Varasemalt on seda tähelepanekut siingi keskkonnas juba keegi maininud, kuid asi on ületanud juba katastroofilised mõõtmed ja isiklikult käib tohutult närvidele!

Nimelt häirib kõikjal meedias kuuldav, nahtav ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ-tamine iga lausete ette ja taha, kui inimesel tekkib justkui mõttepaus. Eriti need ääätajad on reeglina noored inimesed ja ei suuda kuidagi ennast sõnades väljendada nii, et seda äätamist sisse ei tuleks.
Toon näite ETV-s Terevisiooni uute saatejuhtide näol, noored ja ehk ka haritud, kuid pidev ää ja mää käib. Piret Järvis on ehe näide ja lausa s1tavett hakkab jooksma kõrvust, kui seda kuulda.
See oli vaid üks näide, kuid ükskõik, mis kanalil kedagi noort interviueeritakse, siis äääää sealt tihtilugu tuleb, kui samas kuulata vanemate inimeste juttu, siis praktiliselt seda määätamist polegi, selge sõnadest koosnev lause.
Paraku need määtajad ise ei pane tähelegi, et sedasi räägivad ja justkui on kõik ok!
Uus põlvkond kasvab peale ja muud ei oskagi rääkida, kui äääää ja määäää.
Ei tea millest see tulnud osadele on?

mis sellel äää-tamisel ja ööö-tamisel eesti keelega pistmist on. Seda esineb ükskõik mis keeles rääkivatel inimestel. Ja rohkem isegi neil, kes vahepeal mõnes teises keelekeskkonnas elanud ja nüüd jälle eesti keelt räägivad. Olen ise ka juba vanemast põlvkonnast, aga ei leia et see oleks "uue põlvkonna" probleem. Esineb sõltumata vanusest.

Varem sellist äätamist tõesti ei olnud, see on uuema aja mood.Uuseestlaste keel.
Uued ajad, uued kombed. Pea 50 aastaseks saav naine.

Need äääääd, öööööd ja määäääd ja möööööd on mõttekriipsu eest. Muidu ei saa raadio või televiisori innukas kuulaja-vaataja aru, millal intervjueeritav mõtleb. Kõrvadega ei näe ju midagi.)))

Paha on kuulata, kuidas parasiitsõna "tegelikult" on lausetes tohutult vohama hakanud.
Tähelepanelik televaataja pani internetti video, mis on kokku monteeritud ETV saatest «Suud puhtaks» ja seal kõlas see sõna 88 korda.

Kuulasin hiljuti intervjuud Tarbijakaitseameti avalike suhete osakonna juhatajaga ja ta suutis juba avalauses kolm korda jutu sisse põimida "tegelikult" . Hiljem tuli neid sealt veel küll ja küll.

Kui asjad on tegelikult nii, nagu nad on, siis tuleb see ka tegelikult välja öelda, mitte toetuda nõrkadele sisutühjadele sõnadele.

mida me üldse veel tahame ja loodame. meie tulevikukeel on teada. see on inglise keel. isegi uus joogijogurt rimi poes on inglise keelsete siltidega. lausa kolme sorti ja kenasti puha inglise keelsete kirjadega.
muude kaupadega kipub sama lugu olema.
täna nt tahtsin osta digi-köögikaalu. aga näe, pole eesti keelseid seletusi, et mida või kuidas. oli igasugu muid keeli , aga eesti keelt polnud. isegi vene keeles oli. kaal toodetud saksamaal.
kõrval samamoodi digi-köögikaal ilma eesti keelsete kirjadeta. küll aga oli igasugu muid keelseid õpetusi iga riigi lipukeste all. ja toodetud oli hollandis.
ei saa nagu aru, kas EESTI on Euroopa Liidu riik või polegi seda riiki enam olemas. meie siin ainult arvame, et ooooh, Eestimaa ja puha, ja eesti keel ja puha. vot nii siis.

Mis toimub Eesti keelega?
Käsil on eesti keele solkimine.

Tänases raadio spordisaates kommenteeris kogenud ajakirjanik J. M.:
"Mis toimub korvpallikoondisega? Mõned mehed on siin välja jäetud, mõned mehed on ennast ise ära deliitinud viimasel hetkel."

Tule taevas appi!

Sellist äätamist öötamist ja parasiitsõnu on alati olnud. Kunagi keegi välismaalane arvanud et kurat on mingi eessõna, koguaeg olevat kõrva jäänud.
Samas inimesed oskavad ka end parandada kui vigadele tähelepanu pööratakse. Vist paar suve tagasi rääkis Türgist Hille Hanso, kole häiriv oli kuulata, iga sõna järel aa ja ää. Praegu kui räägib on väga hea kuulata, jutt voolab ilma mingite parasiitlisanditeta, tubli, ju keegi on maininud talle et õpi rääkimine selgeks.

Ma kaldun arvama, et arukas inimene teeb enda vigu kuuldes ise enesekriitilised järeldused, et järgmisel korral paremini välja kukuks. End rääkides kõrvalt kuulata on keeruline, aga salvestiselt saab seda teha.