Halb kogemus
sadistist loomaarst
| mio 28. november 2001, kl 14.11 |
Tükk aega kripeldas hingel ja ei osanud kuhugi pöörduda või lahendit leida. Tundus julm ja ülekohtune. Ja tahaks hoiatada. Samas on ka võimalus, et teistega on ka kena käitumist ette tulnud. Lugu järgmine :
Meie pere pisike lemmik - kääbusshnautser jäi auto alla, jalutasime pargis ja autotee oli kaugel, kuid äkki nägi ta midagi ja sööstis minema. Otse auto alla. Ta jooksid küll meie juurde tagasi ja nähtavat viga ei olnud. Kuid hingamine oli imelik ja sõitsime arsti juurde. Lähim kliinik oli Maxikliinik Pärnu mnt-l. Sellist suhtumist, nagu seal kohtasin, ei soovita vaenlasele ka mitte ja selliselt arstilt võtaks litsentsi ära! ARSTIKS OLEMISE ESIMESEKS EELDUSEKS ON EMPAATIAVÕIME, muidu oleks võinud kohe lihuniku juurde minna. Seisime kõige pealt tükk aega ooteruumis, kus arst jagas näpunäiteid kellelegi koeraomanikule, kuidas koera sööta - mida osta ja kui palju jne. Koer oli mul käte peal ja hingeldas ning rögises natuke. Arst ei teinud väljagi. Ei küsinud ega miskit. Tuli siis tagantruumist õde, kes tundis huvi, mis juhtus ja palus koera taha viia. Panin lauale. Ja jäime arsti ootama. See arstiks nimetatu ei vaevunud ega vaevunud tulema! Õde käis mitu korda vaatamas ja ütlemas, et kohe tuleb...:( Mees käis arsti palumas, et tulge ometi, laps käis...Kui koerakesel hakkas verd suust voolama ja korisema, hakkasin nutma ja ei suutnud enam vaadata/oodata. Siis mees juba vihasemana läks ja ütles, et mida te ootate. Isegi siis see sadist ei tulnud! Veel mõne hetke patras koeratoitudest, või oli sinna juba äkki ka uus klient tulnud, ei tea, või oli mõni eriti jõuakas klient, kellelt võimalus raha saada. Me tulime ju ometi esmaabisse!!!
Kui nn arst lõpuks tuli, tegi koerale hunniku süste ja pühkis verd ja kuulas, ja konstateeris , et elama ei jää. Tule taevas appi! selleks arstid ju ongi, et siis kasvõi looma piinu vähendada! Koer pidi siis üle poole tunni laua peal valudes vaevlema, et surra ome verre lämbudes...
Ühelt arstilt ootaks ikka halastust ja kaastunnet ja soovi teha kõik, mis ta võimuses, ja kui pole enam midagi teha, siis piinad lõpetada! Ootaks tähelepanu ja hoolimist. Aga seda seal polnud. Mitte kunagi enam ei tõsta ma jalga sinna kliinikusse ja teen antireklaami, palju jaksan. Prioriteedid ja eetika olgu ühel arstil ikka õiged. Ja inimlikud.
Meie pere pisike lemmik - kääbusshnautser jäi auto alla, jalutasime pargis ja autotee oli kaugel, kuid äkki nägi ta midagi ja sööstis minema. Otse auto alla. Ta jooksid küll meie juurde tagasi ja nähtavat viga ei olnud. Kuid hingamine oli imelik ja sõitsime arsti juurde. Lähim kliinik oli Maxikliinik Pärnu mnt-l. Sellist suhtumist, nagu seal kohtasin, ei soovita vaenlasele ka mitte ja selliselt arstilt võtaks litsentsi ära! ARSTIKS OLEMISE ESIMESEKS EELDUSEKS ON EMPAATIAVÕIME, muidu oleks võinud kohe lihuniku juurde minna. Seisime kõige pealt tükk aega ooteruumis, kus arst jagas näpunäiteid kellelegi koeraomanikule, kuidas koera sööta - mida osta ja kui palju jne. Koer oli mul käte peal ja hingeldas ning rögises natuke. Arst ei teinud väljagi. Ei küsinud ega miskit. Tuli siis tagantruumist õde, kes tundis huvi, mis juhtus ja palus koera taha viia. Panin lauale. Ja jäime arsti ootama. See arstiks nimetatu ei vaevunud ega vaevunud tulema! Õde käis mitu korda vaatamas ja ütlemas, et kohe tuleb...:( Mees käis arsti palumas, et tulge ometi, laps käis...Kui koerakesel hakkas verd suust voolama ja korisema, hakkasin nutma ja ei suutnud enam vaadata/oodata. Siis mees juba vihasemana läks ja ütles, et mida te ootate. Isegi siis see sadist ei tulnud! Veel mõne hetke patras koeratoitudest, või oli sinna juba äkki ka uus klient tulnud, ei tea, või oli mõni eriti jõuakas klient, kellelt võimalus raha saada. Me tulime ju ometi esmaabisse!!!
Kui nn arst lõpuks tuli, tegi koerale hunniku süste ja pühkis verd ja kuulas, ja konstateeris , et elama ei jää. Tule taevas appi! selleks arstid ju ongi, et siis kasvõi looma piinu vähendada! Koer pidi siis üle poole tunni laua peal valudes vaevlema, et surra ome verre lämbudes...
Ühelt arstilt ootaks ikka halastust ja kaastunnet ja soovi teha kõik, mis ta võimuses, ja kui pole enam midagi teha, siis piinad lõpetada! Ootaks tähelepanu ja hoolimist. Aga seda seal polnud. Mitte kunagi enam ei tõsta ma jalga sinna kliinikusse ja teen antireklaami, palju jaksan. Prioriteedid ja eetika olgu ühel arstil ikka õiged. Ja inimlikud.
| Minna 28. november 2001, kl 14.32 |
| Karia 28. november 2001, kl 16.22 |
| Pipa 28. november 2001, kl 17.30 |
| mio 28. november 2001, kl 19.44 |
| Karia 29. november 2001, kl 09.51 |
| :( 29. november 2001, kl 19.12 |
krt kas koeratoitu peab arst müüma ei taipa
Kliinik ja kauplus ikka kaks iseasja,
need Maxi pidajad vist ei saa sellest aru:
peaks kirjutama kuhu vaja!
Huvitav, kui too isik satuks ise traumaga kiirabihaiglasse ja valvearstid ning õed parasjagu teevad hoolega müügitööd, siis tahaks näha, kui rahulikult see "tõpratohter" ootaks
Kliinik ja kauplus ikka kaks iseasja,
need Maxi pidajad vist ei saa sellest aru:
peaks kirjutama kuhu vaja!
Huvitav, kui too isik satuks ise traumaga kiirabihaiglasse ja valvearstid ning õed parasjagu teevad hoolega müügitööd, siis tahaks näha, kui rahulikult see "tõpratohter" ootaks
| q 30. november 2001, kl 21.43 |
| mio 02. detsember 2001, kl 00.00 |
To : q
Arsti versioon juhtunust puudub, sest talle kohapeal etteheiteid teha ei suutnud. Pea oli tühi ja hinges valu. Soovisin vaid, et tehtaks kõik, mis võimalik. Hiljem, oma murega üksi jäädes, arvasin, et palju oli valesti. Mitte et ma ette heidaks arstitöö kvaliteeti (seda, mida hiljem tehti - süstid ja neli korda südamele vajutamine...ma ei tea,kas saanuks enamat teha), pigem on suurim ja ainuke etteheide suhtumisele. Ta ju sai aru, et tulime koeraga esmaabisse, ütlesime, et loom jäi auto alla, ta kuulis, kuidas ta korisedes hingas, teda käidi korduvalt kutsumas ja palumas, nii mehe kui lapse poolt, MIKS TA EI TULNUD?! Kusjuures ma ju nägin, et tal ei olnud seal PAKILIST, st veel kedagi, kes vajanuks kiiret abi...Ta MÜÜS ja konsulteeris. Kui ta on nii kvalifitseeritud arst, kes paljalt kõrvaga kuulmise järgi otsustab, et koer ei jää elama, siis oleks võinud öelda ja koera piinad lõpetada. See tähendanuks aga taas kohest reageerimist, mida aga seal absoluutselt ei olnud.
Arsti versioon juhtunust puudub, sest talle kohapeal etteheiteid teha ei suutnud. Pea oli tühi ja hinges valu. Soovisin vaid, et tehtaks kõik, mis võimalik. Hiljem, oma murega üksi jäädes, arvasin, et palju oli valesti. Mitte et ma ette heidaks arstitöö kvaliteeti (seda, mida hiljem tehti - süstid ja neli korda südamele vajutamine...ma ei tea,kas saanuks enamat teha), pigem on suurim ja ainuke etteheide suhtumisele. Ta ju sai aru, et tulime koeraga esmaabisse, ütlesime, et loom jäi auto alla, ta kuulis, kuidas ta korisedes hingas, teda käidi korduvalt kutsumas ja palumas, nii mehe kui lapse poolt, MIKS TA EI TULNUD?! Kusjuures ma ju nägin, et tal ei olnud seal PAKILIST, st veel kedagi, kes vajanuks kiiret abi...Ta MÜÜS ja konsulteeris. Kui ta on nii kvalifitseeritud arst, kes paljalt kõrvaga kuulmise järgi otsustab, et koer ei jää elama, siis oleks võinud öelda ja koera piinad lõpetada. See tähendanuks aga taas kohest reageerimist, mida aga seal absoluutselt ei olnud.
| Pipa 02. detsember 2001, kl 00.19 |
| Kessu 02. detsember 2001, kl 12.49 |
| kadri 02. detsember 2001, kl 14.15 |
ei soovitax ka Pirital tegutsevat loomaarsti (topi majas või selle lähedal kuskil, ei mäletagi enam täpselt kus see oli)
vaatas meie koera käppa mitu korda ja tegi süsti et venitus
paar päeva oli ok (süst mõjus) siis hakkas koer ikka käppa üleval hoidma, valus oli ei saanud maha panna ja toetada
Billy loomakliinikus vaatas arst käppa ja ütles peale vaadates et siis nö varbaluu on katki
ema pidi ooteruumis ära minestama suurest hirmust!!
jube jube
vaatas meie koera käppa mitu korda ja tegi süsti et venitus
paar päeva oli ok (süst mõjus) siis hakkas koer ikka käppa üleval hoidma, valus oli ei saanud maha panna ja toetada
Billy loomakliinikus vaatas arst käppa ja ütles peale vaadates et siis nö varbaluu on katki
ema pidi ooteruumis ära minestama suurest hirmust!!
jube jube
| mona 03. detsember 2001, kl 10.33 |
Mina voin soovitada Valdeku vaikeloomakliinikut, hoolitsevad arstid ja hea teenindus. Kaisin seal oma koeraga operatsioonil, koik sai korda ja mina olen ka rahul.
Ma ei saa aru, kui teil oli koer suremas, mida te seal ootasite ja vaikselt kutsumas kaisite. Ma oleksin kohe suure kisaga uksest sisse tormanud ja koike noudnud. Onnetuses peab tugev olema, mitte lootma ja ootama.
Iga loomaomanik teab, et soiduteeaares rihmata jalutada ei tohi, sest koer ei oska autosid karta ja jookseb vahel taiesti ettearvamatus suunas. Meil juhtus samasugune lugu spanjeliga, ta jooksis ettearvamatult tapselt auto alla, aga onneks sain ainult sinikaid.
Ma ei saa aru, kui teil oli koer suremas, mida te seal ootasite ja vaikselt kutsumas kaisite. Ma oleksin kohe suure kisaga uksest sisse tormanud ja koike noudnud. Onnetuses peab tugev olema, mitte lootma ja ootama.
Iga loomaomanik teab, et soiduteeaares rihmata jalutada ei tohi, sest koer ei oska autosid karta ja jookseb vahel taiesti ettearvamatus suunas. Meil juhtus samasugune lugu spanjeliga, ta jooksis ettearvamatult tapselt auto alla, aga onneks sain ainult sinikaid.
Lisa postitus