Olen nii nii õnnetu .Mehe surmast möödas nädal ei suuda üle saada.Tal olid südame probleemid ja ta oli 33
aastane.Ma ei suuda ainult nutan ja nutan(olen haiguslehel),kurb ja valus on.Päeval kui tegelen muuga on nats lihtsam aga õhtul,hakkab kohtav nutuhoog ja kurbus.Kodus vaatan tema töötuba ja tema asju on nii kurb. Õues seisab tema auto vaatan ja hakkan nutma nii kahju,et pole kes sõidaks.Nüüd pean vist autokooli minema ,aga praega ei suuda raske on unustada.Teen süüa mõtlen,et enam poele minu ei tule keegi sööma... nii nii kurb.
Lapsi veel polnud ,elan nüüd üksi ja kurvalt.Andke nõu kuidas sellest kiiremini välja saada.Kellel on ka väga raskelt see kulgenud.Tänan ette vastuste eest.

nädal on armastatu kaotusest möödas ja sa tahad üle saada? anna andeks, aga ei suuda midagi muud selle peale öelda - aju jookseb kokku, kui proovin ette kujutada.

no ma ei oska midagi kosta sellise asja peale.
1. on delfi naisteka "halb kogemus" interneti peldik, kuhu kõik @!#$ kokku jookseb.
2. ei saa ma juba aasta aega oma sugulase surmast üle, ikka tuleb õhtul magama jäädes nutt peale. kuidas saada 1 nädalaga mehe surmast üle, ei oska ma küll ette kujutada.
3. libateema?

äkki saaks mingis trennis õhtuti käima hakata

Misassja te vigisete. Kas see, kui mees suri hiljuti ära tähendab, et ta ei võigi mingit lohutust otsida ja PEABKI tükiks ajaks leinaloori kandma jääma? Jesus, ta ei öelnud ju, et tahab endale uut meest vaid lihtsalt, et tahaks midagi, mis selle valu kergemaks teeks. Krt kui nõmedad on ikka siinsed kommenteerijaid.

Aga teemaalgatajale: sügav kaastunne. Ilmselt ei võta seda valu sult veel niipea miski. Aga ,,, soovitus trenni minna oli ju hea. Teised inimesed, keskendud harjutustele jne. Lisaks käi palju väljas värske õhu käes ringi. Ole võimalikult aktiivne, et uni õhtul kergemini tuleks ja peaksid vähem mõtlema.

kullake - nädal? niisugusel puhul läheb AASTAID, enne kui hakkab natuke vähem valus! loodan, et sul on keegi, kellega rääkida!

ma vist ei jaksaks voodist tõusta ka kuu aega. rääkimata siis delfis kirjutamisest, söögi tegemisest ja juhilubadest mõtlemisest..

oota, kohe tuleb üks tüüp, kes sulle luuletuse kirjutab. hakkabki kohe kergem

ilmselt liba jah.. :( väga inetu sellistel teemadel fantaseerida siin. see justkui halva kaelatõmbamine endale.

ta ju ei küsinud, kuidas oma leinaga hakkama saada, ta küsis, kuidas _üle_ saada. lein on normaalne asi ja selle mahasurumine või edasilükkamine põhjustab ainult hilisemaid psühholoogilisi probleeme.

Mis siin ikka öelda,isegi aeg ei ravi osasid haavu, aeg hoopis tapab.

Ah see elu veniv magus viin
Ükskord siiski haljaks muudab meele,
Kärgatab kord ikka sõnamiin
Mida kaua kantud on all keele.

Äkki kätte võtad nüri noa,
Nüsid katki kanged kaelasooned.
Määrid ära helevalge toa,
Seinte peale jätad mustad jooned.

Läbi häbi punaudu näed
Hardaid nägusid, mis alla laskund.
Üle nende tahad tõsta käed.
Lahtub viha selle ilma vastu.

Ah see polnud viha, polnud viin,
Pakkus ilm ka hääd ja mõndki mõnu.
Ikka endas sündis, paisus piin,
Rängad rüngad rääkimata sõnu.

Kaks korda oli tarvis sind:
Kui sündisid ja kui maeti.
Kaks korda armastati sind:
Kui sündisid ja siis kui maeti

... et liba on. Tean meesterahvast, kes suri nädal tagasi südameprobleemide tõttu ja tal oli elukaaslane ka. Kuid mees oli noorem, kui selles teemas nimetatul.
Igaljuhul kurb, tunnen teemaalgatajale kaasa...

Sügav, sügav kaastunne :( Aeg teeb oma töö ja aeg parandab kõik haavad. Soovitan Sul palju ringi liikuda ja mitte hetkeksi üksi jääda. Sa saad sellest üle, aga kõik võtab aega.
Kurb....kui nii noorelt inimesed lahkuvad....

Öeldakse, aeg haavad parandab
ei see ei ole päris nii
aeg kannatust vaid suurendab
just nagu jõudugi
aeg on küll ahastuse mõõt
kuid mitte ravikuur
ta leevendab vaid häda
mis ei olnud kuigi suur.

P.S. Vabandan kõigi E. Dickinsoni fännide ees, sest kirjutasin mälu järgi, peast.

vaevalt et trenn leinamise vastu aitab.
tulebki nutta kuni nuttu tuleb. kui enam ei tule, siis ongi korras.
kui sisikond valutama hakkab nutust, siis tuleb minna arsti juurde ning lasta endale rahusteid väljakirjutada. võtta neid, kui jälle nutukrambid tulevad.

See on lihtsalt kohutav, et nagu keegi siin mõne tõsise ja valusa teema üles võtab, nii saab õelutsemise ja parastamise ja libatsemise laviini osaliseks. No võibolla on liba, aga kui on isegi väike tõenäosus, et ei ole, siis võiks enda nõmedust talitseda. Kahju, et enamik ei julgegi tõeliselt halbade ja valusate kogemustega siin lagedale tulla, sest teadagi, mis järgneb. Aga väga suure isikliku trauma korral on inimesel kergem anonüümselt enda üleelamistest rääkida. Igaüks läbib leina isemoodi, ei ole meie asi kohut mõista, kas liiga kiiresti või aeglaselt, õigesti või valesti. Teemaalgatajal on kogemus nii värske, et see pole talle veel õieti kohale jõudnudki. Lein alles algab. Kui poole aasta pärast ikka mõtted veel ainult mehe ümber tiirlevad, mehe surmaga leppida ja muule keskenduda ei suuda, siis oleks targem psühholoogilt abi otsida.
Mida rohkem sa kodust välja ja meest meenutavate asjade keskelt eemale saad, seda parem. Füüsilisest tegevusest on kindlasti abi. Püüa ennast väsitada võimalikult palju. Anna endale aega leinata, see on loomulik ja vajalik etapp.

leinale
see sinu jutt, et püüdku end väsitada võimalikult palju ning mingu kodunt välja, see on muidugi mõne puhul ehk sobilik, mõne puhul aga kindlasti mitte.

asi ongi selles, et me ei tea mismoodi keegi leinaga paremini toime tuleb.
see on täiesti individuaalne. ja keegi soovitada ei oska ja ilmselt ei tohikski.

mina oleks ilmselt maha surnud, kui keegi oleks mind vägisi trenni vedanud. ma olin niigi täiesti läbi, isegi hingata ei saanud korralikult. ja kohutavalt ajas närvi see mingi teatud tüüpide - tule välja, ära mõtle sellest, lähme teeme midagi jne jutt. meeletult närvi ajas. nad tõesti ei saanud aru, et ma tahtsin olla ÜKSI. nad üritasid mingit elupäästjat mängida ning mind mu enda käest päästa. mõjus aga see nende aktiivne sekkumine hoopis negatiivselt. ajas mind raevu.

aga mina arvan, et ära kiirustagi end kohe kõigega edasi.viska pikali ja püüa rahuneda.see pole kerge loomulikult, ise neli aastat ema surmast möödas ja ka ei ole päris üle sest saanud.ei tahtnud mina kellegagi rääkida, lihtsalt vedelesin niikaua ,kui sain.aga mul oli pere, sellevõrra oli lihtsam.kuigi jah, sel hetkel tahtsin ainult üksi olla.anna endale aega, ei peagi kõik kergelt minema.tunnen sulle südamest kaasa.

Ole palju koos sõpradega,nemad aitavad.muidugi tööl olles mõtleks vähem selle peale.Proovi vähem nutta ,kuula muusikat,vaata tv ja jaluta väljas.
See pole küll liba ,inimene küsib nõu ja abi,teie kohe hädaldama.Palun olge mõistlikud.
Kaastunne sulle kallis Nele,ole tubli!

muusika, head raaamatud ja kevad...kõnni looduses, mere äääres- lase tuulel end sasida...tegelt see aeg, mis olite koos, seda ei võta sinult keegi- õnnelik aeg eiole tagantjärele sedaläbi vähemõnnelik, et see nüüd selmoel otsa sai...
...muidugi on kurb, tühjusetunne, teadmine, et eiolegi enam inimest...
mulle meeldis arundhati roy väikeste asjade jumalast kujund, et inimesest jäääb mineku järel temakujuline auk universumi...ikka jäääb, muidu eioleks kui inimest olnudki ja kõik, mida ta kellelegi tähendas, kaotaks mõtte...
kurvastus tulebki läbikurvastada....

Aitaks kui oskaks.Aga pole vaja kuhugi tormata,et unustada midagi,milleks pole võimeline ükski inimene.Nädal alles möödas?Nüüd see õige leinamise aeg algab alles.Luba siis endale see aeg täiega välja kurvastada.Hea kui kõrval on mõistvad kaaslased.Jalutuskäigud rahulikus ümbruses,sobivas meeleolus kontserdid,teatrietendused,ka kiriku külastamine kui sellest tröösti leiad...ära unusta,et su teised pereliikmed tunnevad sulle siiralt kaasa-püüa siis nende tugi vastu võtta.Küll aja jooksul nihkub elu ise tasapidi jälle õigematele radadele tagasi.

on see täitsa normaalne, et pärast mehe, ema või lapse surma oled veel kaua selle tunde vallas. Arvan isegi, et kui püüda seda kuidagi summutada, siis on see psüühikale kahjulik. See ei kao, vaid tõmbub kuhugi alateadvusse. Muidugi on sul raske olla, aga sellega tuöeb leppida ja oodata, kuni see üle läheb. Mul suri paar aastat tagasi ema ja ma elasin peaaegu pool aastat nagu unes ning kui ema meelde tuli, siis kippusin muudkui nutma. Isegi imestasin, et kuidas see lein nii suur on. Eriti hull oli see, et pidevalt tuli meelde olukordi, kus ma oleksin võinud emaga kannatlikum olla ja järeleandlikum. Nüüd olen sellest üle saanud ja meelde tulevad head ja lõbusad momendid koos emaga. Küllap saad sinagi üle. Ära kiirusta, kõik tuleb omal ajal.

8 aastat tagasi suri mul isa ära. Nele, kullake, see oli kohutav näha kuidas mu ema nuttis koguaeg ja ei saanud lohutust mitte kusagil.Kuna ma olin pesamuna ja käisin veel koolis, elasin emaga, see oli tõesti nii raske aeg nii emale kui ka minule. Isa oli tema ainuke armastus ja ainuke mees tema elus. See megakohutav periood kestis veidi üleaasta.Ema võttis antidepressante, aga isegi need eriti ei aidanud alguses. Nüüdseks on juba 8 aastat möödas, aga vahest ema ikka veel nutab, kuigi rohkem naeratab kui tuletab enda noorust meelde.
Ole tugev ja kõike head sulle. Kui sul väga raske on võid minule kirjutada( msn´is kasvõi). Suhtlemine tõesti aitab leevendada seda valu.

Võitlen juba 5 aastat iseendaga.(poeg leidis,et aitab sellest elust...Kui elad Tallinnas,saame kokku,ma tean oma kogemustest,et saan sind aidata.Kohtume,eks!Olen aasatatelt sulle ema eest,esmasp.on mul vaba päev.Vasta,jooksen vahest arvutisse(kodus tavaliselt ei raiska selleleaega)Praegu olen veel natuke tööl.

Olen Su saatusekaaslane, kui õigesti taipan. Ka minu poeg tegi enesetapu. Aasta tagasi. Võitlen oma võitlemisi, aeg-ajalt tunnen karjuvat vajadust kellegagi sellest rääkida.
Ehk võiksid mulle kirjutada, oleksin tänulik.

tunnen kaasa, minu kalli surmast möödas 30 aastat ja ikka mõtted lähevad üsna tihti temale ja pisarad hakkavad voolama. Minul ei ole aega haavu parandanud, kuigi elu läheb oma rada. Aga inimesed on erinevad, leiavad endale tegevust, rakendavad end teiste hüvanguks, meelelahutused sõprade ja teiste lähedaste seltsis, lähevad reisima või mis iganes.

paks kass, su suhtumine on ikkagi üleolev ja mitte toetav. iga inimene tegeleb oma leinaga isemoodi. ahh, ega sa muud ei oskagi kui ainult targutada.

Nii kurb:(( Tahaks Sind väga lohutada, aga kuidagi ei oska:(
Ise ma alles hiljuti lõpetasin (keda ma petan?) väga lähedase kalli-kalli sugulase leinamise... 4,5 aastat tagasi sai see lein alguse. Praegu saan kuidagi hakkama endaga, nii et ei mõtleks iga päev. Juba üsna leina alguses panin kõik Tema fotod silma alt ära, ning kõik muugi mis Teda meenutasid... sest tundsin, et sedasi on mul veelgi raskem:( Peidus on nad siiani... ei teagi millal julgen neid uuesti vaadata.

Kirjuta kindlasti Katjale või ikarikale... või mõlemale!:)

Ma soovin Sulle südamest kõike kõige paremat!

lein on protsess, mis tuleb läbi elada,pole vaja tundeid maha suruda. nuta, meenuta, kirjuta päevikut, räägi kellegiga, või ära räägi -kuidas sulle paremini sobib. aga ära hävita ennast enesehaletsusega, see on midagi muud, kui kaotusvalu. enesehaletsus on madal nauding ja ei vii kuhugi. su mees tahaks et edasi elaksid, mitte et end haigeks piinaksid. ka minu mees on surnud. ole tubli, anna endale aega.

Lein , armastus vöi yksköik milline tunne elatakse iga inimese poolt erinevalt välja. Selles meie ainulaadsus seisnebki.
Minu tytar oli peale mehe enesetappu pea pool aastat täiesti nagu mingis omas eraldi maailmas.Elutegevused surusid oma rytmi peatumatult edasi, lapsed vajasid ema igal sammul, kuid tema oli nagu mingis eraldatud kapslis. Toimetas ja tegutses automaatselt.
Lapsedki pole sellest veel toibunud, kuigi möödas pea 2 aastat.
See (REETMINE) jäigi välja elamata pisaratevooluna, sisemuses segunesid neil häbi ja alandus, kaastunne ja viha- puudus tavapäraselt aktsepteeritud nn. puhas lein.
Et nad väikese maakoha elanikud, siis lisandus hoopis vöitlus igasugu "täpselt teadajate" syydistuste laviiniga.Usu vöi vanarahva juttusid, et kes määratud needuse redelil ronima. Minu väimees oli 4-jas meesliinipidi mineja. Ehk katkeb nyyd ahel, sest meil 2 tydrykut.
Eks need, kes samas elukeerises olnud teavad, millest jutt.
Kahjuks nii, et teadmatus jääb kummitama. Inimesena, abikaasana ja isana oli ideaalne, ei viina ega suitsumees, köigiti väga tubli ja teistest hooliv. Sellepärast ongi raske, et jääjatel nagu...puudub julgus koos olles temast rääkida vöi igatseda...igayks teeb seda omaette, salaja...