Minul suur mure. Meil kodus kõik kohad asju täis.
Vaba kohta istumiseks ja astumiseks peaaegu polegi.
Minu jaoks on see hullult häiriv. Tahaks natukenegi ruumi.
Naisele olen öelnud, et mida ei kasuta annaks ära, viiks ära või viskaks ära.
Temale on aga kõik vajalik. Kui seda juttu naisele räägin, siis on tüli majas.
Kuidas tuleks naisele rääkida või läheneda selle jutuga, et saaks natukenegi ruumi juurde ja ei peaks tülli minema.
Naine ütleb, et naistel ongi asju rohkem. Riideid, kingi, nõusid, pesu jne. Olen sellega nõus.
Aga neid ei pea olema ju niipalju. Ajakirjad, ajalehed, tühjad kilekotid, tühjad topsid, pakendid, purgid jne. Midagi enne uue ostmist võiks teinekord midagi ära visata.


Kuidas teil naistel ja ka meestel sellel teemal olukord on?
Võibolla on asi minus ja pean leppima sellega. Võibolla arvan mina, et asi on hull.

Mul oli sama mure, ma ei suutnud samas tempos kolast vabaneda, nagu seda koju tekkis. Nüüd ei osta ma enam ammu mitte midagi niisugust juurde, mida võiks varem või hiljem kasutuks kolaks liigitada.
Selle olukorra kujunemise põhjuseks oli minevik - ema ei lubanud mul midagi ära visata, ise ta ei suutnud, oli selline vanade asjade "mälestuseks" allesjätja, kapid noorusaja riideid ja asju täis jne. Alles jäeti kõik asjad, millel võis mingisugune väärtus olla, isegi kui neid enam vaja polnud, pluss muidugi need, mis olid mälestustega seotud (isegi negatiivsetega).
Tahtsin näiteks katkisi kääre ära visata - ema solvus ja hakkas nutma - need olla tema "lapsepõlve käärid" jne.
Seega mul ei käi asjade äraviskamine või äraandmine lihtsalt, aga sunnin ennast, mõeldes - kui minuga midagi peaks juhtuma - keda siis need asjad peaksid huvitama...
Võiksid naiselt küsida, et kas teda selline asjaderohkus ei väsita - isegi kui kodu on koristatud, siis ääreni täis kapid/kuhjunud asjad jätavad tunde, nagu elaksid kesk igikestvat segadust, ning see masendab ja väsitab ajapikku ka seda inimest ennast, kes neid asju kogub, isegi kui ta ei ole sellele veel eriti mõelnud.
Samuti võiksid küsida, kas tema vanematel oli kombeks kõik asjad alles jätta, ning kas sellel oleks mõtet, kui koos asju sorteeriksite - midagi ju ikka leidub, mida tõesti enam vaja pole.
Ebavajalikud asjad võib esialgu ära pakkida ja kusagile jalust ära panna, kui siis tükk aega neid vaja ei lähe, on lõpuks kergem neist vabaneda.
Kõik sõltub muidugi temast endast - kui ta tegelikult ise ka hakkab sisimas sellest asjaderohkusest väsima, siis on lootust, et reageerib positiivselt; kui ta aga pole muudatusteks valmis, siis pole parata. Kui tahad selle naisega jätkuvalt koos olla, siis oled "laulatatud" ka tema kolaga.

https://www.rahvaraamat.ee/p/jaapani-korrastuskunst-korrastamise-elumuutev-v%C3%A4gi/697408/et?isbn=9789949277766
väga palju kasu oli, kippusin ka asju alles hoidma, mida tegelikult tarvis ei läinud.

Võib-olla on teil lihtsalt liiga vähe ruumi. Osta uus maja!

Viskan pidevalt asju ära, abikaasa on palju niisama vedanud, jätnud vedelema.Mina vaikselt pean vähehaaval otsast hävitama hakkama. Algul lihtsalt jalust ära sahvrisse, keldrisse, puukuuri.Lõpuks leian, et neid asju ei olnud kunagi sihtotstarbel kasutatud, ei ole toodud kindla kavatsusega kasutada. Ei ole mingit plaani ega otsest vajadust olnud. Ta ei ole tundnud puudustki, et üks või teine on kunagi toodud, aga ei näe enam, et nagu midagi on puudu. Tihti olen öelnud, et olid jalus ja pidin kuhugi ära panema, ei saa hoida egapäevases elamises. Teen iga aasta paar korda suuremat tuulamist elamises, mõned saab oma kohale tagasi pandud korduvalt, lõpuks julmalt minema visanud.

Olen sama probleemiga puutunud, kaastunne teemaalgatajale. Kuna elan oma majas siis panen oma sõna maksma, ei luba tuua asju mis koguvad tolmu ja seisavad tarbetult. Mis on kauaks seisma jäänud, vaikselt sokutan prügikasti. Olen hoiatanud et, ei vaja kingitust mis kogub tolmu ja sellega teised justkui arvestavad. Tean et, olen lähedastele haiget teinud oma sooviga aga nüüd teavad mu suhtumist kolasse.

Mees, kui su naine oma elufilosoofiat ei muuda, siis järgneb sellele krahh ehk lahku minek või lähed ise hulluks kui otsustad kannatada. Väga vähe kolaarmastajaid muudavad oma suhtumist, see vaid süveneb ajaga, kahjuks. Enne paari heitmist tasub tulevase naise kodu üle vaadata, sest selliseks muutub tulevikus ka teie ühine kodu. Isegi kui naine on välja minnes viimse detailini korras, võib ta kodu olla nagu seapesa. Parem otsi uus naine, enne kui pole hilja.

Puutun ka sama probleemiga kokku. Vahe vaid selles, et asju kogub mees. Hunnikute viisi raamatuid, mida pole loetud ega kavatseta lugeda. Kokaraamatud, mille järgi keegi ei kokka. Teatmeteosed, mida keegi kasuta, sest netist leiab kiiremini ja kergemini. Kõik võimalikud ajakirjad, mida ilmaski ei jõua läbi lugeda. Aga kõike on vaja osta. Ja vanu vanapaberisse ei anta. Igat sorti andmekandjaid kõiksugu salvestustega, mida keegi ei vaata, aga üha juurde tuleb. Meetrite viisi DVD-sid, mida pole isegi kusagil vaadata. Isegi kui oleks, ei jõuaks neid ilmaski ära vaadata. jne, jne. Ja seda enam ei muuda. Kinkida ei saa isegi selliseid asju, mida teoreetiliselt on võimalik ära tarbida ja pakend ära visata. Seda lihtsalt ei tarbita. Nii et kui üldse kinkida, siis elamuskingitust. Ja ei ole lapsepõlvekodus kaasa saadud harjumus. Hilises keskeas omandatud.

Harjumusi saab muuta, aga enne on neid vaja teadvustada. Ega kerge ei ole. Raamatute ja muu teabevaraga on asi eriti keeruline. Millegipärast arvati kunagi, et raamatute omamine näitab inimeste intelligentsitaset. Olen näinud uuringuküsimusi- kui palju raamatuid teie kodus on, alla 100, 200, 300? jne. Minu peres on alati väga palju raamatuid olnud, ehkki korralikke tingimusi nende säilitamiseks pole, eluruum väike ja tolmu koguneb hirmsasti. Lapsepõlves elasin vanas majas, kus veel lõpuks katus ka tilkuma hakkas, siis sai üks osa kirjavara nii kannatada, et kolides sellest oi kui raske südamega loobusime. Mu vanemad, ma ise, lapsed- kõik kirglikud lugejad, mõnda raamatut olen mitukümmend korda lugenud. Aga nüüd võtsin lõpuks kätte ja tassisin tohutu hulga raamatuid taaskasutusse ja eriti lootusetud, alguse- lõputa kapsad koguni lõkkesse, ise pidin ennast vahetpidamata veenma, et ei ole pühaduserüvetaja ja taevas ei kuku sellepärast maa peale, et niimoodi teen. Mingi osa kõige armsamaid teoseid pakkisin kastidesse, kuhu tolm ligi ei pääse, tegin nimekirjad juurde. Ajakirjadest jätsin alles mõne üksiku numbri.
Kuidas selle intelligentsitasemega nüüd olema hakkab, ei teagi kohe...Oleme nagunii mitmes raamatukogus lugejad, e- luger on ka olemas, majas on õhku ja valgust nagu rohkem, kui enne...

võimalik, et tegemist on kogumishaigusega:

https://www.kliinik.ee/psuhhiaatria/id-7/noustamine?question=71725

mina jälle ei saa aru inimestest, kes, selle asemel, et hoida ja korrastada juba olemasolevat , aina pilluvad praktiliselt toimivad esemed prügisse ja tassivad koju aina uuemaid mudeleid, vingemaid vidinaid...et olla kaasaegne ja astuda enamusega üht sammu.
poed on maast laeni igasugu värki täis ja aina õhutatakse ostma uuemaid, vingemaid ja kaasaegsemaid saavutusi. justkui kaua toiminud ja ikka veel toimiv, kuigi disainilt vananenud mudel, mis pole ultramoodne, tuleks minema loopida, kui häbiasi.
nii on ehe näide mu naabrite pere, kes ei saa kasutada enam autot, mis pole ultra viimase peal. hale on seda kõrvalt vaadata, kuidas inimesed pingutavad, teenivad vaid selleks, et omada asju, mis on viimase peal. ja seda selleks, et tunda end võrdse ühiskonnaliikmena, mitte vaese rotina, kes oma vananenud elumalliga riivab kaaskodanime ilu- ja elumeelt.
ma ei tea, kus on probleem või kellel on probleem?
mu arust on probleem nii ühes otsas kui teises otsas, ja põhiprobleem on äri, mis kamandab meid kõiki.

Kas hale pole passida pealt naabrite elu? Sellised kadedused on hullemad kui need asjade friikifest naabrid.

Probleem ei ole pidev uuendaminne. On rohkem koju veetud igasugused ehitusjäägid, mõned kivid, natuke ühte teist. Mingid kellegil ära antud, et saad kuskil kellelegi midagi ära kasutada. Igasugused kaltsukaubad, kui ei sobi omale vast sobivad sõbra tuttavatele. Ise elan ka põhiliselt kaltsuriietest, neid võib julgelt prügimäele ka saata, nad niigi juba ühe kasutuskorra esmakasutaja kantud. Raamatuid ma ise korjasin kui midagi niisama sai, muud teaduslikku, med.vallast jne. ostetud. Lõpuks olen suurematel koristamistel järjest lihtsalt ära hävitanud. Netist saab alati abi kõigele, aga kas vastava teemaga raamatut on riiulis ja kui ongi, ei leia seda õiget kirjakohta üles.

sa vaene õnnetu, kes sa muud peale kadeduse fikseerida ei suudagi. haledalt must-valge su elupilt.
kas selleks, et mitte näha ja kuulda ja tunda oma naabrite elu, suhtumisi ja taotlusi, peaks silmad pimedad olema, kõrvad kurdid ja ise tundetu puunott.
oi, sa hale inim-natuke, kes sa vist ise oledki samane selle naabriga, ainult erinevalt temast, veel pidevas hirmus, et keegi kuskil passib pealt sinu elu, mõtleks passib....sinu elu?!
no mida häda peaks olema teistel asja teiste eludega?
no mida häda, kas kellelgi on paar vana kivikest kuskil igaks juhuks, või paar lauajuppi, kes teab, mis igaks juhuks. keda see segab?
samas raamatud ja net.
jah, netis on kõik. on, aga võib juhtuda, et äkki enam ei ole. mis siis. kas elu lõpeb ja abitus algab? oh teid pissssikesi, elage ja ärge jaurake tühja tähja ümber, et oma tähtsust rõhutada. hale, ikka väga hale, kui oma tähtsuse rõhutamiseks on vaja oma kaaslasi halvustada ja kritiseerida...eriti siin...avalikult kogu ilma eest...enda saba kergitada. nooo, hale ja kurb.

on siin üldse probleemi kirjutas nii:
nii on ehe näide mu naabrite pere, kes ei saa kasutada enam autot, mis pole ultra viimase peal. hale on seda kõrvalt vaadata,

nii et hale ja kade oled hoopis sina ja seda kinnitab ka sinu järgmine postitus!

milles on sinu probleem, et sa kõik taandad kadedusele?

jah, see repliik selle naabri kohta on just nii kirjas, aga mitte kadedusest. hoopis nukker on, kuidas inimesed raiskavad oma ainukese elu asjade hankimise-omamise peale, ikka selleks, et oleks viimse vindini viimase peal. justkui need asjad su kasutuses määraksid su elu, olu, olemuse, õnne ja kõik muu siin ilmas.
sul võib olla kogu maailma rikkus ja kuld, aga kui sul pole armastust, siis oled kui tühjalt kõlisev kelluke....ja sul pole midagi...

Tegele oma ideaalse eluga, mitte teiste omadega. Natuke veel ja sa ei suuda oma ideaalsuse kuvandit enam järgida:D

Kas mitte ka sina/eelmisele õilishingele/ ei peaks tegelema oma eluga. Et siis üks võib lambist lajatada kõigile, teine tegelgu oma eluga. Tubli oled, ikka väga tubli ja tõeline eestlane seejuures.

Kadedus on nii häbiväärne tunne, et enamus ei julge seda endalegi tunnistada. Jõukate naabrite eluviisi mahategemine on musta ehk negatiivse kadeduse kindel tundemärk. Armastust oskavad tunda ka rikkad, kes mõnede meelehärmiks pidevalt autosid vahetavad.

Alguse sai see just nimelt ühest visiidist psühhiaatri juurde, kus soovitas arst osta endale midagi ilusat ja nüüd ei saa sellest ostuhullusest lahti.Psühhiaatrid ise pole terve mõistusega.

Kas keegi seletaks, kuidas nimetada seda, kui raha pole eriti, aga elu eest tahaks kallist auto, uhket paleed, kalleid riideid, üleilma reise.

Kui sa neid asju samuti ihaldad, mis nt on su naabril vm-l ja sa tunnistad endale seda, siis on see valge ehk positiivne kadedus. See on edasiviiv energia ja jõud, sest soovid sama, mis teisel on. Heas mõttes on see inimene sulle eeskujuks. Musta ehk negatiivse kadedusega on tegemist siis, kui sa soovid, et su naabril läheks halvasti, et ta kaotaks oma varanduse, hea välimuse, suhteõnne või mõne muu omaduse, mida sa kadestad. Selline must kade ei teadvusta endale, et tegelikult tahaks ta neid väärtusi ise endale, selle asemel hoopis peab neid tähtsusetuks. Kui see oleks nii, siis ta ei pööraks oma naabrile tähelepanugi. Tema õnn ja rahulolu seisneb selles, et kadeduse objekt kaotaks kõik. Said vahest aru?

Aga kui ei taha naabri asju endale ja ei soovi naabrile halba ja samas ikkagi igatseks endale asju, mida iial ei saa. Kas see ei väsita lõpuks väga, see tühi lootmine. Pingutad ja loodad, aga midagi ei saa nagunii. Ma mõtlen asju. Kas tasub siis üldse pingutada asjade nimel, kui see lõpuks rikub kogu olemise.
Mis asendaks kättesaamatu lootuse.

igasugu sodi täis maja või korter ongi üks sodimaja või korter. ei tunne seal keegi ennast hästi, ei elanikud ise, ega vaesed lähedased, kes sellisesse kohta nii harva kui võimalik, aga mingite juubelite puhul viisakusest ikka külla satuvad. reeglina on asju täistopitud elamine ka räpane ja haisev, kuna selle träna keskel on raske suuremat koristamist ette võtta ja ikka miskit kusagil seal on vettinud, haiseb ja hallitab. vaadake arukalt enda ümber, kas ikka on vaja kõike, mis elu jooksul kogunenud, läbi aegade säilitada? kirstu kavatsete selle sodi kaasa võtta või? pärijatele rekordilisi prügiveo arve tekitada?
ja see veidrik, kes siin naabri autosid jõllitab, siis talle vast üllatuseks, aga uue auto pidamine kordades odavam kui mingi vana panni ülal pidada. mis sa sobrad teiste rahakotis, tee parem kodus suurpuhastus.

see veidrik mitte ei passi naabrite elu, vaid loeb isegi nendei mõtteid ja seepärast teab täpselt, et uut autot on vaja mitte odava ülalpidamise mõttes vaid, tsiteerin: " ...ja seda selleks, et tunda end võrdse ühiskonnaliikmena, mitte vaese rotina, kes oma vananenud elumalliga riivab kaaskodanime ilu- ja elumeelt." Tsitaadi lõpp.

nalja nabani teist kõigist siin.
mis see teiste asi on, kui palju on kellelgi kodus träna, mis see teiste asi on, millise autoga keegi sõidab, mis see teiste asi on, kas su kõrvalolija veel hingab või juba surnud on, mis see ometigi kellegi asi on, mis kuskil toimub, mis see foorumgi kellegi asi lugeda ja arutada on. keegi kuskil mõtleb midagi ja mida see peaks kellegi teise asi olema.
elage ikka oma elu ja pole vaja kael õieli vahtida teiste tegemisi ja kõrv kikkis, kuulata teiste jutte ja silm pikas, lugeda ning näha teiste asju.
olge kurdid, pimedad elavad surnud ja minge oma teed.
kes te olete????, et üldse midagi arvate.
KES TE OLETE?
KES TE OLETE?

NM Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Aga kui ei taha naabri asju endale ja ei soovi naa
> brile halba ja samas ikkagi igatseks endale asju,
> mida iial ei saa. Kas see ei väsita lõpuks väga, s
> ee tühi lootmine. Pingutad ja loodad, aga midagi e
> i saa nagunii. Ma mõtlen asju. Kas tasub siis ülds
> e pingutada asjade nimel, kui see lõpuks rikub kog
> u olemise.
> Mis asendaks kättesaamatu lootuse.

Väsitab küll ja mis kõige hullem, valge kadedus võib ajapikku muutuda mustaks, kuna püüdlused ei kandnud vilja. Veelkord ütlen, valge kade tahab saada kadeduseobjekti sarnaseks, aga must kade tahab, et kadeduseobjekt langeb tema tasemele või veel madalamale.
Ega muud polegi teha kui asju mõistusega võtta ja lennata nii kõrgel kui tiivad kannavad. Kui oled pardina sündinud, siis ei saa ka kõige suurem unistamine teha sind siresäärseks flamingoks ja õnnelikkus sõltubki sellest, kas lepid sellega või mitte. India kõige vaesem inimkiht pidavat olema kõige õnnelikumad maailmas. Asjasse süvenematud ajakirjanikud jms levitavad väärarusaamu nagu oleks nende õnnelikkus seotud süvavaesusega, see pole nii. Nad lihtsalt teavad oma kohta (kasti) siin elus ja nende unistused ja eesmärgid ei küündigi kõrgemale. Soe küljealune ja (pool)täis kõht on juba nende arusaam õnnest. Seega, unista reaalselt, sest ka kõige suurem unistamine ega kadetsemine ei tee lihttöölisest panga presidenti, kes sõidab Bentleyga. Ei tasu unustada ka seda, et too on selle nimel kõvasti ka õppinud ja vaeva näinud. Rikkus annab võimaluse olla õnnelik, nautida mitmekesisemat elu, aga see ei tähenda, et eelpool mainitud lihttööline ei võiks olla oma eluga rahul ja olla õnnelik.

viimasel on jumalast õigus. igaüks peab teadma oma kohta ja oskama just seal õnnelik olla. pole vaja tahta olla keegi teine. kui sulle on antud olla päraku sulgurlihas, siis pole mõtet tahta olla hüpofüüs, sest sa ei saa seda. kuigi sedand küll, et mõnd asja siiski annab korraldada ja seda ntx, et lased oma fallose asendada vagiinaga ja vastupidi. eks igasugu trikke tehakse rahulolematusest.