Robinile

Mida täpsemalt teada tahad, võin sulle privaatmeili saata (arsti nimega, kes mul lõikas), kui aadressi annad. Mul tehti Tartus onkoloogia haiglas, sealne peaarst, või mingi siuke kumm, superhästi lõikas, pool aastat on möödas ja arm on poole õrnemaks jäänud, niidi kohtasid pole nähagi. Aga muuseas, Eestis nad ütlevad, et lõikame-lõikame, aga ma netist lugesin, et healoomulise kasvaja võib tegelt ka sisse jätta, ta ei tee midagi, tuleb ainult jälgida. Käisin ka mingi eraarsti juures dr Raudsepp Tallinnas, kes ütles, et võtavad mingi spetsiaalse aparaadiga tüki välja nii, et armi ei jää, maksnud oleks 5000, küsimus polnud hinnas, tahtsin ka teist arvamust, seepärast küsisingi hõimlase käest, kes on Tartus professor soovitust ja sealne arst, ütles, et seda Raudsepa süsteemi ei saa usaldada, kas kõik deformeerunud kude ikka välja tuleb ja uuesti kasvama ei hakka. Mõtlesin, et milleks riskida, las Eestis selle ala ilmselt parim tegija lõikab vanakooli meetodil välja.

Aga kõige jubedam oligi see pool tundi kestnud operatsioon. Mul oli küll kohalik tuimestus ja valus ei olnud, aga oli meeletu ebamugavustunne, nagu keegi tugevalt kogu aeg suruks tissi peale, kogu aeg oli selline tunne, et tahaks karjuda: jätke mu tiss rahule. Opi ajal oli veel normaalne, aga kui asi ära lõppes, olin küll nagu shokis. Peale seda jääb arusaamatuks kuidas inimesed ise vabatahtlikult lähevad operatsioonile: rasvaimu, kunstrinnad jne.
Aga umbes kahe tunni pärast, lasin juba omal jalal minekit, kuidi enesetunne hea ei olnud, mees pidi mulle ikka kõik ette-taha ära tegema. Põhiline on see, et minu palatis olid need, kellel oli ikka päris hullud vähivormid ja nad rääkisid nii masendavat juttu, oleks nagu tahtnud neile kogu aeg öelda, et hei, mul on ainult mängu.

Aa veel, kui hästi lõigatakse tuleb arm sul sama suur, kui tüki kõige suurem kabariit. Soovitan kindlasti seda arsti, kes mul lõikas, enne oppi helistasin talle veel mobiilile ja ta vastas kõigile mu küsimustele. Aga nüüd on küll hea, et seda rõvedat tükki enam minu kehas ei ole. Naljakas on see, et mõtlesin, et see on mingi vanade inimeste haigus, aga mul tuli enne 20ndat eluaastat! Nii et kõik naised-tüdrukud kontrollige oma rindu.

Tänks, et viitsisid vastata. Tegelikult sooviks tõesti saada arsti nime, ise käin praegu Tallinnas Onko kliinikus kontrollis. Tahaks tegelikult teada, et kuidas sul see probleem algas, milliste sümptomitega? Kui on äkki natsa aega ja tahtmist kirjuta, siis oleks lihtsam sellel teemal arutada.

Mu mees lihtsalt käppis hajameelselt mu tissi ja küsis "mis see on?". Esimene reaktsioon oli, et appi. Aga siis lasin ultraheliga vaadata, võeti biopsia, leiti healoomuline, kuu aja pärast nuga sisse ja kogu moos. Muid sümptomeid ei olnud, lihtsalt väike 2x2,5 cm tihend (!) tissis.

Vot minul on selline jama jälle, et nagu mingit tükki ei ole ainult et tissist tuleb vere taolist ollust välja praktiliselt iga päev. Olen ka käinud nii ultrahelis kui kalaktograafias ja ka pilte on tehtud, kuid mingit kollet ei ole leitud. Lõpuks mingite analüüside põhjal siis lõpuks öeldi, et fibroadenoom, vist. Eks näeb 12 aprillil lähen jälle ultrahelisse ja siis paistab, kas on mingeid muutusi.
Aitäh ja ilusat päeva sulle!

Appi kui jube. Aga kui arstid konkreetset kollet ei ole leidnud, siis mida nad sinu meelest lõikama hakkavad? Kirurgidel on ikka ju selline kalduvus, et lõikame lahti ja siis vaatame, aga sellist asja endaga teha küll ära luba. Soovitan sul ikka minna Tartu Onkoloogia kliinikusse dr Padriku juurde (neid on seal kaks, mõtlen poega), seal on Eesti mõttes kõige profimad inimesed. Ja mida rohkem erinevaid arvamusi ja arste, seda parem. uuri kõik varjandid läbi, enne kui midagi konkreetset teha lased, see on ikka ju sinu keha.

Arst arvas, et lõikavad lahti ja siis näeb kus ,mis ja kui suur on, see tähendab et võibolla jääb kogu rind alles, aga on ka võimalus et jään ilma nibust või veel suuremast tükist....
Ega ma loomulikult kohe nuga ei lase sisse lüüa, otsingi vaikselt infi, et kust ja kelle käest veel konsultatsiooni saada enne otsustamist.
Samas teinekord mõtlen, et käiks noa all ära saaks ükskord ka normaalse naise kombel elama hakata, endale on juba vastikuks muuutunud, et kunagi ei tea millal jalle määrima hakkab ja muidugi voodivärgi ajal on ikka jube masendavaid olukordi olnud.
Sorry, jutt kisub juba jamaks.