Nimi tuli kogemata teema algatanud Irisega sarnane, olen harjunud seda nime kasutama. Sorry!

Aga juba teema pealkiri annab pisukese vihje, kuidas Sa temasse suhtud: suur mure lapsega.20 aastane tudeng ei ole laps! Tahes -tahtmata on nii vana inimene ikka juba täiskasvanu, OK , mitte mingil juhul aga enam laps! Talle ongi vaja oma otsustusi, oma hingamisruumi, oma maailma. See eeldab võrdseid suhteid, et kõigi jaoks on samad reeglid (kasvõi näiteks see, et kui vend vajas abi nende külaliste majutamisel, oleks ju võinud enne sellest ka tütrega kõnelda - seletada olukorda, küsida, kas talle sobiks sel ajal appi tulle jne. See annab märku sellest, et inimest koheldakse võrdsena , kui arvestatakse ka tema soovide ja ajaplaaniga! Mitte nii, et nüüd, kohe ja praegu pead tegema, tulema , abistama jne.). Olen täiesti nõus tommiga - anna talle asu, ära taha ta elu nii palju kontrollida. Kui tahad, et ta käituks nagu täiskasvanu (sh. ka teataks oma tulekuaegadest), siis lase tal olla täiskasvanu (sh. oma otsuste, oma käikude , oma mõtete ja ka tujudega - see tähendab ka õigust mõnikord mitte rääkida, vaikida, arutleda jne.)

Olin samuti põhi- ja keskkoolis tubli, enamus aeg kulus õppimisele ning vabal ajal käisin trennis. Musterlaps, võiks öelda. Vanematel tõesti ei olnud minuga probleeme ja nad olid harjunud sellega, et ma olin sõnakuulelik ja usin, väljas ei käinud ning pahandust ei teinud. Ja nad võtsid seda niivõrd endastmõistetavana. Kulla Iris, lapsed peavadki aegajalt pahandust tegema. Tundub, et nagu minulgi on see ka sinu tütrel jäänud veidi hilja peale ja seeõttu tundub eriti jahmatav-imelik (ta oli ju niiiiii hea tütar). Ja see on lapse jaoks nii vajalik.
Ma kujutan ette kui raske see võib olla, kuid ma ei kujuta ette mis minust oleks saanud kui ma ei oleks läinud Tartusse ja ei oleks saanud teha "pahandusi". Ma saan aru Iris su murest lapse tuleviku pärast, kuid sul on 20 aastane tütar. Kas sa tõesti arvad, et ta ise ei suuda otsustada oma tuleviku üle? Ja mis siis sellest ka nii traagilist on kui ta tuleb koolist ära ja läheb tööle? Kui tuleb mõistus pähe, alustab uuesti.

õpin päevases õppes sügisest 3 kursusel. töötan täiskohaga (vahetustega töö), õppimises võlgu ei ole, toa üür ja telefoniarve on makstud. näljas ka ei ole. vahel saab isegi riideid osta.
ema küll vahest kannab 500 eeku üle justkui tagavaraks, aga saan täitsa hakkama.
niiet tööd kooli kõrvalt küll ei maksa vältida (iseasi kui prioriteediks on sõpradega väljas jooksmine ja muu selline)

ps. aega jääb ka trenniks ja klubides käimiseks ;) rahast rääkimata..