järgmised:
1)kokkulepe, et kingitus tehakse vaid juubeliteks, summa on enam-vähem sama alati
2)kutsuja ütleb, et kingitust pole vaja, kes soovib, võib panustada sihtotstarbelisse fondi (summast ei räägita)
3)vabad käed, mis eriti just laste sünnipäevade puhul levinud

Pole kokku puutunud olukorraga, kus lausa kohe oodatakse raha, veelgi enam, et oodatakse kindlat ja suurt summat.
Raske uskuda, et kõnealune perekondki on välja öelnud, et peame sünnipäeva üheskoos ja ootame kõigi sünnipäevalaste meelespidamist ümbriku üleandmise kujul. See on vast siiski külastajate endi kompleks või arusaam vm taolist. Kõiki siiralt õnnitleda pole ju raske.
Eks sõltub ka sellest, kuidas nemad teemaautori või ta ema sünnipäeval käituvad. Kui pistavad suure summaga ümbriku pihku, tulekski alustada sellest, et omavahel kokku leppida, et mis me sest rahast ikka vahetame.
Kui te ise sünnipäevi ei pea, siis jah, teie panus oleks väiksem, mis võib aga ei ei pruugi näitaja olla.
Tegelikult oleks see päris hea indikaator, et kui tekib probleeme või lausa etteheiteid väiksema panustamise pärast, siis taoliste inimestega suhtluse katkemine polegi mingi probleem.

Kui sa lähedki väiksema summaga ja istud lauda sööma,ega sa ennast kindlasti hästi ei tunne.Olgu pohjendus missugune tahes.Mina käisin sellisel sünnipäeval ja panin natuke vähem sinna ümbrikku.Mulle tundus,et see summa oli piisav.Hiljem kuulsin,et sünnipäevalaps mainis,et mina olen ikka väga kokkuhoidlik.Tänaseni tuleb meelde ja häirib.Lihtsam on toesti leida vist pohjus ja mitte minna.Eks igaüks otsustab ise.

Ütle viisakalt, et ei saa tulla sünnale.

Tõsiselt käib närvidele see kingiks raha nõudmine, viimane kord, kui paluti jälle kingitus ümbrikusse mahutada, panimegi ainult õnnitluskaardi.Kästud-tehtud.
Muidugi viisime ikka lilled ja ilusa kommikarbi ka.

Oma suguvõsas on läbi käinud, hilisem tulude-kulude inventuur, jube vastik on kuulata,"kutsun teid külla tulu saamise eesmärgil".

ei või inimene otse ja ausalt öelda, et raha pärast jätan teite sünnipäeva vahele?
Miks peab valetama ja põhjusi välja mõtlema?

Kui mind miski häirib, siis jätan lihtsalt minemata ja ei tunne end sugugi pahasti. Seega ei saa ma praegu probleemist aru. Kui mingi punt peab koos sünnipäeva, siis lilled ja kingi viiksin ka ühed kogu pundi peale. Kes tahab isiklikke lilli ja kinki, teeb isikliku peo.

Kuidas see raha kingiks NÕUDMINE välja näeb?
Raha soov on enamasti seotud peo kuludega, see aga sõltub paljust. Kui üüritakse ruumid, toidud ja esinejad, on kulu palju suurem. Ja sel juhul saab vabalt oma mitteosalemisest varem teada anda ning ongi korras.
Kui pidu peetakse kodus ning söökidesse palju panustatud pole, on lugu ju teine.
Võimalik, et on selliseidki, kes tõesti tahavad sünnipäeva pidamisest kasumit teenida, isiklikult pole kohanud. Teisalt olen aga põgusalt kokku puutunud vastupidisega, kus minimaalse "osalustasuga" sünnipäevaline toitu maksimaalsel viisil manustas.
Sünnipäevadele võõraid ju ei kutsuta. Kutsutud on teada ja tuntud, nende majanduslikud võimalusedki on teada. Ja kutsuja arvestabki sellega ka. Oluline on kokkusaamine, kingid ja toidud on teisejärgulised.

luise Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mina käisin sellisel sünnipäeval ja panin natuke vähem
> sinna ümbrikku.Mulle tundus,et see summa oli
> piisav.Hiljem kuulsin,et sünnipäevalaps mainis,et mina
> olen ikka väga kokkuhoidlik.Tänaseni tuleb meelde ja häirib.


Kustkohast te sellised inimesed leidnud olete, kellega läbi käia? Vähegi viisakas inimene kingitusi (negatiivselt) ei kommenteeri, ei otse näkku ega seljataga.

See on tõesti keeruline probleem.
Mul endal oli hiljuti esimene tõeline juubel (50), ja üks sõbranna, kellele kutse kätte pistsin, ütles kohe, et "mingit suurt kingitust ära oota". Tulid mehega kahekesi ja ümbrikus oli 20 eurot. Veel tagasihoidlikumalt "esinesid" minu lihased sugulased, kes olid kahekesi, ja übrikus oli 10 eurot + väike roosipott. Mina küll mingit "viha" kellegi peale ei pea, jumal hoia. Ega sünnipäeva ei tähistata rahateenimise eesmärgil, sünnipäev on selleks, et sõbrad-sugulased kokku kutsuda.
Sina lähed sünnipäevale ja EI VII raha. Mitte kellelegi eraldi ega koos. Võtad lilled (või mingi potitaime, mille saab hiljem maha istutada, tänapäeval on moodi läinud marjapõõsaste istikute kinkimine), mingi ilusama pudeli ja tordi. Ja kui pärast tagaselja sosistatakse, siis see EI OLE SINU probleem!
Ole julgem!

hoidke nende tordisoovitustega koomale. Sünnipäevaline on juba nagunii tordi hankinud ja kui iga külaline veel lisaks oma poetordi kaasa võtab, siis võib nendega lõpuks tordisõja korraldada.
Mina küll sünnipäevadele oma torte kaasa ei vea, kui just spetsiaalselt palutud pole.

... siis see tort/kommikarp ja mingi lillepotike ei tule sugugi kolme euroga kätte. Kulu pn peaaegu seesama, kui 20 eurot ümbrikusse paneksid.
See, et kingitakse raha, ei ole ju iseenesest midagi halba. Kunagi ei tea, milliseid esemeid sünnipäevalaps vajaks, milline tal juba olemas on ja milline talle meeldiks. Las ostab ise - täiesti arukas ju. Paljudes riikides toimubki kaubanduskeskustes pärast kingi-pühi (jõule näiteks) suur kingituste tagastamine ja asendamine. No seda pole ju ka tarvis!
Aga ma ei mõista, miks siis trügitakse sellistele sünnipäevadele, kus sünnipäevalaps hiljem külalisi on halvustanud. Kui see juba ette teada, et külalisi hinnatakse kingi hinna põhjal, siis milleks sellise juurde minnagi?

huvi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Teisalt olen aga põgusalt kokku puutunu
> d vastupidisega, kus minimaalse "osalustasuga" sün
> nipäevaline toitu maksimaalsel viisil manustas.


Kas sa loed oma sünnipäeval külaliste suutäisi? Et kui kalli kingi tõi ja palju sõi?
Võibolla oli ta nii vaene, et kodus polnud midagi süüa.

Napakad.

mul sünnipäev ja kõik tahtsid nii tulla ja küsisid, mida kingiks soovin.
ma ei soovinud midagi ja kuna olin haige ka lisaks, siis lihtsalt jäi sünnipäev ära sellisel kujul nagu algul olin mõelnud.
no mõned siiski tulid niisamagi mu juurest läbi, rääkisid juttu, tõid pisikest viisi kosti kaasa, tegin neile kohvi ja rääkisime natuke. kuna kinke ei soovinud, siis neid ei toodud ka. jumal tänatud, et ei toodud. ma ei taha ja pole kunagi tahtnud kingitusi, mida peab muretsema, sest nii kombeks on.
ma oleksin palju rohkem õnnelik niisama meelespidamise eest ja kui vaja, siis mõne ühise ettevõtmise eest, kui lihtsalt kohustusliku lauas söömise ja kinkide eest.

juba see aeg, mis sinule kingitakse, on väärtus, ongi juba kingitus. mis väärtus on rahal, mille saab poes ükskõik, mille kaduva vastu vahetada. aeg, millest saab mälestus, hea mälestus, on aga väärtus kogu eluks.

"osalustasuga"???? Vaat sellega on nii, mida keegi mõtleb, mis esmalt pähe tuleb. Kellele on tuttav suutäite lugemine, see nii saabki aru.
Antud juhtumil oli tegu peoga, kus ise olin külaline ning see laualt suurte portsude võtmine hakkas lihtsalt silma. Kuna ma inimest ei tundnud, küsisin pärast sünnipäevalapselt, kellega tegu. Oli ta abikaasa sugulane, kel puudust pole, kuid kes loomult ahne- ja kitsivõitu. Mõned panevat seda talle ka pahaks. Võõrustajat see aga ei häirinud. Talle meeldib süüa valmistada ning tunneb vaid head meelt, kui toidul minekut on. Ütles veel: "Tema pärast ma nüüd vaesemaks küll ei jää."
Mis puutub aga "osalustasusse" (nimme jutumärkides), siis üldiselt inimesed ikka mingit arvestust peavad, sest ei taheta ju teiste kulul elada.
Kui suutäite lugemisest rääkida, siis pigem loetakse endi omi külas olles. Tavaliselt käib taoline rehkendus küll muuseas ja seda ei tähtsustata üle.
Meie ringkonnas oli nii, et kõik kippusid rohkem panustama ja siis tegime ühise otsuse - kuna sünnipäevi peame kõik kordamööda, siis ei mingeid kingitusi või ümbrikke enam. Piisab lillest ja veinipudelist. Kõik on rahul!

"Mis puutub aga "osalustasusse" (nimme jutumärkides), siis üldiselt inimesed ikka mingit arvestust peavad, sest ei taheta ju teiste kulul elada."


Mul õnneks sellist tutvusringkonda ei ole, kus loetakse teiste suutäisi ja arutatakse osalustasude üle.:)
Paljudel eestlastel on jäänud mingi vene aja komme hiilata oma lookas sünnipäevalaudadega ja lugeda hiljem kingituste väärtusi kokku.
See on umbes sama kui mõni ostab omale uhke bemmi teistele näitamiseks, kuid ise käib katkiste aluspükstega ringi.

"osalustasuga"????
Huvitav, kes hakkas siin kõigepealt suutäisi lugema?
Kummaline on arvustada ka teiste lauakatmise kombeid. Kelle asi peaks olema, kuidas ja miks just nii keegi oma peolaua katab.
Oma esmases kommentaaris tundsin huvi, kuidas see ümbriku nõudmine käib. Samuti oli raske uskuda, et keegi pärast tulusid ja kulusid kokku lööb ning vähepanustanute aadressil kriitikat teeb. Nüüd näib, et selliseid ikka on, kes kiivalt teiste elu ja kombeid arvustavad ning ka nende suutäisi loevad.
Vastupidiselt "osalustasuga"???? nime all esinevale isikule ei tunne ma ka ühtegi katkiste aluspükstega bemmi omanikku.

Mina arvan, et mine ikka. Sugulastega, eriti kaugematega suheldakse aina vähem ja vähem...Ja pane ümbrikusse täpselt nii palju kui saad. Sa ei hakka ju ennast lõhki laenama. Õnnitle oma sõbrannat ja ulata "tagasihoidlik" kingitus. Kui ta on normaalne inimene, saab aru ja tunneb rõõmu, et Sa oled kohale tulnud. Kui tulevad imelikud pilgud ja kommentaarid, siis tead, et oodatud ei olnud mitte Sina vaid hoopis Su raha...
Üldse tänapäeval on nii nõme täiskasvanute seas mingit kinki küsida. Kõik ju teavad, et kõigil on raske jne. Nagu laste värk, ainult saaks midagi!!!