Halb kogemus
Ühe grafomaani möllamise peale siin foorumis meenub aastatetagune lugemiselamus:
| Väike Myy 13. märts 2023, kl 18.32 |
https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/142514
Lõpuosa Jüri Ehlvesti lühiproosa teosest "Grafomaani tee":
Grafomaan küsis: "Kas te loete veel?"
Hoo, see oli muidugi hea lahendus olukorrale, surusin tähelepanu uuesti ta tähtedele, kuid need hakkasid nüüd kargama, sõitsid üksteisele sisse, haihtusid üle serva, jutt läks aina segasemaks ja ma kaotasin ka järje. Üks erinevus oli veel - ta kasutas nüüd ka suurtähti, isegi
numbreid, ja kõvasti sõimu. Mõned väga halvasti kirjutatud sajatused ma veerisin ka välja: "Sina lakku täis tapamaja salateenistuja, kurbliku sitarattaga väike litsimaja preparaator, valmistamas kuivaksjäänud käimlale head vedelat täiendust omaenese elust, ja sina kuradi kiimaline, tarretunud ajudega väikene kräulamees, kuradi kaanetanud kupuga haisuveeretaja, roolivarre otsa torgata su niitajudega ülatagumik, silindrite vahele kinnikiilunud munadega piiks-kimaja, sitamaja kaela otsas kandev türamunkel..."
Lappasin pisut edasi, paistis, et kogu autori edaspidine looming koosneski vaid sõimust, armustseene ega riime rohkem ei märganud.
Pärisnimesid oli, needki väikselt, suurtähed ilmusid ka edaspidi vaid veidrates lühendites nagu siin, koos numbritega, siis taipasin - need olid ju autonumbrid! - kiiruga kirja pandud. Jäi mulje, nagu oleks kirjutaja seisnud tee ääres, kirjutanud möödasõitvate autode numbreid üles ja kiilunud sajatusi vahele. Aga ühel real kadusid tavapärased registrinumbrid ja kirjas seisis selline loend: TANKI, TANK2, TANK3, TANK4, TANK5, TANK6, TANK7... Jäi mulje, nagu oleks kirjutaja seisnud tee ääres ja loendanud tanke. Sõimu tankide vahel ei olnud, tähed olid maalitud nüüd vähem kiirustades, kuid seda kõveramalt, jäi mulje, nagu olnuks see müstiline tankideloendaja olnud korraga hirmul, võib-olla isegi meeleheitel.
"Me pidime kokku saama," ütles ta tasa: "seal aasal, üle tee. Ma jäin tee äärde puu alla seisma, et oodata, kuni ta tuleb, et siis minna koos. Tahtsin ka kirjutada mõned read, kirjutasingi, siis märkasin teda, ta tuli teisel pool piki teeäärt. Ma, ma panin kaustiku põue, tahtsin üle minna, ta juurde, kuid siis, siis korraga kihutas mingi Žiguli hirmsa kimaga otse läbi lombi, pritsis mu uued, puhtad valged riided kõik sopaseks. Ma... No mis ma teha sain, ma mõtlesin, et panen selle kuradi idioodi auto numbri kirja ja annan ta, kurat, üles, et sõidab selline, kurat, mõtlesin, vanad kuradi sead ja värdjad, kes jõuab kannatada kogu elu seda sitta, mida sulle kogu aeg kraesse kallatakse, et aitab, raisk, aitab sellest jamast, et mingi kuradi sitt tuleb pritsib su üleni täis, kui sina tahad minna tüdrukuga, ma võtsin, kurat, kirjutasin, raisk ka ta..." Ta jäi vakka.
"Aga siin on, siin on nagu igavene hulk neid üles kirjutatud, neid pritsijaid tuli siis veel või?"
"Ei, ma hakkasin üle tee minema, tema juba ootas mind, oli seisatanud, sain astuda sammu, kui ta karjatas, ma põrkasin tagasi, üks hull oleks mulle peaaegu otsa sõitnud, raisk, ma ei jõudnud vaadata, kiskusin märkmiku jälle välja, panin selle ka kirja, aga õieti ei jõudnud näha, siis tuli veel üks, ka ületas kiirust, kurat, selle ka kirja, siis veel mingi pritsis, raisk, ma ei saanudki enam, ma mõtlesin, et panen nad kõik kirja, et aitab, raisk, sellest jandist, kaua sa kannatad seda ülbitsemist, raisk, et nii kui mingi kuradi värdjas kräula perse alla saanud, nii tuleb laiama..."
"Aga tüdruk?"
"Ta ootas mind, ta hüüdis mind."
"Ja sina?"
"Ma olin otsustanud nad kõik kirja panna."
"Hea küll, ma saan aru, alguses sa kirjutasid üles, noh, numbrid, aga mis mõte oli neid liiklushuligaane ühest hetkest alates järsku hakata tankideks nimetama või see on mingi eriline kood?"
"Need olidki tankid."
"Olid, mis asjad?"
Aga siis mulle turgatas, kas polnud ma tähelepanuta jätnud...
"Ma ei tea, ma olin vihast kuum, kurat, mul autot ei olnud, aga tüdruk oli, aga nüüd korraga, ma ei tea, ma kuulsin, ta hüüdis mind, tule ruttu, tule ruttu, see oli kurvi peäl ka, tema sealt vist nägi juba, ta hüüdis ja ta sirutas käe minu poole, justkui tahtes mind ära tõmmata,
aga oli juba hilja, ma ei näinud enam muud kui halli müüri ja ma ei kuulnud enam midagi. Ma kirjutasin edasi, aga sain aru, sain aru, et nüüd ei olnud meie vahel enam mitte üksikud arutud kappajad, nüüd oli meie vahel juba terve armee, nüüd oli meie vahel kõik. Koik oli läbi."
Olin nappinud uuesti kausta, pastaka esimesed nilpsud ses loomingu laamas märkisid kuupäeva, ilusti esimese lehekülje ülemisse parempoolsesse nurka maalitud: 21. august 1991.
"Kas..." ma tahtsin küsida, et kas, et kas need tankid läksid lõpuks ära, sinna, kuhu nad minema pidid, Tallinna peale; said nad otsa, kas tee jäi vabaks, kas tüdruk; kas tüdrukut polnud enam sealpool teed või polnud see enam sama tüdruk, või, või viisid sõdurid tüdruku ühes, jätsid selle naljaka poisi tee äärde eeskirjade rikkujaid üles kirjutama... Aga sain õnneks aru, et minu poolt seda küsida olnuks loll, andestamatult loll, sest kogu vastus, see vastus oli mul ju endiselt näppude vahel.
Aga midagi pidin ma ütlema. Ma ei tea, kas igale grafomaanile on vaja midagi öelda, aga antud juhul ma kindlasti pidin. Võtsin julguse kokku: "Te ei oleks pidanud kirjutama..."
Ma tahtsin veel lisada, et ei oleks pidanud püüdma üles kirjutada kõiki neid, kes jäid teie ja neiu vahele teele, tahtsin öelda, et kõiki neid ei jõua, ei jõua keegi kunagi kirja panna, et mõnikord tuleb lihtsalt minna, seni kuni veel saab, üle tee, sest kui hakata kõike halba kirja
panema, siis võib juhtuda, et... et nii nagu nüüd oligi juhtunud, kuid... seda kõike ma ei saanud talle öelda, sest tema katkestas mu, kui olin vaid öelnud: "Te ei oleks pidanud kirjutama..."
"Jah," hüüatas ta, nagu oleks ta lõpuks ometi oma kahtlustele kinnitust leidnud, nagu oleks ometi keegi arvanud sama, mida temagi oli kogu aeg kahtlustanud, ja samal hetkel omandas tema nägu taas inimlikud jooned.
Lõpuosa Jüri Ehlvesti lühiproosa teosest "Grafomaani tee":
Grafomaan küsis: "Kas te loete veel?"
Hoo, see oli muidugi hea lahendus olukorrale, surusin tähelepanu uuesti ta tähtedele, kuid need hakkasid nüüd kargama, sõitsid üksteisele sisse, haihtusid üle serva, jutt läks aina segasemaks ja ma kaotasin ka järje. Üks erinevus oli veel - ta kasutas nüüd ka suurtähti, isegi
numbreid, ja kõvasti sõimu. Mõned väga halvasti kirjutatud sajatused ma veerisin ka välja: "Sina lakku täis tapamaja salateenistuja, kurbliku sitarattaga väike litsimaja preparaator, valmistamas kuivaksjäänud käimlale head vedelat täiendust omaenese elust, ja sina kuradi kiimaline, tarretunud ajudega väikene kräulamees, kuradi kaanetanud kupuga haisuveeretaja, roolivarre otsa torgata su niitajudega ülatagumik, silindrite vahele kinnikiilunud munadega piiks-kimaja, sitamaja kaela otsas kandev türamunkel..."
Lappasin pisut edasi, paistis, et kogu autori edaspidine looming koosneski vaid sõimust, armustseene ega riime rohkem ei märganud.
Pärisnimesid oli, needki väikselt, suurtähed ilmusid ka edaspidi vaid veidrates lühendites nagu siin, koos numbritega, siis taipasin - need olid ju autonumbrid! - kiiruga kirja pandud. Jäi mulje, nagu oleks kirjutaja seisnud tee ääres, kirjutanud möödasõitvate autode numbreid üles ja kiilunud sajatusi vahele. Aga ühel real kadusid tavapärased registrinumbrid ja kirjas seisis selline loend: TANKI, TANK2, TANK3, TANK4, TANK5, TANK6, TANK7... Jäi mulje, nagu oleks kirjutaja seisnud tee ääres ja loendanud tanke. Sõimu tankide vahel ei olnud, tähed olid maalitud nüüd vähem kiirustades, kuid seda kõveramalt, jäi mulje, nagu olnuks see müstiline tankideloendaja olnud korraga hirmul, võib-olla isegi meeleheitel.
"Me pidime kokku saama," ütles ta tasa: "seal aasal, üle tee. Ma jäin tee äärde puu alla seisma, et oodata, kuni ta tuleb, et siis minna koos. Tahtsin ka kirjutada mõned read, kirjutasingi, siis märkasin teda, ta tuli teisel pool piki teeäärt. Ma, ma panin kaustiku põue, tahtsin üle minna, ta juurde, kuid siis, siis korraga kihutas mingi Žiguli hirmsa kimaga otse läbi lombi, pritsis mu uued, puhtad valged riided kõik sopaseks. Ma... No mis ma teha sain, ma mõtlesin, et panen selle kuradi idioodi auto numbri kirja ja annan ta, kurat, üles, et sõidab selline, kurat, mõtlesin, vanad kuradi sead ja värdjad, kes jõuab kannatada kogu elu seda sitta, mida sulle kogu aeg kraesse kallatakse, et aitab, raisk, aitab sellest jamast, et mingi kuradi sitt tuleb pritsib su üleni täis, kui sina tahad minna tüdrukuga, ma võtsin, kurat, kirjutasin, raisk ka ta..." Ta jäi vakka.
"Aga siin on, siin on nagu igavene hulk neid üles kirjutatud, neid pritsijaid tuli siis veel või?"
"Ei, ma hakkasin üle tee minema, tema juba ootas mind, oli seisatanud, sain astuda sammu, kui ta karjatas, ma põrkasin tagasi, üks hull oleks mulle peaaegu otsa sõitnud, raisk, ma ei jõudnud vaadata, kiskusin märkmiku jälle välja, panin selle ka kirja, aga õieti ei jõudnud näha, siis tuli veel üks, ka ületas kiirust, kurat, selle ka kirja, siis veel mingi pritsis, raisk, ma ei saanudki enam, ma mõtlesin, et panen nad kõik kirja, et aitab, raisk, sellest jandist, kaua sa kannatad seda ülbitsemist, raisk, et nii kui mingi kuradi värdjas kräula perse alla saanud, nii tuleb laiama..."
"Aga tüdruk?"
"Ta ootas mind, ta hüüdis mind."
"Ja sina?"
"Ma olin otsustanud nad kõik kirja panna."
"Hea küll, ma saan aru, alguses sa kirjutasid üles, noh, numbrid, aga mis mõte oli neid liiklushuligaane ühest hetkest alates järsku hakata tankideks nimetama või see on mingi eriline kood?"
"Need olidki tankid."
"Olid, mis asjad?"
Aga siis mulle turgatas, kas polnud ma tähelepanuta jätnud...
"Ma ei tea, ma olin vihast kuum, kurat, mul autot ei olnud, aga tüdruk oli, aga nüüd korraga, ma ei tea, ma kuulsin, ta hüüdis mind, tule ruttu, tule ruttu, see oli kurvi peäl ka, tema sealt vist nägi juba, ta hüüdis ja ta sirutas käe minu poole, justkui tahtes mind ära tõmmata,
aga oli juba hilja, ma ei näinud enam muud kui halli müüri ja ma ei kuulnud enam midagi. Ma kirjutasin edasi, aga sain aru, sain aru, et nüüd ei olnud meie vahel enam mitte üksikud arutud kappajad, nüüd oli meie vahel juba terve armee, nüüd oli meie vahel kõik. Koik oli läbi."
Olin nappinud uuesti kausta, pastaka esimesed nilpsud ses loomingu laamas märkisid kuupäeva, ilusti esimese lehekülje ülemisse parempoolsesse nurka maalitud: 21. august 1991.
"Kas..." ma tahtsin küsida, et kas, et kas need tankid läksid lõpuks ära, sinna, kuhu nad minema pidid, Tallinna peale; said nad otsa, kas tee jäi vabaks, kas tüdruk; kas tüdrukut polnud enam sealpool teed või polnud see enam sama tüdruk, või, või viisid sõdurid tüdruku ühes, jätsid selle naljaka poisi tee äärde eeskirjade rikkujaid üles kirjutama... Aga sain õnneks aru, et minu poolt seda küsida olnuks loll, andestamatult loll, sest kogu vastus, see vastus oli mul ju endiselt näppude vahel.
Aga midagi pidin ma ütlema. Ma ei tea, kas igale grafomaanile on vaja midagi öelda, aga antud juhul ma kindlasti pidin. Võtsin julguse kokku: "Te ei oleks pidanud kirjutama..."
Ma tahtsin veel lisada, et ei oleks pidanud püüdma üles kirjutada kõiki neid, kes jäid teie ja neiu vahele teele, tahtsin öelda, et kõiki neid ei jõua, ei jõua keegi kunagi kirja panna, et mõnikord tuleb lihtsalt minna, seni kuni veel saab, üle tee, sest kui hakata kõike halba kirja
panema, siis võib juhtuda, et... et nii nagu nüüd oligi juhtunud, kuid... seda kõike ma ei saanud talle öelda, sest tema katkestas mu, kui olin vaid öelnud: "Te ei oleks pidanud kirjutama..."
"Jah," hüüatas ta, nagu oleks ta lõpuks ometi oma kahtlustele kinnitust leidnud, nagu oleks ometi keegi arvanud sama, mida temagi oli kogu aeg kahtlustanud, ja samal hetkel omandas tema nägu taas inimlikud jooned.
| ah, ärge kuulake seda jama 15. märts 2023, kl 22.27 |
| fakti pornooooooo 16. märts 2023, kl 07.53 |
Lisa postitus