Olen kolmekümnendates eluaastates naisterahvas. Alates 12.ndast eluaastast alates on mul hinges olnud üks poiss. Kuna mina olin tol hetkel 12 ja tema minust 6 aastat vanem, siis oli meie vanusevahe suur. Kui sain 16, siis nägin, et pakun temalegi huvi. Kui juhuslikult harva nägime eemalt, siiis pilkudest ja naeratusest teineteisele me kaugemale ei jõudnud. Me isegi ei suhelnud kunagi. Ilmselt see vanusevahe mängis suurt rolli.
Kumbki meist ei astunud ühtegi sammu.
Sain 17 ja kohtusime juhuslikult pubis. Tema oli siis 23. Tundsin kuidas punastan ja meie pilgud pidevalt kokku said. Kuid ikkagi ei olnud meie kummagi poolt ühtegi algatust suhtluseks. Sõitsin autoga hiljem koju ning raadiost tuli üks laul mis siiani teda meenutab kui seda kuulen. Liblikad kõhus lendlesid ja tundsin kuidas olen ülepea kaela juba ammu temasse armunud olnud. Suhteid mul kunagi varem olnud ei olnud. Me ei näinud teineteist enam umbes 18 aastat. Vahepeal abiellusin ja sain 2 last. Abielu on olnud ilus. Lapsed on terved ja kodu on olemas. Kõik on hästi.
Ometi, on olnud mul Tema siiani hinges. Teadsin, et ta oli samuti vahepeal abiellunud ja saanud samuti lapsed. Mõtlesin, et ju me siis ei olnudki kokku loodud ja ju see esimene armastus jääbki alati esimeseks armastuseks. Et seda ei saagi kunagi unustada.
Ühel saatuslikul päeval sõitsin oma sõbranna juurde. Läksin ennem poest läbi.
Ja sel samal hetkel astus Tema mulle poes vastu. Meie pilgud kohtusid ja tundsin kuidas ülekere kuumaks lähen. Käed värisesid ja jalad ei tahtnud enam ühtegi sammu astuda. Ta vaatas mind pikalt ja naeratas.
Läksime mõlemad oma teed...
Jõudes sõbranna juurde nägin messengeris requesti. Avasin selle ja see oli kiri Temalt. Ta soovis minuga kohtuda. Teadsin, et see on vale, kuid ma ei suutnud Talle " ei " öelda.
Kohtusime järgmisel päeval. Mul oli võetud eraldi korter ja plaanisime rääkida oma eludest ja niisama aega viita. ( ilmselt teadagi mida me mõlemad lootsime )
Me istusime, jõime veini, rääkisime oma peredest ja lastest. Juttu jätkus pikaks ajaks. See kõik suhtlus oli nii vaba. Ta oli täpselt selline nagu lapsepõlves mäletasin. Välimus ei olnud absoluutselt muutunud. Pikk, ilus keha, kena naeratus ja kõik muu. Mu süda tagus ja olin nii õnnelik. Ma isegi ei mõelnud mis tagajärjed võivad sellel kohtumisel olla. Rääkisime lapsepõlvest ja ta tunnistas, et olin ka temale väga meeldinud, kuid ta ei julgenud kunagi vanusevahe tõttu ühtegi sammu teha..ja nii see jäi. Täna, aga lõpuks võttis julguse kokku.
Me olime joonud kahepeale pudeli veini ära ja lihtsalt tekkis vaikusemoment. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja lihtsalt tõstis mu endale sülle ja suudles pikalt. See tundus nii ebareaalne. Ometi ma täiega nautisin seda. Ma pole kunagi tundnud sellist kirge mida Temaga. Kõik need puudutused ja silitused. Muidugi me lõpetasime voodis. Ja sel ajal tuli telekast täpselt see sama laul, millega ma teda terved need aastad meenutanud olen. See oli niii imeline.Ta küsis kas mul on kõik hästi ja ega ma ei kahetse..ütlesin et ei.
Ta kaisutas ja kallistas mind. Musitas pidevalt põsele ja otsaette. Hoidis kaisus ja ei tahtnud lahti lasta. Magasime terve öö kaisus. Hommikul ärgates kordus see, mis eelneval õhtul.
Viimasel minutil kui oli aeg meil lahkuda siis kallistas mind tugevalt ja ütles et, see kõik oli väga tore ja talle meeldis. Seejärel jätsime viisakalt hüvasti.
Sel päeval ei mõelnud ma ei oma perele, lastele, mehele, truuudusetusele ega millelegi muule. Lasin vaid end oma tunnetest juhtida. Ma ei kahetse siiani midagi.

Päeva keskel Ta kirjutas mulle sellise kirja:
" Ma ei taha Sulle haiget teha, aga ma ei saa Sinu tunnetele sama tugevate tunnetega vastata. Ma ei ole Sinu suhtes täiesti tuim, midagi ma tunnen, kuid kahjuks mitte nii tugevat tõmmet kui Sina ! " Ma väga vabandan kui Sulle haiget tegin ! "
" Loodan, et nautisid seda kõike sama palju kui mina ! "

Ma ei vastanud talle midagi. Lihtsalt nutsin terve päeva. Ma ei lootnudki ja ei tahtnudki suhet. Aga lihtsalt. Kõik need aastad elasin mingis " roosas mullis " kus Tema tundus olevat minu prints valgel hobusel, kes on olnud seniajani nii kättesaamatu. Ja nüüd see kõik kestis vaid ühe öö. Ja ma ei tähendanudki Talle midagi...
Ma olin nii kindel, et ta tunneb midagi sama tugevat ja erilist nagu mina. Ei oleks uskunud, et ilma tunneteta suudab mees jätta sellise mulje, et ta on mind alati tahtnud. Sest tean omast käest, et ei suudaks kunagi kellegagi voodisse minna ilma mitte mingite emotsioonideta. Tunded peavad alati mängus olema...

Aga no jah. Nii see mu " unistus " otsa saigi. Lihtsalt ma ei mõista neid mehi ja ei hakkagi mõistma.

Mehele ei räägi sellest ma midagi ja katsun oma pereeluga sama kenasti hakkama saada. Võtan seda eelnevat seika sellisena, et ju pidi see juhtuma...

Aga kuradi haiget teeb see ikkagi....

Toredasti väljamõeldud lugu.
Tunnistan ausalt et ei viitsinud lõpuni lugeda.
Kui keegi viitsis siis kirjutage kuidas asi lõppes

Aga kui see mees sind ei armasta selliselt,

aga sind armastab sinu mees

ja sina armastad oma meest,

mis sulle haiget teeb?

Kas sa ei tunne, et sul on vedanud?

Miks sa endalt ei küsi neid küsimusi ja miks näiteks ei lähe perega välismaale puhkama? Miks sa raiskad oma elu :(? Miks sa oma potentsiaalile piirangud sead? Sul on ilus kodu, aga ka ilus kodu hakkab lagunema. Sul on lapsed, aga lapsi pole kunag palju. Sul on mees, aga mees ei ela igavesti jne.

Siis sa ei saa ju sundida armastama või teha ennast nähtavamaks läbi selle, et sinu mees sind ihaldab. See asi ei käi nii. Minu peresõber jättis oma esimese samuti nii maha, kuna teda peteti ja ta ütles selge ultimaatumi, mina või nemad. Valiti nemad. Nüüd on sellest aastakümneid ja ma ei tea, et nad kohtunud oleks. Naine üritas mitu aastat, aga tulutult.

Mul endal eks, keda ma pole näinud pea viis-kuus aastat. Ja paraku selle tõttu, et ta elab Tartus, ei saa ma ka seal käia. Mitte sellepärast, et tunded lahvataksid. Vaid sellepärast, et tema nägemine tuletab ainult halba minevikku meelde. Kord oli, nägime paar aastat hiljem, ja ma tundsin end nii halvasti... nagu mul ei oleks kohta selles linnas. Nüüd on veel kultuuriaasta ja ühtegi sündmust pole vaatamas käinud, sest inimene ei koli ära. Kuigi kui tal laps läheks kooli teise linna, siis oleks tore. Ilmselgelt seda headmeelt ta mulle ei tee ja minu eakad sugulased, kes seal elavad, kahjuks näen neid vaid matustel.

Ma ei võta riski, et teda näha. Mul on hea meel, et tal on mees ja remondivad maja, aga tal oli juba võimalus minuga ise minevikus ühendust võtta. Ta ei teinud seda ja mina enam ei taha. Äkki annab see sulle mingit eeskuju ja saad paremaks inimeseks.

Ja kõik probleemid olid tema enda põhjustatud. Mina ei ole mitte milleski süüdi, et tema niiviisi minuga suhtles ja mind ei austanud. Ilmselt oli kade, sest meil oli erinev lapsepõlv. Kadedusest sai mingil hetkel huvi. Paraku seda huvi ei näidatud välja 10a tagasi ja mul ei ole sell evana infoga enam mitte midagi teha. See info ei anna mulle enam mitte midagi. Seda inimest enam ei eksisteeri, ta on väga palju muutunud. Kahjuks arvab tema endiselt, et mul on tema vastu huvi. Ma ei saa midagi teha, kui need olid tema valikud. See on minevik.

Ning see jutt, et mina ei austanud ja ignoreerisin, on lausvale. Kui ütles tere, ütlesin viisakalt vastu või noogutasin. Kui oli vaja mingit paberit edasi anda järgmisele, andsin talle edasi, mitte ei kasutanud mingit vahemeest. Kui oli vaja mingit smalltalki teha mingi töö raames, tegin. Mingit vaatan läbi kui seinast polnud kunagi. Muus osas oli suhe muidugi läbi ja täiesti teadlikult oli see tema otsus. Lihtsalt oma hingevalu elasin üle sõbrannadega rääkides, mitte temale kurtes ega foorumis rääkides. Ei hakanud rääkima, et nii valus ikka ja et ta oleks pidnaud oma mehe maha jätma. Ma isegi ei mõelnud sedasi.

Kui kuulsin, et kolis oma kallimaga kokku, (keda tunti vähe aega samuti, lihtsalt kirg oli tolle vastu suur) siis ei hakanud rääkima sellest, et mul oli nii valus ja kurb jne, vaid ütlesin sõbrannale, kes mulle rääkis, et ahah -need olid minu sõnad! Sõna! Ahah- (sest me ei suhelnud enam tolleks hetkeks). Selle kohta. Aga muidu maailmavalu arutasin ja sain ka üle. Mingi ebaviisakas isik polnud mina küll minevikus ega ole ka olevikus. Ma ei kirjuta ajalugu ümber ja ma ei otsi mingeid vabandusi. Kõik oli täesti teadlik. Vbla sina siis sattusid ärakasutaja otsa, aga üldiselt kõik sellised pole.

Väga loodan, et tema ei mõtle minust, et ma peaksi teda veel süles hoidma. Sajandi ''parim
'' huumor.

Samuti mode võiks selle jutu ära kustutada, kuna see pole ilmselt Teemaalagatusega seotud, kuid sinu jutt -meil lapsed ja abielud ja siis muu jutt mingi eksiga on küll hästi suure negatiivne mõjuga. Vabandust ette...

mis teil viga on, inimesed? komeet kukkus pähe?