Kuidas käituda lähedase inimesega, kes tunneb ennast hästi vaid siis kui minu meeleolu on totaalses madalseisus? Olen märganud ka, et siis kui minul on hea tuju, hakatakse midagi välja mõtlema, selleks et ma ennast jälle kehvemini tunneksin. Käibki selline manipuleerimine minumeelest. Aga kuna tegu lähedasega, kellest hoolin, siis ei oska kuidagi käituda. Samas sageli on seetõttu tunne, et tahan temaga võimalikult vähe suhelda. Mõistsin mõned aastad tagasi, et sedasi on minuga kogu elu käitutud ja see tegi haiget. Minu enesehinnang on sellest palju kannatada saanud.

Tuleb rääkida temaga nelja silma all ja öelda mida sa tunned jne. Võib-olla ta siis hakkab ennast rohkem kontrollima. See võib olla tal halb sisseõpitud harjumus, mida tal tuleb hakata muutma, küsimus on selles kas ta on sellest huvitatud ja kas ta tahab seda teha. Kui mitte, siis pead hakkama juba edasi mõtlema kas väldid teda või kannatad välja või lihtsalt ei ava ennast, vaid võtad teatud teadliku hoiaku, et ei allu manipulatsioonile ja ei lase enda tuju alla tõmmata - lihtsalt eirad tema katsetusi. Nii ei saa ta oma "tuju tõsta" sinu arvelt.

Energiavampiir.
Mul ema selline..jumal tänatud, et ühes linnas ei ela.

Ema andis sulle elu. Jumal ei täna, et erinevates linnades elate.

Üks minu vanematest käitub sageli sarnaselt ja see on kurb. Aastakümneid kestnud lõputu negativistlik irisemine. Tema keerab oma tujurikkumise enamasti kiuslikult vastupidiseks, nii et selleks pahaks inimeseks jään ikka ja jälle justkui mina. Vahel tundub see lausa patoloogiline, aga võib-olla on lihtsalt mingi imelik võimukas kius. (Viimast, st sihilikku õelutsevat kiusu ja manipuleerimist ei tahaks oma vanemast siiski kuidagi uskuda.) Üldiselt hoian oma vaimse tasakaalu huvides temast eemale.

sul poleks tema meeleolu ja tegemisi niiväga vaja jälgida. tegele oma tunnetega. mõtle, miks hakkad taolises olukorras end kehvemini tundma. see ei ole tema pärast. niisugust asja nagu vampiirlus pole olemas, iga inimene tekitab vastavad tunded omale ise olenevalt sellest kuidas ta millessegi suhtub

Jah, selliseid inimesi on. Mul oli eelmises töökohas selline ülemus. Too läks kohe lausa särama, kui keegi õnnetu oli ja millegi suurema häda üle kurtis. Ja kui kõik olid normaalses tujus, oli tema kui äikesepilv, kuni sai kellelegi "ära panna" ja see ohver siis avalikult õnnetu oli, ükskõik, kas oli siis "ärapanemiseks" põhjust või ei.
(firma kaadrivoolavus oli umbes 60-75% aastas, mina pidasin vastu 3,5 aastat)

Energiavampiir on suht-koht õige sõna selle kohta.

Sellist inimest ei paranda, miski rääkimine siin ei aita. See pole tema poolt teadlikult ega mõistusega tehtav asi, see on suuremas osas alateadlik tegevus. Võimuiha ja enese kehtestamine. Võid seda ka õeluseks nimetada. Ei loe, et tegemist on näiteks enda vanemaga, sest sellised negatiivsed vajadused on tugevamad kui miski emaarmastus või muud positiivsed tunded.

Siin ei aita muu kui lahkuminek, eraldi elama kolimine ja edaspidi mitte suhtlemine. Loomulikult võid siis hiljem kuulda siunamist ja halamist, et "nurjatu tänamatu plika, ta ei saa aru, kui palju mina tema heaks tegin" ja muud sihukest. Seda ei maksa tähele panna. Sinu enda vaimne tervis on tähtsam kui tema oma. Sinu enda vaimne tervis peab olema sulle tähtsam kui tema oma. Sina ei pea tema õelust toitma ja tema võimuiha üleval hoidma.
Seletada ja südamlikult rääkida võid siis sugulastele, keda ta sinu kui halva ja hoolimatu inimese vastu üles ässitab. Nemad on ehk teisest puust ja saavad aru.

Jalaga näkku kaks korda päevas. Vajadusel küünarnukiga lisada kolmas ning neljas pauk. Toimib!