Kas olen mina ainuke inimene, kellel on suur hunnik probleeme ja väljapääsu lihtsalt ei jõua enam otsida? Ei julge enam positiivselt tulevikku planeerida, sest kõik läheb luhta. Olen väsinud ja tülpinud ning tahaks ära.

Oh ei, sa ei ole kaugeltki mitte ainuke! Mis probleemid sind täpsemalt vaevavad? Raske on sellist üldistavat nõu anda. Pole olemas probleeme, millele ei ole lahendust. Iseasi, kas lahendust on kergem või raskem leida. Tuleb oma probleemid detailideni läbi mõelda ja arutada ja hakata mingist otsast seda probleemi lahti arutama. Ei tohi käega lüüa ja paras ports optimismi peab ka olema. Muidugi on hea, kui sul oleks toeks mõni hea sõbranna/sõber, kes sind hästi mõistab ja sind toetab. Ole tubli!

Mul on isegi selline tunne, et kui ma tahaksin kõik oma südame pealt ära rääkida, siis vaevan ma teise inimese ära. Ja mul on juba kurb kogemus sellest, et minu mure jõuab moonutatult minuni tagasi - miks. Sõbranna on küll hea, aga paraku kole laiade lõugadega.

Mis su õnnetu olemise põhjus?
Kui tahad kellegiga oma muret jagada, pead julgema ka natuke teemat avada ja veel võiksid jätta oma miski maili aadressi, kui soovid, et keegi sinuga privaatsemalt kirjutada saaks (et mitte siin kapaga krõbedusi või avalikku ilkumist kraesse saada)

Probleemideks on oma esivanemad, mees, raha, väljund tulevikku. Ja kõige hullemad on 1,2,4 teema.

Kui tahad muret kurta, siis olen üsna hea kuulaja ja nõuandja. liisu99@mega.ee Kui soovid, võta ühendust.

Võid siis korraga kohe mitmele saata....mitu kuulajat...mitu kogemust....mitu nõuannet....pealegi on kõik ananüümne ning laiad lõuad, mnjaa, kes meist ikka nii väga tahaks, et meie mure teisteni jõuaks linna peal....;)

tigr20@yahoo.com

õpi vähem tahtma, siis ei olegi õnn nii kättesaamatu

To h: palju tahad, vähe saad, vähe tahad, üldse ei saa....oled kuulnud sellist lauset kunagi oma varajases nooruses vanavanavanemate poolt öelduna? kindlasti.

Olen kuulnud ja isegi öeldnud. Aga mingid reaalsed piirid on kõigel. Üks teine hea ütlemine on ka: jumal, anna mulle jõudu muuta asju, mida ma suudan muuta ja laiskust mitte rabelda asjade pärast mida ma ei suuda muuta ja tarkust nende vahel vahet teha.

arvan, et mis puutub rahasse, vanematesse ning mehesse, siis kõige eelpoolnimetatuga saab hakkama, väljund tulevikku leidub siis iseenesest.

tahtma peab palju, selle poole püüdlema

Tegelikult kulla h saab ühel heal päeval lihtsalt siiber sellest oma tahtmise ümber korrigeerimisest. Vähendad ja vähendad oma soove ning siis tekib endal selline tühi tunne, et kas polegi inimene. Tekib selline marionett-nuku tunne, et rabeled vaid teiste heaolu pärast - ja kui soovid rahu, siis lasedki ennast nööridest tirida. Sel juhul peab selline teguviis väärima loorbereid ning teised sellest aru saama, aga...see teebki õnnetuks - et kaua siis võib.

Ma Õnnetuga täitsa ühel meelel...

Oot-ot, miks siis kohe marionett peab olema? Ei näe mingit loogikat sinu jutus. Kas sinu õnnetu olemise juured ei olegi ehk seal, et püüad elada teiste elu selle asemel, et elada enda oma?

Kui inimene surub enda soove ja ihasid alla, siis elabki ta tegelikult juba teiste inimeste nimel ja jaoks...sellest ka marionettnuku tunne.
Sina soovitad vähem tahta ja olla õnnelik sellega, mis inimesel on. Mis siis kui inimest juba nt. vägivaldselt alla surutakse...kas ka siis peab olemasolevaga rahul olema ja mitte mõtlema, et kusagil võiks parem olla?

õnnetu olukorra kohta on liiga vähe inffi, aga kusagil eespool ta vihjas, et probleemid on muuhulgas esivanemad ja mees. Et kui on soov ja iha, et mees või esivanamad oleksid teistsugused, siis see on küll asjatu rabelemine. Kui nad on täiestu talumatud, tuleb neid lihtsalt vältida. Teine asi on raha, selle saamisele aitab kaasa haridus ja enda ülestöötamine, mitte mingite meeste ega esivanemate poole vaatamine.

ok, Sul õigus, õnnetu tegelik olukord on selgusetu, kuid tean ise, mida tähendavad probleemid esivanematega (usu mind, neid vältida polegi nii lihtne, ja lõpmatuseni kõike saasta alla ka ei neela), mehega on probleemid selgeksräägitavad, kui ei ole põhjuseks tüdimus vms, raha.....mnjaa, tundub siin foorumis rongi sobrades, et raha on paljudele probleemiks, ka haritud ja staazikatele töötajatele, lihtsalt turg on selline, mis määrab tingimused ja laineharjal ei ole alati lihtne püsida.
Kui aga kõik satuvad ühele ja samale ajaperioodile, võib tunduda, et vesi peakohal kokku lööb, aga üldjuhul on see mööduv.

Õnnetule soovitaks alustada oma soovide väljaselgitamisest, iseenda vastu aus olemisest - kui mehest on tüdimus, minge lahku, kui raha on vähe, vaheta töökohta (kui on võimalik), võta laenu jne., kui vanemad annavad trääsa....ütle neile, mida arvad sellest, et nad sinu ellu pidevalt trügivad....

aga ole ENDA vastu aus.

selle viimase nõuandega nõus - tegutseda oma soovide täimise suunas, mitte teiste heakskiidu nimel - seesama, mis ma mõtlesin, et elada endale. Ja mees peab endaga ise hakkama saama, ja ka esivanemad, kui nad pole just haiged. Ja vahel võib ennast lohutada nii: halvad ajad on vähemalt ühe asja pärast head; nenedele järgnevad head ajad. Kindlasti, mul mitu korda järgi proovitud.

Vanematega on sellised jamad, et neid me vahetada ei saa ja kui õilis oleks kokkuhoidev PEREKOND ja selle poole ma olengi pidevalt püüelnud. Lastel oleks ehtsad vana-vanemad ja omal toetav ema-isa, kes ei tahaks seda? Aga kui vanemad ei ole suutnud elada ja on sellisel seisukohal, et vot nüüd ma siin olen- näljas ja paljas, laps peab aitama. Aga laps ei suuda ka aidata, kui tema abi on nn. kõrist alla läinud. Üks neis isegi invaliidiks joonud ja nüüd hooldekodus.... ja aga hoolda.
Mees, hea öelda - vaheta välja. Kui ma olin veel noorem, siis mõtlesin, et jah - astun minema ja kogu lugu. Aga laps - tema jaoks on isa erilise tähendusega ning selle isa poolt keeratav s... ei jõua veel temani, sest nii noor. Ma ei ole veel selleni langenud, et hakkaks lapsele seletama elu põhitõdesid ning isa maha tegema. Ja miks ma oled seda siiani talunud ning püüdnud parandada on see, et kainena ma paremat meest ei oskakski tahta, ent jooma ajal põletab KÕIK sillad.
Raha - eelmise teema pärast ei saagi ma sellist raha kokku, et osta oma elamine. Isegi mitte seda sissemaksu summat.

Kui su mees ka alkoholi tarvitab, siis on tõesti parem lahku minna. Lapsega ei pea sa ju keelama tal kokku saada, muidugi kui ta parajasti kaine on. Võib juhtuda aga et lahus elades tuleb ta purjus peaga last nõudma ja lamenti lööma. Oma meest tundes pead valiku tegema: kas elu joodikuga või kolite lapsega mujale ja ei lase ka lapsel temaga kokku saada. Kui mehel on alkohol tähtsam kui perekond, siis on see tema valik. Arvesta mis eeskuju su mees lapsele annab. Alkoholilembeste lapsed hakkavad enamasti ka ise alkoholi tarvitama.
Mis puutub vanematesse, siis mina neile raha küll ei annaks. Mida rohkem sa neid aitad, seda abitumaks ja sinust sõltuvamaks nad muutuvad. Lõpuks pole sul üldse oma elu.

Noh, see ongi see "taha vähem" printsiip, millest eespool kõnelesin. Minu meelest ei ole reaalne tahta alkohoolikutega moodustada KOKKUHOIDVAT PEREKONDA. Samas ei tähenda see, et sa ei saa seda kunagi. Aga mida selleks teha, ütles Lia juba ära. Vanemaid võiks max. toetada ehk sellises vormis, et maksad kinni nende korteriüüri, aga mitte mingit sularaha joodikule.

Tead mis, kui probleeme on palju, taluvuspiir peaaegu ületatud, siis tuleb mõned asjad välja lõigata.
Asjad tähtsuse järjekorda. Tunded ja võõrad arvamused kõrvale heita. Minu meelest on ainus, kelle ees sul on tõelised kohustused, su laps. Tema on sinu poolt siia ilma kutsutud ja teda pead sa ka aitama inimeseks kasvada. Vanemad on teinud oma valiku (see on nende otsus oma elu elada sel viisil) ja nende elu lapse (ja iseenda - sest vaata, lapse jaoks oled sa praeguses eluetapis oma tervise ja ellusuhtumisega ja ajaga väga oluline)arvelt aidata elada on ebaõiglane lapse suhtes. Mees-ei tea joomapõhjust, ehk on põhjus selles, et sa nii hirmasti püüad hea inimene olla, oled ennast ära kulutanud ja mees tunneb end üksikuna... noh, ehk vanematest lahtirebimine annab teie elule uue meki, aga kui ei, siis... on võimalus ka korterit üürida. Vähemasti alguses. Elad lapsele ja iseendale (võimalus ka meest mõistusele kutsuda, kui ta teid igatseb, siis ehk kooselu taas võimalik). Ja arvata on, et sina ja laps kulutate sellevõrra vähem, et ka majanduslik paraneb.
Sry, ei tea nüansse, aga olen mingil määral isegi asjaga kokku puutunud ja teoks teinud.

Mina ütlen selle peale, et inimene teeb alati seda, mida ta TAHAB teha. Sa, õnnetu, ära loo endale kujutlust, et teed asju, mida ei taha vaid analüüsi, miks sa tahad neid asju teha ja sellist elu elada, mida elad. See on otsast lõpuni sinu valik. Kui sa muidu aru ei saa, siis kujuta ette, et teed midagi väga ebatavalist. Näiteks jätad kõik sinnapaika, sõidad mõnele eksootilisele maale elama ja ei tule enam tagasi. Sa ju saaksid seda teha, miks sa ei tee? Sest ei taha. Tahad elada nii, nagu elad.
Inimesed loovad ise oma mõtetega tegusid, nende tegudega aga enda elule trellid ette, harjuvad ära ega märkagi enam trelle vaid vahivad trellivarbade vahelt eemal laiuvat vabadust ja imestavad, kes neid puuri pistis. Ikka ise pistsid. Ja ise saad ka välja - kui ainult tahad.