Lastel koolis omavahel loosipakid jõulupeol - lepiti kokku, et 10- väärtuses. Üks laps (igaks juhuks ütlen, et pereväga heal järjel) kingib teisele mingi plastikvidina (guugeldasin huvi pärast, hind u 3-) ning lisaks kõige odavama väikese šokolaadibatooni (hind alla euro). Kingi saaja on silmnähtavalt pettunud.

Mida peaks õpetaja tegema?

Selgitama pettumust välja näidanud lapsele, et nii pole viisakas?

Selgitama kingituse tegijale, et kingitus võiks olla ikkagi kokkulepitud väärtuses?

Tegema lihtsalt halva mängu juures head nägu?

kas sina oled see õpetaja?

Minul on kogemus kui laps sai ka loosipakis palju odavama kingi( vaid küpsisepaki) kui hinnaks kokkulepiti. Õpetaja ju ei kontrolli kõigi pakke üle ja laps alles kodus tegi paki lahti. Teine kord jäi laps kingist hoopis ilma ja siis küll oli õpetajal vist igaks juhuks üks kingipakk valmis ostetud ja nii ei jäänud minu laps kingist ilma.

Tegelikult on õpetaja ülesanne õpetamine. Laste jõulupakkidega tegelemine ei kuulu tema ametikohustuste hulka. Eks see juhtum ole talle edaspidi õpetuseks - delegeerigu see ülesanne lapsevanematele ja las nood õiendavad omavahel. Ja kui ikka lapsed veel ei oska loosipakkide mängu mängida, siis kogugu lapsevanemate nõukogu raha ja tehku kõikidele ühesugused pakid nagu lasteaias. Või toogu iga emme ise oma lapsele pakk.
Tagantjärele ei olegi enam midagi teha. Eks muidugi võib klassijuhataja tunnis selle teema üles võtta (anonüümselt muidugi), aga ega see asja paranda.

Mina arvan, et see õpetaja on hiljaks jäänud selleks korraks. Kui esimest korda enne pühi jutuks tuleb kinkide tegemine, siis võiks kohe rääkida lastele, kuidas, mida jne. Et pole ilus lihtsalt midagi ära osta ja kinkida vaid peaks ikka natuke mõtlema - kas ise sooviksid sellist kinki?

Kas sa tõesti arvad, et sellest pole räägitud? Räägiti ja kindlasti kordi. Kindlasti puudutatakse seda teemat mitmes tunnis.
Aga last kasvatab ikkagi kodu, vanemate eeskuju ja nende suhtumine asjasse. Kingitused tehakse ju ometi kodus. Kus olid vanemate silmad?

Jõukast perest lapsed pole lollid ja teavad juba maast-madalast kuidas raha kokku hoida ning teistel nahk üle kõrvade tõmmata. Vanemate antud 10 euri raisati lihtsalt ära ja ostetigi 1 eurone kink. Vanemad pole sellega ilmselt kursis. Ega see inetus muidu ei lõppe, kui õpetaja (tema siiski vastutab klassi positiivse õhkkonna eest) seda teemat kõva häälega üles ei võta, kl.vanemate koosolekul ja lastega tunnis. Kui õpetaja kardab vastutust, siis andku see ülesanne järgmisel aastal lapsevanematele, kelle kohuseks on kontrollida, et kingid on õiges väärtuses ja ei sisaldaks mingeid alandavaid jaburdusi, ka seda juhtub. Summa peab olema täpselt selline, mis on klassi kõige madalama ostujõuga lapse (vanema) võimuses. Kõige targem on hoopis raha kokku koguda ja osta midagi ühiselt, mis koos ära süüakse.

kui peol juba selgub, et antud laps teist solvas ja alandas ja rikkus tema jõulumeeleolu räbala kingiga, siis mina õpetajana sealsamas peol tõstataksin teema, ja vahetaksin laste pakid omavahel ära. jokk. tulgu see näru paki tegija issi-emme mulle kasvõi kallale.
aga juba maast madalast peab laps teadma, et teisi ei alandata ja igaüks kannab vastutust nii enda kui teiste ees.. ja alandus see on.

... need rikkurist ülbikute vanemad ei käigi.

Aga mi-le tahaksin siiski öelda: palun talitse oma kujutlusvõimet. Kui just tegemist ei olnud väga väikese maakooliga, siis kas kujutad ette, kui palju on jõulupeol koos lapsi? Pakid on juba avatud, osadel kommidki seest ära söödud, lapsed ei istu pinkides, vaid liiguvad mööda maja.... Ehk toimub midagi saaliski...... Kas õpetaja peaks nüüd jäljekoera kombel nuuskima hakkama, kes kellele paki tegi ja kes on rahul, kes mitte. Ja siis veel neid avatud pakke laste käest ära kiskuma ja ümber vahetama? Pealegi - kuidas vahetada pakke, kui niru paki tegi tüdruk poisile ja tüdrukule endale tehtud pakis on kas kosmeetikatarbed, juuksekummid vms? Kas siis saab poiss neist õnnelikuks? Nii et võta hoogu maha!
Seda enam, et ei ole teada, kas see õnnetu laps üleüldse õpetajale midagi ütleski. Kurtis vaid kodus.
Ja veel: kuidas peaks "kontrollima, kas kingid on õiges väärtuses"? Kas avada kõik pakid? Nõuda kassatšekke?

Ikkagi algab kõik kodust. See kõik algab lastetoast. Ja siisn õpetaja rääkimine ei aita. Rääkigu õpetaja kasvõi miljon korda kinkimisest - kui kodu hoiak on selles suhtes absoluutselt ükskõikne ja vanematel kama kaks, mida laps kingiraha eest ostab, siis ei ole koolil siin mitte midagi teha. Kui laps ostab kingiraha eest midagi muud, siis ei ole ta mitte nutikas, vaid kasvatamatu.
Kingipakid ei ole kohustuslikud ja seadust ei rikutud, nii et karistada ei saa ka kedagi. See kinkimine on sisuliselt mäng. Kui mõni mänguga kaasaeilähe, siis polegi midagi teha. Eks katsu seda rikkuri last hurjutada.Vaat siis saab õpetaja tõesti kaela süüdistuse solvamise eest. Anonüümse jutu peale aga ülbik ainult irvitab.

Küsimus: mis te arvate, miks enamuses muudes riikides sellist pakitegemise mängu ei harrastata?Jõulupeol mängitakse-tantsitakse, aga pakid saavad lapsed kodus.

kui on ette antud kingituse hind, siis peaks teemaalgataja siiski aru saama, et üht ja sama asja võib osta meie kaubandusvõrgust absoluutselt erinevate hindadega. nt üks ja sama vidin võib hinna poolest erineda kordades,
nt mõni vidin võib hiinas maksta sente, osta.ee-s müüakse seda (hiinast tellinud) eraisikute poolt paari euro eest, aga suurtes poodides võib see maksta lausa paarkümmend eurot.
võibolla selle lapse vanem, kes kingi ostis, arvas ise, et ta ostis kordi kallima kingi, kui vaja, kuna tema tegi ostu nt ülemistest või rocca keskusest, see, et googeldamisel segul, et sama asi maxima või magaziini poe sooduspakkumiselkolm eurot maksis, seda ta isegi ei tea.

nii on elus edaspidigi, üks on aus, teine vaatab, kuidas kasu lõigata

Kõige selle pärast olekski aeg see loosipakkide jama ära lõpetada. Igaühel on asjast oma arusaamine ja enamus ei ole oma pakkidega rahul. Küll mõõdetakse kingi väärtust meeldivusega, küll hinnaga. Ostku igaüks endale kingitus ise. See lõputu vingumine ei too ka mingit jõulurõõmu.

RSK

Mul sai poiss algklassides loosipakiga 1 hariliku pliiatsi, selle kōige-kōige lihtsama.
Nii raske oli last lohutada. Ilmselt visatakse lapsele raha pihku ja lapsevanemat ei huvita, mida osteti ja kuidas pakiti jne. Minu jaoks müstiline suhtumine.
Pōhikooli lōpul tahtsid lapsed küll kingid ise osta, aga meil oli kokkulepe, et mina ise pakin - nii ei saanud tekkida olukorda, et pakis on a' la 1 kartul / 1 mandariin vōi üks 20-sendine harilik v pastapliiats.