Sooviksin kuulda teiste kogemusi, kuidas on õnnestunud või ebaõnnestunud suhete taastamine. Mu abikaasa leidis omale teise, kuid see on juba minevik. Nüüd oleme mõlemad üksi, meil on lapsed, minul on alles armastus tema vastu ja tahaks nagu uuesti perena funktsioneerida, kuid tema ei usu selle võimalikkusesse. Kui keegi on ise millegi sellise läbi teinud, kirjutage, kuidas see Teil õnnestus!

Ma ei ole täna just väga hea kommenteerija, aga olen ise ühte suhet kolm korda üles soojendanud ja kui võimalus oleks, siis soojendaksin ilmselt veelgi. Paraku - supp jahtub ning selle soojendamine ei anna kunagi sama maitset, mis äsjakeedetud supp.
Ka katkiläinud kruusi saab parandada, kuid liimimisjäljed jäävad siiski näha, pealegi on kruus seda kergem uuesti purunema...

Ära taha taastada vana suhet, sellest ei tule midagi head. Vaata parem avatud silmadega ringi, tundub, et mees teeb seda hea meelega, jääge sõpradeks, kuid paarisuhet taastada....ma ei soovita.
Iseasi kui ka tema hirmsasti seda tahaks, ent siis Sa siin ju ei kirjutaks praegu :o/

Ei ole nõnda võimalik, et üks tahab ja teine mitte eriti. Vastutulelikkusest ja kaastundest jääb väga väheseks, kui teine pakub vastu armastust. Peagi tunned, et sinust ei hoolita, et sulle antakse vähem kui sina annad jne. Ja suhe puruneb taas. Kas suudaksid leppida teadmisega, et inimesele, keda armastad, oled vaid sõber.

Maailm on suur ja häid inimesi täis. Tee oma silmad ja süda lahti ja ära sihi vaid seda ainust, kes juba korra oskas tõestada, et ta pole õige ja sulle haiget tegi.

Arvan samuti, et suhte taastamine ei anna erilist efekti. Süüdistamist ja väljaütlemata sõnu võib olla liiga palju, et suhe taas normaalselt toimida saaks. Olen kuulnud headest tulemustest, kus mees ja naine avastasid pärast eksirännakuid, et on teineteisele ikkagi asendamatud, aga halb näide on omaenda ligimeste seast võtta. Õde ja tema endine kallim üritavad sealtsamast jätkata, kust pooleli jäädi, aga juba on esimesed tülid jälle majas.

See on külla loll jutt, et vanu suhteid üles soojendada ei saa! Olen oma mehega viie aasta jooksul mitu korda kokku-lahku kolinud ja iga korraga on see "uuesti üles soojendatud supp" paremaks läinud. Praegu nii hea (kolm aastat juba), et uuesti soojenamist enam ei vajagi:-) Tegelikult oleneb kõik inimesest, kas ollakse valmis hiljem võtma lahusolekut vajalikuna ja taasühinemist saatuse käiguna.

kui on armastus ja lapsed, tasub soojendada küll... Oma mehe pealt näen kuidas tugev seksuaalne kiirgus ja lühike seelik ta täiesti pudruks muudavad. Mees ise tunnistas ka, et oma eelmise naise võttis ta ükskord sellepärast tagasi, et soojendama tulles oli tal lühike seelik seljas. :) (relvad on naiste käes).

milleks selline küsimus, kui teine ju ei taha? Ei saa sina ka üksi teie peret taastada. Kogemustest: minul oli samamoodi, aga ära läksin kunagi mina ja nüüdki arvan, et ei tasu soojendada. Noh, ei armasta seda inimest ja kõik, võib-olla pole kunagi armastanud, ei mäleta enam.

Aitäh Sulle vastuse eest, tundub et enamik inimesi ei näe mõtet perede koos hoidmisel. Meie lugu sai alguse juba rohkem kui 10 aastat tagasi, kaks noort tudengit, kummalgi elu esimene armastus, pealegi veel esimesest pilgust. Aasta pärast me abiellusime, meil sündis 2aastaste vahedega 3 last, keda me mõlemad väga armastame. Neile on praegune situatsioon tõeliselt raske. Mitte keegi omadest ei uskunud mind, kui ma ütlesin, et mehel on teine, sest me olime tõeline unelmate paar - armastavad abikaasad, peres kasvamas kolm last, naine kodus, mees teenis perele leiba, mina olen hinnatud kodunduse, käsitöö ja lilleseade õpetaja ning kõige lõpuks olen ka kena ja sale. Mina armastan oma meest siiani, kuigi tema mind hetkel mitte. Loodan võtta õpetust Sinu jutust - miniseelik selga ja teda uuesti vallutama. Sest ta tunnistab seda, et ega ma halb ei olnud, lihtsalt tunded on kadunud! Ja tulevikku ei tea me keegi ette.

Öeldakse küll, et armastuses on kõik võtted lubatud. Tihti juhtub aga nii, et neid võtteid kasutavad naised, mitte mehed. Olen üle elanud vana supi üles soojendamise. Olime abielus olnud 4 aastat kui saatsin mehe ära ema juurde elama, sest ma ei kannatanud teda enam silma otsaski (põhimõtteliselt oli tema süü elu lörri minekus, sest armastas väga viina ja kõik muu paha sellega kaasnev). Ta hakkas igal nädalavahetusel last vaatamas käima. Oli õrn ja alandlik. Kui ma otsustasin endise elukohaga lõpparve teha ja ära kolida, siis tellis ta end kaasa võtma. Kuna ta oli hästi üleval pidanud ja mul olid veel tunded säilinud, siis võtsin kaasa. Otsustasime uue lehekülje elus pöörata, otsast alata. Ja nüüd oleme elanud veel 4 aastat. Seis on jällegi nagu enne lahku minekut. No mis sa kurat ütled. Aastad ju lähevad. Ma ei taha sellist tulevikku endale, et lähen Reisile Sinuga saates endale pensionäri otsima.