Situatsioon. Põhikoolilaps läheb bussi peale, et jõuda õigeks ajaks kooli. Teel kukub tema lähedal vanem naine rattalt. Laps aitab teda ja jääb bussist maha ja seega ka kooli 15 min hiljaks (kuni tuleb järgmine buss). Koolis suletakse uksed täpselt tundide alguseks ja laps jõlgub 1. tunni ajal kooli lähedal pargis (koos kohalike asotsiaalidega). Õhtul kodus küsib laps, mida teha. Millist nõu lapsele anda - kas seda, et hüppa tädist üle ja jookse bussi või aita tädi ja jõlgu 1. tunni ajal kooli ümber, põhjenda põhjuseta puudumist ja tee kontrolltöö järele?
Süda käsib anda nõu 2. variandi järgi. Aga elus hakkamasaamiseks oleks justkui vaja 1. variandi järgi tegutseda. Oleme lugenud ajakirjandusest, et inimesed "astuvad üle" abivajavast inimesest. Niimoodi neid kasvatataksegi.

No ega iga päev inimesi lange nagu loogu. See mõni harv juhus, kui kedagi aidata tuleb. Elu ongi valikute küsimus. Õige inimene elab südameheaduse ja tunnistuse järgi, ka siis, kui vahel tuleb midagi loovutada. Sul on hea ja kaastundlik laps. Kui sa teda ka edaspidi samamoodi kasvatad hindama kaastunnet ja südameheadust, kasvab su lapsest hooliv ja viisakas inimene, kelle seltsis on hea olla, kelle vastu austust tunda. Eelkõige oled sa ise see, kes võib oma vanaduses kindel olla, su laps on sind mõistev ja su tugi.
Edu sulle ja su lapsele!

ja mis sellest siis on, kui lapsel on põhjuseta puudumine? Teisalt saad sina lapsevanemana alati puudumist põhjendada - kodused põhjused sobivad iga variandi kohta. Kui tahad aga anda kooli täpset infot, siis kirjelda olukorda õpetajale saadetud pikemas kirjas. Teed oma lapsest positiivse eeskuju kogu koolile.
See, et koolimaja uksed kinni pannakse, ripub ära kooli sisekorra eeskirjadest. Mis selle sügavam mõte on, eks kool oskab ise selgitada.

Loomulikult käitus su laps õigesti, kui aitas kukkunud inimest. Esimese variandi soovitamine on ju lihtsalt tobe, kuidas on võimalik üldse nii kaalutleda.

Muide, oled sa kindel, et kõik ikka tõesti nii oli? Äkki pandi kontrolltööst lihtsalt pausi ja sinu jaoks mõeldi välja ilus lugu?

Aitäh heade sõnade eest! No tegelikult ei olnud asi nii hull, 1. tund oli õues kehaline ja lapsel kõik lõppkokkuvõttes sujus. Aga jäin mõttesse, et kui oleks olnud kontrolltöö, oleks olnud vihmane või talvine külm ilm... Saan kooli poolt ka aru, et ei tohi õpetada lapsi kummi venitama (hilinema), aga peaks olema inimlikum lahendus, mitte koolimaja täielik sulgemine tundide ajaks.
Kuidas teie laste koolides see toimub? On valvuritädi uksel, kes ikkagi sisse laseb? Või ongi kõik uksed 45 min kinni? Isegi, kui sa garderoobi kohmitsema jääd (algklassilaps nt), istud kinnises garderoobis 45 min. Kui karmilt või sõbralikult on teie Tallinna koolides sellised olukorrad lahendatud?

kooliga suhtled vä? Kui on põhjus siis on lapsevanema asi see selgeks teha. Või mõtled, et laps peab need probleemid ise lahendama? Mis mõttes istub kinnises garderoobis? Nutab ilmselt seal ja saab omamoodi aru, et nüüd ongi 12 aastat orjust ja elu kus ta peab üksi hakkama saama. Sina pead kaitsma oma last sellistes olukordades. Oled ema või .......
Sinu lapsest on kahju, kui tal selline abitu ema on.
PS keskmise pedagoogi tase Eestis täna on muidugi olematu. Kui mina erasektoris sellise kvaliteediga tööd teeks ei maksaks keegi mulle isegi miinimum palka.

Minu laps näiteks ei saaks lubada bussist maha jäämist, sest järgmine buss tuleb tunni aja pärast.
Meie koolis on ka välisuks lukus ja turvamees nupust avab seda, aga et ukse taga peab ootama kuni vahetunnini, sellist asja küll ei ole. Võib-olla lapsel polegi esimest tundi, lihtsalt jõudis nii palju varem kooli, et see paistis, nagu oleks hilinenud esimesse tundi.

väga tubli laps, et aitas. peaks ka edaspidi aitama. ainult et kodust peaks ikka varem välja tulema. kui praegu jäi vanainimese aitamise pärast (kaua see ikka aega võttis, max 30 sekundit) bussist maha, siis oli nii või naa väga suur risk, et ta bussist maha jääb.
minu põhimõte elus on see, et ole alati algul inimeste vastu hea, aita neid omakasupüüdmatult jne. üle hakka astuma alles, siis, kui nad sulle samaga ei vasta või su headust kuritarvitama hakkavad.

viimasele kommenteerijale: rattalt kukkunud vanainimese aitamine küll nüüd 30 sekundiga ei käi. liigub samasse teemasse, et mis see õhtuti söögitegemine on, 10 minutit ettevalmistusi ja liha ahju visata küpsema.

kullakesed, iga asi võtab kauem aega, vanainimese ja ratta püstiaitamine. kui vanainimene on haiget saanud, siis võib toibumine ja püstiaitamine ikka minuteid võtta. laps ehk küsis kas on vaja kiirabi ka kutsuda, ehk aitas ta lähima pingini istuma ka viia. lõppkokkuvõttes väga tubli laps ja eeskujuks teistele. lapsevanem võib hiljem kooli selgituskirja kirjutada pikemalt, mis juhtus. kui on bussiga kooli sõit võib muidugi kodust pisut varem välja tulla kui tavaliselt, aga see ei tähenda, et laps igapäevaselt peaks bussipeatuses 10 min varem ootama, mis on arvestades tavapärast Eesti ilma ebamõistlik (varsti pime, jahe, tuuline, vihmane või talvel piisavalt külm).

tubli laps, et aitas; nii tulebki lapsi õpetada; ja kui kool on nii jäik ja paindumatu, siis olgu, aga inimlikkus peab lapses säilima; Minu lapsed on kuüü koolieast natuke välja kasvanud, aga ma ei saa aru sellest koolipoliitikast, et uks on kinni ja tundi ei saa- see on minu meelest jabur, ma ei pea seda õigeks, et kool on vangla, kus uksed on kinni.

Kool polegi vangla. Kui õpetajad esimese osa tunnist näevad poodidest, suitsult, linna pealt, ühistransportidest mahajäänud, arstilt ja "arstilt", kustiganes tunditilkuvaid õpilasi, siis võib koolidest aru saada. Iga uksest tulija seletab, vabandab, läheb kohale oma asjadega sahmima. Küsib pärast arusaamatuses asjade kohta, millest räägiti tema äraolekul...

juhtus 80-date algul ühes suuremas linnakoolis:
2-3 poissi (10-11 aastased) jäid kooli hiljaks, jõudsid vist alles 3-sse tundi.
Saadeti klassist kohe direktori kabinetti aru andma.
Poisid rääkisid loo ära- tulid hommikul kooli, aga tänava ääres oli prügikonteiner, kust kostus kassipoegade näugumist. Ühest karbist või kotist leidsid poisid külmetavad kassipojad. Poisid viisid pojad lähedal asuvale turule ja kauplesid need seal headele inimestele maha.
Meie kooli direktor oli "suure südamega" mees. Poisid said kiituskirjad- inimliku ja hooliva käitumise eest.