Tere. Minul on selline küsimus: kas ma olen ebanormaalne, kui mul ei ole sõbrannasid??? Nimelt olen 21, üliõpilane. On palju kooli-tuttavaid ja veel mõned tuttavad, aga ei ole ühtegi sõbrannat. Varem ei pannud seda nagu tähele, aga viimasel ajal on tulnud tunne, et tahaks kellegagi oma "tüdrukute rõõme ja muresid" jagada. Ma ei mäletagi, millal viimati käisin koos mõne tüdrukuga kinos või poodides või kohvikus. Siiamaani olen seda teinud ainult oma kallimaga. Aga nüüd on tunne, et midagi on puudu. Mis te arvate? Isiklikult arvan, et ma pole just kõige inetum ja rumalam ja vaiksem tüüp.

Heh, Stella, Sul sama mure mis minulgi. Olen eluaeg olnud rohkem selline poiss-tüdruk, suhelnud vaid poistega. Kuidagi lihtsam on kontakti saada ja sõprust hoida. Selle eest olen saanud aga naissoo tulitava pilgu osaliseks, eks mind ole neljatäheliste sõnadegagi kostitatud.
Ei mõista ma naiste kadedust ja seetõttu nendega suhelda ei taha - ussisugu, nagu mehed armastavad öelda :)
Praegu on mul 3 sõbrannat: üks keskkooliajast, teine ülikoolist ning kolmas leitud sootumaks Prantsusmaa bussireisi ajal. Neid kolme ma usaldan ja ausalt öeldes, ega ma rohkem sõbrannasi ei vajagi.

Ära muretse selle pärast, et Sul neid ei ole....võimalik, et inimesed hoiavad Sinust eemale, kuna liigud kogu aega oma kallimaga koos? Arvavad, et Sul nende jaoks niikuinii aega ei ole.

Proovi mõnikord peale loenguid või kursapidu mitte koju armsama kaissu kiirustada vaid minna kaasa eakaaslastega, näita välja, et kodu ei ole Sinu ainus kindlus.....et võid samuti vabalt ja aega kontrollimata ka pidu panna ning lollusi teha.

Ja pealegi, meesterahvad sõbranna asemel on samuti super variant, mõistavad ja oskavad nõu anda.

Nii et pea püsti, Sul on kõik veel ees....

Mul sama lugu. Keskkooli ajal olin rohkem poistega, sest ei tundnud vajadust diskotada ja baaris please-pick-me-up-nägu teha. Nö "sõbrannasid", kellega kohtudes kallistada, jõulu- jm kaarte ja SMS-e saata on mitmeid, aga tõeliseid sõbrannasid lisaks õele veel umbes üks. Ei tee sellest probleemi. Mees vahel küsib, et mis mul viga on, et ma ei sõbrannata ja ei kao õhtuti naisinimestega teed jooma. Midagi pole viga, individualist olen lihtsalt.

Minul ka ei ole sõbrannasid, sest varasematel aegadel sai ka eelistatud noormeeste seltsi. Kinos, poodides, kohvikus käin oma mehe sõprade naistega või töökaaslastega. Minu jaoks on see piisav

http://communities.msn.co.uk/YxikuteS6pradeKlubi

Minul ka ei ole sõbrannasid ja vanustki juba üsna palju (27 a). Olengi vist sellist üksiku tüüpi.

Mul on üks sõbranna ja mitu n ö head tuttavat . . .tean,et paljud peavad mind imelikuks kuna mul on olnud nii 10aastat ainult 1 hea sõbranna
ega ma ei saa nüüd võtta vastu otsust nii nüüd muretsen endale veel 5 sõbrannat lihtsalt ,et mõni inimene leiab,et 1 on vähe

astun ka teie seltsi, sest minulgi on ainult üks sõbranna ja seegi mitte väga lähedane...
ma olen tihti selle peale mõelnud, et miks see nii on? ja olen enda jaoks avastanud selgitavad põhjused tekkinud olukorrale:

1. osaliselt on see tingitud sellest, et peaaegu alati (alates 16.a.) on mul olnud kallim, kellega koos aega veeta,
2. siis on mul väga-väga mõistev ja nooruslik ema, kellega võimalik arutleda kõikidel teemadel ja küsida objektivset arvamust erienvate asjade kohta, sõbrannade puhul eriti arvamust uskuda ei saa, lööb ikka välja selline naiselik kadedus, see aga heade emade puhul puudub.Tegelikult loen ema oma parimaks sõbrannaks :-))

Liitun minagi selle seltsiga!

Mul kah ema sõbranna eest :))

Mul ka ei ole sõbrannasid. Kooli ajal veel paar tükki oli, aga nüüd on erinevad linnad, pered, koolid, tööd jne. Ma olen oma ühe hea sõbranna mitme tuttava vahel ära jaganud. Ühega on hea shoppata, teisega saab lastekasvatamisest ja kodust rääkida, kolmandaga meestemuresid kurta, neljandaga peol käia ja viiendaga niisama mõinikord lobiseda. Aga seda ühte sõbrannat, kelle peale alati võib loota ei ole. Kurb.

Vahva, et vastasite. Olen küll vahel kippunud arvama, et olen vist ainus selline üksik. Nüüd on mul aga veel üks küsimus. Ma ei tea, tegelikult tundub endalegi selle küsimuse kõla tobedana, aga milline tüdruk on rohkem selline sõbranna tüüp ja milline vähem? Millised need tüdrukud käitumiselt ja suhtumiselt on, kellel kas 1 väga hea sõbranna või isegi paar? Mõte on selles, et mul on tõesti tegelikult kõrini sellest olukorrast. Võib-olla pean suhtumist muutma või riietust või midagi veel. Kogu aeg ma kaa nüüd oma kallimaga koos ei ole. On ka palju lihtsalt vaba aega. Kellele see küsimus n.ö. nõme ei tundu, siis võiks mõningaid vihjeid anda.

Mul oli nii, et kolisin mõned (õigemini 5) aastat tagasi kodulinnast sootumaks 100 km teise kohta ning sinna "jäi maha" 2 megahead sõbrantsi. Alguses sai seal tihti käidud - noh nii paar-kolm korda kuus ikka. Nüüd vaevalt mõned korrad aastas.
Neil on tekkinud uued tuttavad-sõbrannad. Minul siin kohapeal pole aga ühtegi sellist uut head sõbrannat tekkinudki. On küll mõned sugulased ja töökaaslased, aga sellist omakasupüüdmatut mõnusat sõbrantsi pole. Ja ausalt öeldes on see veidi nukker.

Kui palju on üldse selliseid seks-ja-linn-tüüpi sõbrannasid, kes räägivad teineteisega KÕIGEST. Ja kes võivad vahel üksteisele vahel ka halvasti öelda, kuid seda võetakse kui ausat arvamusavaldust. Ja kes helistavad teineteisele kasvõi kell 4 öösel. Ja kes ei solvu, kui sõbranna tahab aega veeta oma meessoost kaaslasega ega viitsi välja minna. Ja kes ei solvu, kui sõbranna pole 3 päeva ühendust võtnud. Mulle tundub, et tolerantsus on see kõige olulisem omadus.

ka minul ei ole sõbrannat
Õigemini on palju tuttavaid aga ei ühtegi sõbrannat.
paar aastat tagasi oli mul sõbranna aga tema kastatas kurjast minu usaldust ja rääkis välja asju mida ei oleks tohtinud ja tegi veel palju muud mida andestada ei suuda,pealeseda on mul väga raske leida endale uut sõbrannat sest ei julge enam usaldada,kui juhtub et hakkan kellegiga hästi läbi saama siis tõmbun kohe eemale sest ei taha enam sõbrannatamisega haiget saada.

hehe, kui sõbrannat, kellega KÕIGEST rääkida ei leia, siis haara mõni homomees punti.

ausalt ka, mu parim sõber on meesterahvas, homo ja igati tore inimene :)

tunnistan ausalt, et ega ma enne homomeestest suurt aru ei saanud, ja siiani see nende seksuaalne külg mind kergelt nõutuks teeb, aga positiivne on nende puhul see, et neis on ühendatud naiste sõbranna-omadused ja meeste positiivsed omadused :)

esiteks saab koos mehi taga klatshida :P
teiseks käime koos shoppamas, riideid jne :)
kolmandaks ei põlga ta ära kosmeetikuid-juuksureid jne (MEHED, olge normaalsed, ilutooted ei tee teid veel naiselikuks!!!)
neljandaks oskab ta naelu seina lüüa jms asju teha, millega üks naisterahvas saab hakkama küll, aga mees võiks ikkagi teha :)
viiendaks teeb ta hea meelega süüa, ja meie parimad koosolemise õhtud ongi koos kokates olnud. okei, ka mõned mehed kokkavad hea meelega, kuid see on sutike teine asi...
kuuendaks on temaga ka korralikud naiselikud tülitsemised maha peetud... ja ühe 'sõbrannaga' peab ka vajadusel tülitseda saama :)

jne jne jne...

mina olen igati rahul

aga päris naised on tegelikult ka toredad, lihtsalt pole ühegagi kokku saanud

Minul on aga selline lugu et kogu aeg on mul olnud hullult sõbrannasid. Nii põhi, kesk kui ka ülikoolis. Ja siuksed sõbrannad kellele räägid kõigest jms. Usaldad jne. Aga siis ma armusin, kolisin mehega kokku ja kuigi alguses ikka suhtlesime siis tasapisi vajusid nagu ära ja nüüd olen siis kahekesi oma kallikesega. Vahest ikka olen üritanud siin mailata jne ja ühendust võtta aga eks Tigril oli ehk õigus, et kui liigud kogu aeg oma kallimaga koos siis nii see juhtubki. Ja kallimaga olen tõesti max aega koos. sest armastame üksteist nii väga ja eraldiolek on valus. ma ei tea, kas on veel selliseid inimesi kellel on selline suhe kus max aega ollakse koos? aga sõpsid ju võiks ikka ka külaskäia jne. kurb on vahest nii...
aga äkki võiksime maila sõpsideks hakata:) nii et kui huvitab siis anna teada.

mul oli nii, et kuna kolisin 16-aastaselt oma mehe juurde teise linna, jäid väga head sõbrannad maha. Nüüd ülikooli ajal elavad nad samas linnas, aga on tekkinud uus probleem: sõbrannad ei taha mind oma meeste ligidusse lasta, mistõttu suhtlemine on tõeliselt raskendatud. Miks on sõbrannad nii armukadedad, kuigi mul on endal superlahe mees ja nende omad ei huvita mind karvavõrdki?
ps viimasel ajal harrastame põhiliselt 2+2 suhteid (mees-naine+ mees-naine) väga lahe.

No kus sellised homod küll saadaval on, tahaks ka ise näha

maril, mina leidsin oma kursuselt, muidu peaks neid nightmanis ja x-clubis olema :)

oi jah sa räägid nii vaimustavalt oma homosõbrast. Kuidas ja miks ta leiab nii palju aega sinu jaoks? Kas selle taga peitub midagi enamat kui ainult sõbrad. Enda kogemuselt sain ka sellise homoga sõbraks. Tegevust ja plaane jätkus hommikust õhtuni, aga kogu aeg olid sabas tema sõbrad ehk teised mehed. Natuke imelik oli alguses kui ta rääkis kuidas ta nendega aega veetis, kus käis, tollal tundsin nagu räägiks sõbrannaga teistest meestest. Mida aeg edasi läks siis tundsime, et see sobiv eksiteerimine teineteise kõrval võiks midagi enamat olla. Ja nii ka läks, oleme nüüd paar, ikka sõbrad, ei saa just nimetada mehe ja naise vaheliseks kohustuset kuhjaks vaid ikkagi nagu sõbrad. Ja tema minu parim sõber nii hingele kui ka ihule nüüd.

Aga minul on 3 sõbrannat, kes on olnud juba 18 aastat. Neid ma usaldan ja oleme koos paksust ja vedelast läbi käinud. Meil on nii, et mehed tulevad ja lähevad, sõbrannad jäävad alatiseks. Vahel ei ole pool aastat näinud või rohkemgi, aga teadmine on kogu aeg, et kusagil nad on. Ja kui kokku saame, siis on sõprus alles, mingit kaugenemist ei ole toimunud. Uusi sõbrannasid ma juurde võtta ei ole tahtnud. Lihtsalt - nendega on nii hea suhe. Võin öelda, et nad on mulle väga lähedased inimesed. Kui vaja kell 4 öösel minna kellegi juurde või kui on häda käes - kindel värk, et nad on alati olemas. Nad ei ole sõbrannad vaid midagi enamat - sõbrad. Me oleme üksteise suhtes alati ka solidaarsed olnud: üksteise peikasid ega mehi kunagi üle ei löö ega isegi ei flirdi, ka siis mitte kui mõni mees on seda soovinud. Üksteisest tagaselja iial halba ei räägi. Rõõmustame kui kellegi meist häti läheb ja aitame kui vaja on. Nali küll, oleme koos pidusid pidanud ja remonti teinud, üksteist lohutanud ja aidanud kui kogu maailm on selja keeranud, koos raksus käinud, üksteise kleite laenanud ülikoolipidude ajal, koos reisimas käinud, üksteise lapsi kasvamas näinud, teame üksteise sügavamaid saladusi rohkem kui ükskõik kelle mees meie abikaasade hulgast...

Paar soovitust sõbrannat valides: ei tasu võtta sõbrannaks inimest, kes räägib kellestki oma tuttavast või teisest sõbrannast halvasti, sest järgmisena räägib ta tagaselja sinust halvasti ja vel, et vaata, kas ta on sõber ka siis kui sul on raske hetk elus ja kas tuleb hädas appi või oled talle vaid meelelahutus igavamate hetkede täiteks.

Mannu, meila!

Mannule!

Oh, oh - vahva! Miks mitte. Mul poleks selle vastu midagi. Olen ka ise tihti Internetis. Räägi endast nats. Kirjutad nii armasasti oma kallimast, et tahad olla maximaalselt temaga koos. See on nii armas. Ka mina tahan oma kallimaga palju koos olla. Aga näe osad arvavad, et seetõttu sõbrannad hoiavadki eemale. Muide, kas sa elad ka Tallinnas ja oled üliõpilane? Või töötad?

Meila siis, kui aega on ...

Mei on ka 2+2 suhted. Mõned minu ülikooli sõbrannad ja nende mehed, kes klapivad minu elukaaslasega ja elukaaslase sõbrad, kelle naised klapivad minuga. Kujunenud on väga lahe seltskond. Käime koos kanuutamas, suusatamas ja külas. elame kaasa teineteiste elumuutustele (lapsesaamine, korteriost jne). Tunnen, et saan nendega kõigest rääkida , millest tahan ja vajadusel ka klatshida.Lahe

muideks homomehed kiruvad selliseid naisi taga, et nagu nimeta, et oled homo ja kohe hakkavad sulle oma päevadest rääkima...