Tere soovitage vinge koht kesklinnas, kus lapsega hea mängida. Kus oleks mingi liuväljake ja tegemist nii pooleks tunniks-tunniks sellisele kahe-nelja aastasele ja palju ei maksaks. Näiteks Rahumäe rongijaamas on lastejaama nimeline mängunurk aga nad on reedeti ja nädalalõputi kinni ja ainult üks koht külastada muutub ka üksluiseks. Soovitused teretulnud! Võiks ka kirjutada kui mõni koht täitsa mõttetu on ja miks.

Miks pead nii pisikest mööda pisikuterohkeid mängutubasid solgutama?? Loe parem lapsele muinasjuttu ja/või ehitage legodest lennukeid. Õues jalutamas võid lapsega igal ajal ja igal pool käia. Väga vastutustundetu on lapsega sellisesse kohta minna, kus sajad lapsed käivad ning oma tatiste ja si*aste kätega kõike katsuvad. Oleks minu teha, ma keelaks laste huvides kõik sellised kohad ära. Lasteaiad pühiks ka maa pealt minema.

Selle nimi on sotsialiseerumine. Lapsed vajavad omavanuseid, tunnike nädalaski on väga hea.
Ilma pisikuteta nagunii pole elu võimalik ja steriilsuses kasvanud lapsed põevad raskemalt, kui ükskord millegagi kokku puutuvad.

Ei põe midagi raskemalt. Minul ei ole kumbki laps lasteaias käinud, suurema lapsega - kui ta oli 4-aastane - üritasime Nõmme Noortemajas ühes mänguringis käia, aga nuttis ja karjus ja kartis seal, ja lõpetasime selle kohe ära, olin lastega 24/7 kodus, ise lugesin neile ette, müttasime aias lehti riisuda või käbisid korjata, lapsed said lugemise ammu enne kooli selgeks, me ei survestanud ega sundinud neid võõraste lastega mängima, kui nad ei tahtnud. Esimeses klassis oli natukene raske, alguses kartsid, sest mõlemad läksid 6-aastaselt kooli, kuna mõlemal on sünnipäevad sügisel, aga varsti harjusid ära, ja ei ütleks küll, et nad väga palju haiged olid. Vahel olid muidugi, aga enne kooli ei olnud, sest ma ei teinud neile midagi sellist, et nad haigeks jääksid.

Mõlemal äärmusel on natuke õigus, aga parim lahendus oleks siiski see, kui üle mängutoa ja lasteaia läve tatiseid ja tõbiseid lapsi ei lubata. Kahjuks kohtab just vastupidist, just haigeid lapsi solgutatakse mööda ilma põhjendusega, aga 'kuhu ma ta panen'. Mul oli kunagi sõbranna, kelle jaoks oli lapse haigus pidupäev, sest siis sai lapse kuskile ära sokutada ja ise mööda poode šopata.

No küsimus pole ilmselt lapse "ära sokutamises" vaid pooletunnises mängimises koos emaga. Kohas, kus oleks mõnusat füüsilist tegevust, mida kodus ei ole võimalik korraldada.
Minu lapsed hakkasid käima 5-kuuselt võimlemas ja 6-kuuselt ujumas, mõlemat 2 korda nädalas. Neile juba selles vanuses meeldis näha omavanuseid. Aastaselt nad kilkasid vaimustusest, kui samaealistega koos mängutuppa said. Rääkimata võimalustest, mida tuba ise pakkus - turnimine, liulaskmine, pehmel põrandal kukerpallitamine jne.
Ei näe selles küll mingit "äärmust".