Kuidas saab nii loll olla, ma ei saa aru. ma tõesti vihkan ennast praegu. ütlen veel: MA VIHKAN ENNAST, MA VIHKAN ENNAST. uuh hakkas parem, kasvõi virtuaalselt see endast välja karjuda. Suudan alati kõik otsustaval hetkel ära rikkuda, lihtsalt olen selline ebanormaalne. Kõik otsustavad hetked oma elus olen p..sse keeranud ja seega elan oma nirust viletsat elu. Sest otsustavad hetked on need, mis loevad, mitte see, kes muidu olen. tegelikult on nii, arvata võib küll, et loeb see, mis tegelikult oled, kuid kui õigel ajal ei suuda end tõestada, teostada, või lihtsalt normaalne olla, vaid kõik ära rikud, ongi kõik rikutud ja pole parata. miks ma üldse eksisteerin, kui selline hädakäkk olen? nuuks..

Mul on pidevalt selline käkerdise tunne:(((

Kindlasti pole asi nii hull. Aga kas sa ei tahaks siiski rääkida, mis siis juhtus?

:)))) sorry :)))) hoia kiri alles ja loe homme uuesti, saad ise ka naerda .... vastik elajas hädakakk ... :)))

Sul on vist raskekujuline masendushoog peal, süüdistad ennast ja näed vaid halba. Lihtne oleks soovitada, et ära nii hullult üldista, et "alati" ja "hädakäkk" ja "rikun ära." Tegelikult selgub hiljem, et ilmaasjata põed, teised ei näe sind hoopiski nii hulluna ning ära rikkusid vaid oma tuju, mitte võimaluse! Ilmselt on sul pisuke kompleks, tilluke täiuslikkusemaania ning nati noor oled kah!
Pole hullu, elu silub kõik ning võid iseendaga rahu teha.

P.S. Kirjutasin sellepärast, et meenutad niiväga minu enda tõmblemist umbes 20 aastat tagasi. Praegu näen, et ilmaasjata, maksimalist sai oldud ja iga nuga liiga südamesse võetud.
Praegu olen endaga tunduvalt rohkem sõber, ja seda tunnevad ka teised. Sama soovin sullegi.

millise otsustava hetke sa p"#¤ keerasid? elada ikka edasi saad või on lõpp juba nüüd käes? siple nüüd hästi palju, sikuta jalgu ja mine veel hullemaks, keerad korra midagi "#¤"#, nüüd tee kõik et järgmine kord samuti kõik "#¤" keerad ja ega homme päike enam ei tõuse. ikka sügavamale ja sügavamale.. tore

oi, tänan kallid võõrad, ei lootnudki, et mu sisutühja teemasse ka vastuseid tekib. ikka tunnen end ülimalt räbalalt. tean ise ka, et olen maksimalist ja võtan elu liiga tõsiselt, kuid see kord oli asi maksimumi soovist kaugel, isegi oma miinimumini ei suutnud end upitada, nii rumal päev oli. see on lihtsalt nii loll tunne, kui tead, et oled palju palju rohkemaks võimeline, kuid ise suudad kõik nässu ajada sel ühel hetkel, mille järgi su üle otsustatakse. jah, otsustan ka ise ega suuda end armastada sellise pädaätakana. tahan kõik unustada, iga mõtte, mis pähe tuleb. istun vist hommikuni netis, et magama minnes ja und oodates piinav päev ei meenuks. kuulan sinatra plaati, joon martinit ja katsun mitte millelegi mõelda. kahju, et täiskasvanuid nende eksimuste eest nurka või koduaresti ei panda, hea meelega mõtleks endale mingi karistuse välja, et süütunnet vähendada ja oma lolluse karistusega enda ees tasa teenida. oleks see üks kord nii, poleks midagi, kuid minu puhul on krooniline haigus see, et olulistel momentidel tõmban endalt ise tooli alt ja kukun haledalt põrandale siruli.

jälle meenus kõik:( mul hakkab paha. ei saa nii loll olla. mulle ei mahu pähe, kuidas saan ma nii äbarik olla selles suhtes. O weh!
ei olenudki midagi elutähtsat muidu, kuid just see ei mahu pähe, kuidas mina alati kaotan ennast olulistes olukordaes.

pole midagi, ma näiteks õppisin 5tele, ja koolis-seltskonnas kõik imestasid mu esinemisjulgust ja tarkust...aga eksamitel vaatasin kui ohmu pabereid mis silme ees virvendasid(ei suutnud eelmine öö magama jääda seega ka eksamil keskenduda) ja suulistel eksameil ei saanud sõnagi suust, läksin siis sitale erialale, mis saadava oli mu tulemustega. seal lugesin palju ja sain palju teadmisi kõigi ainete kohta, eksamid olid aga alati mingi sellises asjas, mida ma nii põhjalikult pähe ei õppinud(näiteks lugesin kõik soovituslikud 20 raamatut läbi ja konspekti jõudsin vaid viimasel ööl korra üle vaadata) ja läksid kõik nihu, lisaks ei meeldinud ma eksamite aegu õppejüududel, kuigi muul ajal sai küll hästi suheldud ja isegi pidutsetud...ikka oli alati 1 punkt paremast hindest puudu... lõputöö kaitsmine läks ka mingil müstilisel kombel nende professorite hinnata, kes mind alati altkulmu vaatasid ja kokutamine lõi ka just seal oma täies ulatuses välja. töövestlustest ma parem ei räägi. armuasjadest parema ka mitte

absoluutselt kõik inimesed teevad vigu, vigu tehakse selleks, et õppida nendest...kui ei õpi, jäädki kannatama, kui ei õpi, ei saavuta sa eales maksimumi..ehk siis...ilma vigu tegemata ei jõua kunagi maksimaalsuseni :)

Sattusin kah lugema ja võtaksin küll üsna usinalt need siia ennast käkerdajateks nimetanud inimesed ette ja võtaks pepud paljaks ja hakkaks udjama.No teeb ikka kurjaks,kui inimene ei märka enda juures midagi ilusat ja kukub ennast sõimama avalikus kohas.Veel hullem,kui seda peavad lugema ka teised samasugused ja varsti jälle keegi paneb ennast põlema.....
Pikka elu selja taha jättes, ütlen ,et just need kaotusehetked ja rasked ajad ongi need kõige rohkem edasiviivad asjad. Alles kunagi hiljem hakkad tänama jumalat, et sulle sihukese kolaka andis.Said inimeseks pikapeale.
Ainult Kroonikas on piltide peal kõik nii sillas ja õnnelikud. Mida teeb aga nende hing tõeliselt - seda teavad nad ainult ise.
Juba täna, siia sattunud" hädapätakas" , hakka kohe kordama :"Mul läheb igas asjas iga päev ikka paremini ja paremini".Niiviisi korda kasvõi tuhat korda - see enesesugesioon aitab sul pikapeale kõik jälle korda ja näed veel,missugune särav pilk silmas ja rõõmus meel hinges hakkab olema. Kohe varsti kevad käes.Sinust tuhat korda hullemates olukordades inimesi ja ka peavad elama.
Hakka kohe ennast armastama - see on lausa käsk,kui nii sõjakas siin saab üldse olla varahommikul.Usu endasse ja täna loojat kolakate eest,mis sulle antud ajutiseks kasutamiseks ,arene edasi ja varsti itsitad,et nii loll olid.
Sulle palju edu ja jõudu soovides,annan sulle veel kerge laksu tagumikule, lõpetuseks.Võitle ja võida.Kallistades ja südamest endast jagu saamist soovides.

tark jutt jah! aga vaata näiteks helena kirja - mida temal su tüüpilisest targutamisest kasu on? et täna kogelesin, tegin vea, homme enam ei kogele, nii või?

mia6 02-10-05 05:55 jutuga nõus!

Ennast vihata ei ole tervislik :)) Teemaalgataja, Sul äkki depressioon kallal? Vajaksid psühholoogi abi ja teraapiat?

Alati sinisilmne,humoorikas, lemmik mia6 saab ajutiselt natuke sinisema silma ja elab oma elu rõõmsasti edasi.

Mis saab vastikust elajast - jalaga lajataja kogu eluks. Kindlasti tuleks otsida abi, veel pole hilja.........

tunnen end hetkel sama lollilt kui teemaalgataja. Lihtsalt seedin vaikselt kõiki oma ebaõnnestumisi (no ma ei oskagi ilmselt nii elada, et kapitaalselt midagi tuksi ei keeraks) ja siis on üheaegselt mul endast hale kui ka vihkan seda kohta, kus ma istun. Äärmiselt mõttetu tüüp olen. Ok,kiidan ja kiidan ennast tobedate pisiasjade pärast, siis tuleb keegi lähedane ja tõmbab vee peale nii mulle kui mu töö tulemustele. Kõik teevad vigu, mitte ainult mina ja miks isegi mu armsad lähedased seda ei tauni. Võõraste repliigid õnneks mind ei häiri. Haiget teeb. Aga täna luban enesele ühe pere vaba päeva, pärast eilset mõttetut suurt tüli sätin end bussile, sõidan teise linna ja uitan isu täis. Ehk leian end taas ning koju jõudes jälle silmad säravad. Kõik kodused tööd said eile tuhinal tehtud ning tänane päev ongi iseenda jaoks.

Kas sa mäletad veel seda olukorda? Mis sust sai?
Mia tõstis mu tuju. Mul on ka sitt olla.

ta suri

oh sind, küll võib olla raske elada koos inimesega, keda vihkad. mille eest sa end sellise elukaaslasega karistad? katsu leida enda plusse ja armastada neid, kohe läheb elu kergemaks.

Ma olen koolis väga vaikne,tegelikult ma ei raagi uldse koolis.Ma muretsen lihtsalt selle parast et mone aasta parast tuleb teha loovtoo ja see ette kanda,aga ma lihtsalt ei suuda raakima hakata.Mida ma peaksin tegema?

Vanemas eas võtad veidi rahulikumalt. Päike paistab ja elupäevakesi ka nagu oleks mõningaid veel järel. Töökoht on nagu on, leiva toob lauale ja arved saab makstud, hullult karjääri teha ja trügida eriti ei soovi, hingerahu ja head inimsuhted tähtsamad.