Novembri lõpus kukkusin ja nii hullusti, et traumapunktis selgus et kannas on mõra.
Noh, selle hetkeni, kui diagnoos pandi, tuli mul mööda haigla erinevaid korruseid (röntgen on näiteks kolmandal korrusel) ja koridore oma jala peal meeletus valus ringi seigelda, samas enne mind ette võetud patsienti, kes oli randme peale kukkunud, sõidutati ratastooliga ringi !!! Õnneks peale kipsipanekut võimaldati mullegi haiglasisest ratastel transporti. Oleks see aga kõik: väljas oli -10C ja sanitar lykkas mu ratastoolis ja märja kipsiga estakaadile taksot ootama, kui kurvalt kurtsin, et kylmetab mu ära, siis läks ta ise fuajeesse sooja, minul lasi aga 15 minutit väljas edasi külmetada.
Eelmise nädala lõpus käisin kontrollimas, ikka seal samas Mustamäe Haiglas. Ega siiski olukord sõbralikum olnud. Ka karkudel inimest võib ju üks meditsiinitöötaja edukalt edasi jooksutada ja mõnitada.

Kui teiega mingi õnnetus juhtub ja saate, siis minge kuskile mujale, sealt küll inimlikku kohtlemist oodata ei maksa !!!

Mu mees kukkus aasta tagasi jõuluõhtul põlve katki (miskise asja sealt seest) ja traumapunkti minnes selgus, et nii arst kui sanitar olid mõlemad nii PURJUS, et ei saanud õieti arugi, mis ümberringi toimub!!!

On teil vast vedanud! Lähed ühte asja ajama, saad aga eluteatrit ja adrenaliini kohe tasuta kaasa...
Ülikooli ajal puutusin tihemini kokku Maarjamõisa traumapunktiga. Sain sealt kaks vaatenurka: ühe arstide poolelt ja teise ise patsient olles. Arstide tööd vaadates tekkis paralleel tiheda süzheega dokumentaalist: mida kõike neil teha ei tulnud! Patsiendina sain küll natuke kurjaks, kui mu libedaga välja väänatud ja meeletult paistes jalga korduvalt saapasse toppida ja siis ikka jälle sealt välja tirida lasti.
Aga Mustamäe haigla traumapunkti sattunult oli küll tunne, et tegemist on kas lihunike kokkutuleku või tapamajaga, kus paremal juhul tegeldakse lihakehaühikute kui elus inimestega. Ei tea, kuidas nad seal Tartus suudavad oluliselt inimlikumad olla?

Mul oli hiljuti hoopiski positiivne elamus Keskhaiglaga. Komistatsin kodus ja kukkudes vastu laua nurka rebestasin kõrvalesta ikka päris pikalt. Kiirabi soovitas õmblema minna Mustamäele, aga kuna mulle oli Keskhaigla lähemal ja olin Mustamäest palju halba kuulnud, läksingi Keskhaiglasse. Asi sai 10 minutiga aetud. Igati meeldiv.

Suvel kukkusin meniski katki ja käisin ka Mustamäel.

Üks vene arst võttis mind peale paaritunnist ootamist vastu, katsus põlve ja ütles et menisk. Kuna põlv oli verd täis, viidi mind pikema jututa kõrvalruumi kus nõel lihtsalt põlvekedra alla torgati ja vedelik välja tõmmati. Ei mingit tuimestust ega juttu sellest mis minuga tehakse. Väga ebameeldiv ja valus protseduur oli... Pärast, lahkudes, soovitas arst paigal olla ja muud midagi.

Õnneks on minu tädi samuti arstiameti peal ja susserdas mind korraliku arsti juurde läbivaatusele. See siis hurjutas eelmist arsti puudulike juhendite pärast - pani mind nädalaks sinisele lehele, liikuda ei tohtinud ÜLDSE, jala ümber oli vaja koheselt muretseda metallkonstruktsiooniga tugiside ning pidevalt teha põlvele kampriõlimähiseid.
Kusjuures tegu oli nüüd nimeka spordiarstiga.

Mina oma teadmatuses ei olnud isegi sellega kursis et kuskil minu sees on asi nimega menisk ning et selle vigastus tõsine asi on.

Ma ei kõndinud korralikult... oma kuu-paar, komberdasin kepiga ringi kui kuskile tõesti minna vaja oli. Kükitada ei saa siiani, parajasti kogun raha et minna ultrahelipilti tegema...

Kõige rohkem häiriski mind esimese arsti käitumine mind probleemist informeerimata jättes. Ei seletanud ta mulle ju midagi mis juhtus ja kuidas vigastust ravida. Kui teist arsti poleks külastanud oleks asi ainult hullemaks läinud. Ei oleks ma ju osanud ennast hoida...

Vot selline lugu...

-T

Muuseas, olude sunnil olen paar korda külastanud Mustamäe laste traumapunkti ja saanud VÄGA meeldiva suhtumise osaliseks.

Mustamäe haigla traumapunkt - brrrr .Külmavärinad tulevad peale -üks kogemus hullem ,kui teine.Viimati sattusin sinna siis ,kui jalale keset tööpäeva tekkis miski muna ja tunne justkui keegi nõeltega torgiks,jalga enam maha toetada ja rippuvasse asendisse panna ei saanud.No läksin traumapunkti kus kukuti mõnitama a`la ega te viimati purjus pole ja äkki ikka kukkusite (no mille pagana pärast peaksin väitma ,et ei ma ei kukkunud kui oleksin kukkunud)Lahkusin sealt ilma igasugust abi saamata, ühe jala peal hüpates kõrgest trepist alla vihapisarad kurgus. Teisel korral pures mind koer .Traumapunktis õmmeldi ja pandi side, kästi veel hoida niiskena viinalahusega aega ajalt niisutades.Kuna hammustus sattus veresoonde ja veri kuidagi järgmiseks päevaks pidama ei jäänud läksin sinna tagasi side nõretamas verest.Mulle öeldi käsi laiutades ,sorry täna meil see kabinet ( 101 oli vist) ei tööta tulge neljapäeval tagasi.Läksin siis veritseva jalaga oma rajoonijärgsesse polikliinikusse,meremeeste haiglasse,kus asi kohe üle vaadati ,mingit möksi hakati ülepäeva peale määrima ja puhastama ja kõik sai korda,isegi arm jäi pisike...jne,jne. Mustamäe haigla on kui tõpratohtrite kokkutulek,inimestele ei tohi neid ligi lasta.