Kuidas kõige lihtsamalt selgitada eesti keelt õppivale muukeelsele inimesele ainsuse osastava käände moodustamise reegleid? Mäletan, et kooli ajal tõi pedagoog välja lihtsad seosed, kuid neid pole hiljem kunagi elus vaja läinud, sest eestlase jaoks on õige sõnavormi valik kaasasündinud. PS. Eesti keele sõnaraamatust ei olnud abi.

Mingit reeglit ei saa ju olla, kuna käändetüüpe liiga palju. Võib-olla tutvustad siis muukeelsele ÕS-i ja käändetüüpide tabelit, nende järgi saaks vist õppida ka teoreetiliselt.

Mingid üldistatud reeglid võiksid ju käändetüüpide kohta olemas olla, või mis?

Mul on meeles, et ainsuse käänded käivad kõik kuidagi omastava järgi, käändelõpp muutub ja voilaa? Vabandust, kui eksin.

Isegi kooliaega enam ei mäleta.

Vist on ikka nii, et eesti keeles ainult tüüpsõnad. Hea uudis on see, et neid on loetud hulk, halb uudis see, et ühtset reeglit pole.

Enamasti on vist osastava lõpp täishäälik

kõige parem on, kui ta omandab need suhtluse käigus. siis tekib tal endal ka see "kaasasündinud" võime ise käändeid tuletada. mingitest tabelitest näpuga järge ajada on ju masendav!

tädi,
sageli mitte. Näiteks laud-laua-lauda, viin-viina-viina, uks-ukse-ust, joon-joone-joont, känd-kännu-kändu
Ei suuda ühist reeglit välja mõelda

Siis tulekski ÕS-i järgi õppida - seosed peaksid lõpuks ikka tekkima.
Aga raske keel on meil tõesti: känd-kännu-kändu, mänd-männi-mändi, vastavalt ka ränd ja and näiteks. Rand jälle täitsa omaette lugu :(

seletad, et
nimetav, omastav ja osastav on abstraktsed ehk grammatilised käänded.
nimetaval puudub tunnus
omastaval puudub tunnus
osastava käände tunnusel on neli morfeemivarianti: t,d, 0 ja da.
ainsuse vormides võivad esineda kõik neli, kusjuures valik sõltub sõnatüübist (vt. käändkonnad)- kuigi pean kinnitama, et käänadkonnad ja pöördkonnad ja nende määramine tüüpsõnade järgi on isegi paljudele eestlastele ülejõu käiv ülesanne.

ja üldiselt õpivad muukeelsed käändsõnade esimesed kolm vormi pähe, hiljem hea grammatikat peale ehitada.
sama lugu tegusõnade põhivormidega.

Soovitan meelde jätta, et nimetav ja osastav on reeglina samas astmes: kas mõlemad nõrgad või mõlemad tugevad, nt laud - lauda, kelk - kelku jne.

Eesti keeles käändelõpud lisatakse omastavale käändele, mis vastab küsimusele kelle, mille; osastav on 3kääne ja vastab küsimusele keda, mida ning ei moodustu omastava järgi nagu kõik ülejäänud. Näiteks uba(nimetav), oa(omastav), uba(osastav) ja alates sisseütlevast(4kääne) omastav+käändelõpp, siis oa+sse= oasse, mitte ubasse jne. Aga muidugi on ka erandeid, aga meil on kord nii raske keel, et kui süüvida, siis ei saa ise ka enam aru...;)

Osastav kääne/küsimused:keda? mida?/käände lõpud d,t,sid,täishäälik

Omastava käände järgi moodustatakse kõik käänded alates koha käänetest