käisime draamateatris, võigemasti etendus katsed elu kallal. selliseid roppusi ja rõvedust, mida seal kuulama pidime, pole ammu juhtunud kuulma. saalis oli kahjuks ka lapsi. meil oli lihtsalt nii häbi, millist tekstipornot vaesed näitlejad pidid küll etendama. jälk, jälk, jälk, oksemaik oli suus selle rõvetsemise ja kriiskamise kuulamisest, oli tahtmine ära joosta, vaheajal lahkusimegi nagu ka paljud teised. näha oli, et ka aplaus oli väga tagasihoidlik, eks näitlejatele töö eest natuke plaksutati. kahjuks meie pere enam oma jalga draamateatrisse ei tõsta. häbi, draamateater!