MIda te arvate enesetapjatetest? Juhtus selline lugu, et tutvusringkonnas tegu noor näitsik arvatavasti enesetapu, sugulased aga keelduvad seda tunnistamast, et ta polnus selline jne.

Nörk inimene...

Või vastupidi - väga tugev.... Enesetapu põhjusi on igasuguseid.

Ei pea enesetapu sooritanut nõrgaks ega kõiki teisi edasi elavaid tugevateks.

Enese tapmine on minu arvates inimese vaba valik. Otsustus nagu iga teinegi. Õigus/otsustus iseendalt oma elu ära võtta, kui seda enam elada ei taha. Teised ei peaks siin enam midagi arvama. Inimene lihtsalt ei tahtnud enam elada.

hetke-emotsioonile järeleandmine. on mul endalgi olnud teismelisena enesetapumõtteid, aga tagantjärele küll ei meenu põhjused. mõnel eriti toredal ajal on hea mõelda, et ma ikka elus olen ja seda head saan kogeda.

mina ikkagi arvan et alati peaks leidma probleemile muu lahenduse kui surm
seda enam et kui sugulased/lähedased on olemas
samas...ma pole ise olnud nii äärmuslikku olukorda viidud
eiptea minagi mis võin teha
aa ma kardan et end tappa ma ka ei suuda...
igastahes üks kurb lugu, eriti kui oli noor naine...:(

to kiisuk: ee..nii palju kui ma sellest lugenud olen, siis alati jääb mulje, et pärast (nu kui tegu tehtud) ahhetavad kõik, et miks ta küll ei rääkinud jne. Aga siis kui ta elus oli, siis ei huvitanud eriti kedagi tema probleemid ja mured. Ja ma ise arvan, et see on tõesti vabavalik mida inimene endaga teeb ja Sipsu taolised võiks natuke areneda, sest elu on näidanud, et need kõige kõvemad tavaliselt kõige rutem annavad alla.

ei ole tark tegu. kõige kergem lahendus probleemidele..nõustun Sipsuga, et see lahendus on nõrkadele.
hea, et lapsi maha ei jäänud. väikeste laste vanemad, kes selle tee valivad pälvivad minu silmis ranget hukkamõistu.

Imbi, see ei ole oma valik. See on ülim egoismi tunnusmärk. Selle peale teo sooritaja ei mõtle, et mis tundega jäävad maha lähedased inimesed, millist süümepiina (enamjaolt alusetut) nad tundma jäävad, millisesse majanduslikku olukorda nad jäetakse jne jne. Igal inimesel on kohustused mitte ainult iseenda vaid ka oma armsate inimeste ees ja kui probleemist vabanemiseks need lihtsalt teiste kaela veeretatakse, on see äärmine alatus ja see inimene ei väärinudki elada.

Kui enesetapp on inimese vaba valik, võiks ta valida vähemalt lähedasi vähem traumeeriva enesetapuviisi. Kui näiteks mõni inimene tõmbab ennast oksa kohas, kus kõige tõenäolisemad leidjad on tema oma alaealised lapsed, siis mina sellele küll õigustust ei leia. Tean ühte sellist juhtumit, mõlemad lapsed muutusidki pärast seda imelikeks ega tule täiskasvanutenagi oma eluga kuigi hästi toime.

Esta, kas inimene elab lõppeks ise või teevad seda tema eest teised? Kui inimene ei talunud enam elamist, tema jaoks ei olnud (hetkel?) midagi, mille nimel vastu pidada, siis krt, see on ta oma asi! Kus need elavad, kes süümepiinu jäävad tundma, maj. olukorra üle järele mõtlema (irw), siis olid, kui inimene elas ja nagu selgub, ei pidanud seda elu elamisväärseks, nn lähedastest (ja hilisematest vaestest süümekate all kannatajatest) hoolimata?

just nimelt, Vanaeit! teadsin ka ühte sellist vabavalikulist ema, kes end radika külge poos, lapsed mängisid kõrvaltoas.. surnutest küll tavaliselt halba ei räägita, kuid siiski - loll ja nõrk naine oli.

Juhuslik, ma ütlen siis teistmoodi, et iga juhuslik ka aru saaks.
Kui õitsev perekond on elanud harmoonilist elu, naine on sünnitanud tita, kes on saanud 2-kuuseks ja siis ühel hetkel teeb mees enesetapu seoses tööalaselt tekkinud võlgadega. Kas see on normaalne? Kas see ei ole alatu? Naine peab oma 2-kuuse tita nüüd hoidja hooleks jätta, et ise praktiliselt kohe peale sünnitust (kahte kuud võib nii nimetada küll) tööle minema, et raha teenida. Mehe võlgasid, mis on sajad juhanded kui mitte rohkem, ta kinni maksta ei jõua, korter tuleb maha müüa ja odavama vastu vahetada jne.
Loodan, et nüüd saad paremini aru, mis kohustustest ma rääkisin ja mitte teiste eest elamisest.

Estale: juhuslik sai nüüd aru, et Sa oma esimeses kommentis sisu poolest pidasid silmas konkreetset juhtu, aga vormi poolest esitasid selle üldistusena kõikide enesetapjate kohta.

kui oled üksi ja tunned, et kellelgi sind vaja ei ole ning pole ka kellegi ega millegi nimel edasi elada, mida siis veel? võhivõõrastele ju oma probleeme kurtma ei lähe ning sõbrad teevad hahahaa - mine siis otsi endale keegi, kui üksi olla ei taha - küsimus pole ju lihtslat kellegagi koos elamises, vaid...

jutt mingist egoismist on ju jama, ei ela ju teiste jaoks, vaid iseendale.

see on kull oige, et kui inimesel on probleemid/mured siis need mitte kedagi ei huvita. tihtipeale ei ole kellegagi neid jagada ja mure kasvabki nii suureks, et valitakse enesetapp. ja siis on tagantjargi neid targutajaid kui palju. aga kus oldi varem...

sammalhabega sama arvamus...

Kui sugulased ei soovi oma lähedase surmapõhjusi avaldada, peaks nende soovi ka austama! See ei ole sinu asi, mis juhtus ja milleks. Samuti ei ole kellegi asi enesetapja üle otsustada.
Muideks, ühe mu tuttava surmapõhjusi hakkas politsei uurima alles aasta peale surma, nii et mõnikord ei saa omakesed ka täit selgust, kas oli õnnetus,enesetapp või mõrv.
Enesetappu tuleb käsitleda kui õnnetusjuhtumit, kus inimene on jõudnud sellisesse psüühilisse kriisi millest ta enam ise välja tulla ei oska. Ega inimesed tõepoolest aitama ei kipu ja teiste probleeme ei võeta eriti tõsiselt ka. Mulle tundub, et üldiselt inimesed ainult rõõmustavad kui teistel halvasti läheb. Pärast on tore rääkida, et ah, kui vaesed ja ah, kui kole lugu...(ah, kui loll, tappis ennast ära). Keegi eespool mainis, et enese-tapja on egoist ja ei mõtle oma lähedaste peale: ma arvan, et suurem osa enesetappe tehakse just selleks, et mitte lähedastele koormaks olla...

Üks asi, mida te küõik olete kahe silma vahele jätnud, on see, et kui inimene on omadega juba nii ummikus, et nööri või mürgi järele haarab, ei ole ta lihtsalt võimeline oma murede tagant kaugemale vaatama ja oma lähedastega arvestama. Kõrvaltvaatajana on lihtne enesetapjat egoismis süüdistada, nõrgaks või tugevaks tituleerida, hukka mõista... Tegelikult on ju see niivõrd raske teema, meist elavaist ei tea ju keegi enesetapja psüühilist olukorda ja motiive. Minu ainus reaktsioon, kuuldes järjekordselt mõne tuttava või kuulsa inimese enesetappu, on kohutav kahjutunne, et inimene õigel ajal abi ei saanud. Kindel olen ma ainult selles, et enesetapp ei ole üheski situatsioonis õige lahendus.

Kui ma leian,et minu elu pole elamist väärt,siis on mul suhteliselt kama, mida tunneb minu matustel minu onu,sest tema ju ei pea eluaeg kannatama samamoodi kui mina.
Enesetapp on inimese enda otsustada ja "kohustuste" jutt on bullshit.

Ma pole tõeliselt kaua aega nii lolli juttu kuulnud, mis siin enesetapu pooldajad suust välja ajavad. Appi!