Mis sellest peresünnitusest ikka propageerida-see on nii sügavalt isiklik asi-mõni naine vajab/tahab meest sel hetkel enda kõrvale,teine aga pigem mitte.Ja tihti ei veenda kumbagi ümber.Ning mehi pole ka mõtet sundida kogu seda protseduuri pealt vaatama,mõni inimene võib nähtust shoki saada.

Imelik tõesti, kui nii palju on fakte, et mees ei taha naist enam peale sünnituse nägemist, miks sellist asja propageerida? Kasu mehest ju niikuinii pole, liigne publik sellise intiimse asja juures pole tõeti vajalik.

Tundub, et see peresünnituse propageerimine on jälle üks selliseid loosungeid, kus surutakse inimesed kitsastesse raamidesse ja käiakse välja, et see on tõeline eesti pere, kes kaasneb selle ideega. seda võib ju selgelt ridade vahelt lugeda. minu mees, nagu ma juba varem olen kirjutanud, polnud sünnituste juures. See on peaaegu juba samaväärne, kui veveajal oli sex tabuteema, et meie riigis sellega ei tegelda ja sellist asja pole! Ometi, vist ikkagi tegeldi, oli üksikuid erandeid!!! Vist... Ja nii siingi, need on ebaterved loosungid, mis seavad inimesed kitsastesse raamidesse, ent ÕNNEKS ei kohusta millekski. Siiski on see vaba valik ja loosungeid ning tsitaate on koguaeg pillutud.... Ju see peabki nii olema. Ärgem tehkem siis sellest suurt numbrit ja tehku igaüks seda, mida igaüks õigeks peab, meil on see vabadus... Ja meest sundida selleks oleks ka ebaterve, et saaksid naabrinaisele öelda, kui tõeliselt tugev pere te olete. Vale on teha seda välise imago pärast, kui tegelikult võib ka olla see, kes sa tegelikult oled.


To Felix: sinu esimest kirja lugedes ärritusin ma täiega.... Kuidas sa selekteerid OMA lapsi selle järgi, et sellega ma olen lähedasem kui teisega, kelle sünnituse juures ei viibinud. Jama, mõtle natuke, kui su laps satuks neid ridu lugema. Mõtle väheke, kas need on ikka sinu enda mõtted, mulle jäi arvamine hinge kripeldama, et mis isa see on, kes nii kirjutab ja veel kurvem on see, kui sa nii ka mõtled..... Kurb, lapsest on kahju.

Mina isana ei jaga lapsi selle järgi ritta, et kelle sündi olen näinud ja kelle oma mitte, kuid kindlasti on kõigil vanematel
mingi pingerida olemas. Mõned ei julge (ei taha ) seda tunnistada, kuid võrdsust pole siin maailmas kuskil, sealhulgas ka laste reastamise osas. Ja kui Feliks seab oma lapsed selle järgi ritta, olgu siis.

Ma hakkasin nii teoreetiliselt mõtlema, et kui ma näeksin (ptui, ptui, ptui) oma meest kuskil peale avariid vereloigus moondunud kehaga vedelemas, kas ma ka siis pärast temaga seksida ei tahaks. Ikkagi teise "valu ja verd ja kannatusi" näinud.
Loomulikult on see mehe enda asi, aga minu mees ei olnud sünnitustel kaasas mitte sellepärast, et mina ei saaks sünnitamisega hakkama, vaid selleks, et oma lapse ilmaletuleku juures viibida. See on ju mõlemale väga tähtis moment elus. Lapse koolimineku aktusele tuleb ju isa küll kaasa, kuigi nii ema kui laps saaksid ilmselt temata hakkama küll.
Vahel mulle tundub, et kuigi naised vigisevad kogu aeg, et mehed on tundetud mühakad, siis tegelikult nad eeldavadki, et mees ei ole võimeline sama ülevat tunnet tundma lapse sündides kui nainegi. Et mees polegi üldse võimeline tundma. Arvatakse ,et mees näeb sünnitusmajas ainult verd ja higi... Ja see mees, kes julgeb tunda ja oma tundeid ka välja näidata, tituleeritaks kohe mittemehelikuks.

to feliks ja to vana muld:

Südames võid sa oma eelistused teha, seda ei saa keelata keegi, ent seda välja hõigata, milleks? Minul on kolm poega, ükspäev on üks parem ,
teine päev teine ja ....... Mille järgi eelistusi teha, kas välimuse, käitumise või veel mingi aspekti järgi? Selgitage palun!!!

mõtted selles,et mees viibiks sünnituse juures,on ääretult vastikud.Kuigi oleme elukaaslasega teoreeriliselt sellest rääkinud ja tema väitis,et tahaks küll tulevikus oma lapse sünni juures olla.Mina ei tahaks seda iial.

Flame: mis kas ma peaksin valetama? Milleks....?
Loomulikult olen esimese lapsega vähem lähedane..toodi koju kuskil vits haiglast,...nagu pakk anti kaasa...räägin just tollest imikueast....a nõõd ma niikuinii ei ela taga koos juba aastaid....pold võimalustki taga lähedaseks saada paraku:(
Erinevalt Vana MUlla ravamusest ei sea ma neid ritta...see pol ejärjestus..see on lihtsalt meenutus..et kuidas oli esimesel juhul, kuidas ülejäänutel....isegi too poja, kes sündis surnult (ka mu silma all) on mull emärksa lähedasem....kumalisel moel....ja ma eioska muid seletusi selle tuua ku ivaid, et ma olin ise seal juures ja sõnnitasin kah kuidas oskasin....

a seda kas keegi on lädesam või mitte eitee ma mitte mingit eparameetrite..vähemalt reaalsete parameetrite vaid ikka hinges tunnetan..või on see moodus Sulle tundmatu? Või peaksin siis mistahes põhjusel kinnitama, et mulle on kõik lapsed võrdsed.....sest nii on kombeks? OK neile ma seda võin ju näidatagi nii aga ku iteget pole....ja miks siin ei võiks ausalt kirjutada? Ei ma pelga kelle tahes hukkamõistu:)

to Naine25: Kuskil miski ei klapi siis teie suhetes... Mees on harmoonilises abielus ju hingelt kõige lähedasem ja sünnituse juures ei asenda keegi seda kõige kallimat - OMA MEEST. Öelda, et mingil juhul ei taha meest juurde?! No arumaeisaa...

to: Virginia

-"Kuskil miski ei klapi siis teie suhetes"-

asi ei ole suhtes-klapime hästi ja ta on mulle kõige lähedasem inimene üldse.Just nimelt see ongi põhjus,miks ma ei tahaks tema ees olla sünnituslaual verine,higine,salkus,hädaline. Võõraste tädide-ämmaemandate ees selline räsitud oleks ei häiriks,kuid OMA mehe ees küll.Vot hakkab vastu see liigne naturaalsus.

asi vist rohkem selles,et filmid sünnituse nägemisest on mulle halvasti mõjunud-süda läks pahaks,tee mis tahad,nii kole vaatepilt oli.

asi vist rohkem selles,et filmid sünnituse nägemisest on mulle halvasti mõjunud-süda läks pahaks,tee mis tahad,nii kole vaatepilt oli.

to:täpi

"kas te tormate siis hommikul kott peas enne mehe ärkamist vannituppa et teid jumala eest kuidagi teisiti kui tippvormis ei nähtaks?"-

hommikul ärgates pole ma küll üldse räsitud,ainult juuksed veidi vähem soengus,kuid mitte sassis(pikad juuksed on).Ahjaa ja ripsmetel/kulmudel on püsivärv.

Meil oli peresünnitus ja igati rahul:) Isa-tütre vahel on hea klapp ja samuti ei ole meie suhe kuskile poole murenenud, ega suguelu peale sünnituse kaasategemist taandunud. Issi õnnelik ja rahul, samuti oli temast mulle asendamatu tugi sünnituse juures, sünnitus ise kestis pea 30 tundi:( Ei kujutaks ette, et oleksin ilma meheta seal võõras keskkonnas suutnud valutada ja sünnitada. Aga, see on siiski igaühe VABA valik! Muutuvad ajad ja inimesed, seega pole vaja teha juttu teemal, pläägu-pläägu, siis kui meie sündisime...jms! Suhteliselt mõtetu võrdlus. Siis võiks ka praegu usinasti Riga pesumasinas "marlimähkmeid lobistada" ja nurisemata keeta mannast-kaerahelbest lapsele tummi, seista poes lapse riiete järjekorras ja minna peale paarikuist dekreeti tööle:) Ajad ja inimesed muutuvad!

Eh,eks suhtumine ole ikka inimestes kinni ja muutub siis kui uued peale tulevad. Mis aga sellesse puutub, et mehel kaob pärast sünnituse pealt nägemist seksi isu ära, siis olen ma mõne puhul seda tõepoolest kuulnud. Eks see olene ka mehest - mõni jookseb kohe minema kui naine rasedaks jääb, teine tahaks küll, aga ei talu imiku kisa, kolmas ei kannata, et laps naise tähelepanu röövib jne, jne. Ühtset reeglit tõesti ei ole.
Samas - mu mees ja laps on väga lähedased, aga ma ei taha uskuda, et nad vähem lähedasemad oleks kui mees sünnitamise juures ei oleks olnud.