Mul on halb kogemus sellega, et e-mailidele jäetakse vastamata. Kui kandideerid kuskile, on tavaline, et sule lihtsalt ei vastata. Osa lasteaiajuhatajaid jätab lihtsalt kirjadele vastamata. Ma olen kurb. Nad võiksid vastata igale kirjale, mis neile saadetakse. Kui seda loeb mõni lasteaiajuhataja võiks ta kirjutada, miks see nii on.

Elame kapitalismi, turumajanduse, konkurentsi (äkki isegi sotsiaaldarvinismi) tingimustes (ning juba see süsteem ei sea ju inimest/inimlikkust sugugi esikohale).
Tööandja, kes sind ei palka, ei ole kohustatud sind lohutama (nagu ka igat muud kandidaati, keda ta tööle ei võta).
Sa ei jõua maailma ümber kasvatada, püüdes teistelt inimlikumat suhtumist nõuda, sest see lihtsalt ei toimi.
Kes suhtub viisakamalt ja inimlikumalt, see suhtub nagunii.
Kes mitte, selle puhul ei aita tähelepanu juhtimine asjaolule, et sa ootaksid sinu tunnetega arvestamist.
Sind ei aita mitte viisakad vastused sinu postkastis, vaid su enda suhtumise muutus.
Kui sa tahad ennast emotsionaalselt kaitsta ja oma vaimset tervist hoida, siis sa ei saa endale lubada sõltumist mingisuguste võõraste inimeste vastustest või vastamata jätmistest sinu kandideerimissoovile või veel mistahes muule suhtlusolukorrale.
Mõni inimene ongi lihtsalt jõhker ja pime selles suhtes, mida teised võiksid tunda (eriti veel mida võiksid tunda inimesed, kelle arvamusest nende jaoks midagi ei sõltu).
Mina isiklikult pole kunagi lasteaeda tööle kandideerinud, kuid olen muul moel kogenud, et seal on töötamas mõned kõige sõbralikumat laadi naised ja siis teised, kes on esimeste täielikud vastandid - ninakad, arrogantsed, kitsarinnalised, klatšihimulised, julmad. Omasuguseid nad soosivad, heatahtlikumaid peavad naiivseteks ja põlgavad. Võib-olla mõjub ka vaimselt kurnav lasteaiakeskkond mõnele inimlikkust nüristavalt, kes teab.
Inglise keeles on mitmesse valdkonda sobituv ütlus:
"Be a dove to doves and a hawk to hawks".
Kui sa piltlikult öeldes käitud nagu alandlik tuvi inimesega, kes on oma loomult võrreldav pigem röövlinnuga, ja ootad temalt malbet suhtumist, siis on tulemus ette teada - see ei saa olla hea.
"Tuvid" peavad õppima märkama "röövlinde" ja oskama nendega käituda - tuleb ise samuti jätta tahtejõulisema ja enesekindlama mulje ning mitte lunida emotsionaalset tuge, kui tahad, et nad sind tõsiselt võtaks, kõrvale ei lükkaks või naeruvääristama ei hakkaks.
Emotsionaalselt toetavat käitumist oota vaid neilt, kes on võimelised seda pakkuma.