tere
kyssa järgmine: kas ema saab oma lapse peale kade olla?
pidevalt on nii et helistan emale et olen nyyd siin või seal ja ysna tihti vastab ta, et no mis sa rikkaid räägid. teate kuidas see mul tuju rikub ... oled just jõudnud sõpradega saaremaale ja mõtled, et helistad emale, et kõik on korras ja ellu jäime aga tema vastab aind et no tore .. missa rikkaid räägid. Ema kasvatas mind üksi ja seega oli rahaga suht kitsas ning ei saanud eriti palju endale lubada. kas ta on nüüd kade kui oma tütrel hästi läheb? ja kui ma ei helista siis on kah muidugi
halvasti. siis olen ma hoolimatu ja mul on ükskõik kas ta on elus või surnud. ema kaasa võtta ma ju ometi ei saa ... ta ajaks mul endal ja mehel närvid nii krussi,et see poleks mingi lõbureis vaid üks piinamine. kusjuures rikkad oleme me ainult
võrreldes pensionäriga. kui mu mees saab nädala puhkust ja me lähme paariks päevaks saaremaale kas see on rikkus? mida ma selle emaga siis peale hakkan? koguaeg tunnen süümekaid, et olen jälle halb olnud ja et pole helistand ja kui helistan siis on
tuju päevaks rikutud.
mis teie sest asjast arvate?

saada ema 2 päevaks puhkama kuhugi mere äärde. koos taskurahaga.

ei ole üldse nii et ta kohe kuskile ei saa kodunt. alles käis mingi pensionäride klubiga pärnus ja riias.
ma ise olen muidex üldse üliõpilane ja mehe käest raha küsida, et emale taskurahaks enda küll ei tahaks.

võib-olla tahab ta sinu tähelepanu. kui ta sind üksi kasvatas on tal raske sinust lahti lasta ja mida sa ka ei teeks, ta pole rahul, sest sinu tähelepanu ja maailm ei kuulu enam talle.
harva teevad inimesed märkusi selle kuohta mis neid tõeliselt häirib, see on alateadlik. nad ei ole oludega rahul, aga muuta neid ei saa, siis otsivadgi hädasid, millest saaks teha armsale inimesele etteheiteid. kinnita talle võimalikult tihti, et ta on sulle niiii tähtis ja miski ei muuda seda, keegi ei asenda sulle ema.

Proovi talle rohkem tähelepanu pöörata. Et mitte ära räägi sellest, kus Sina oled ja mida Sina teed, vaid päri tema kohta. Mis teeb, kus käib, mida on näinud ja nõnda edasi ja edasi.

anna andeks, aga kui üks kord on negatiivne kogemus, siis abiks teinekord teda mitte enam informeerida! Milleks omal tuju rikkuda lasta sel, kes ainult iriseda tahab! Kui ta on sind üksi kasvatanud ja oled võibolla ainus laps ka, siis on muidugi tal raske aru saada, et sul on oma elu ja oma mees ja sõbrad, kellega tahaks olla. Sa ei tea, kui tuttav see olukord mulle on. Ema tahaks ju ikka, et sa jätaks oma mehe ja sõbrad kus seda ja teist ja keerleks ainult tema ümber. PEnsionieas muutuvad inimesed sageli jonnakaks nagu lapsed ja ega muu ei aita, kui tuleb neid kasvatada, mitte lasta end terroriseerida.

Tuttav mure. Ja kui küsid tema kohta, siis viriseb ja halvustab ennast ja teisi. Tal on keskea kriis ma pakun. Läheb ehk üle tasapisi.

keskea kriis 60 aastasena? :)

Mul sama mure,teda ärritab,et mu mehel on raha ja,et ma temalt e.oma emalt abi ei palu ja siis ema veel pidevalt teeb mind maha,toonitades minu keha vigu.Ja kahjuks kui midagi talle heast südamest usaldan,siis ta halva tujuga kasutab selle pärast mu vastu ära

Minu ema läheneb 70-le ja on ka viimasel ajal nurisema ja
virisema hakanud (keegi ei oska "õigesti" olla - uksi sulgeda jne)Olen katsunud asja huumoriga võtta ja mõelnud, et mine tea milline ise kord olen või vähemalt katsun endaga tööd teha, et ise selliseks ei muutuksl.
Ka see "rikkuse" jutt tuleb tuttav ette. Vastan tavaliselt, et ära parem mitte räägigi, kohe ei tea enam kuhu raha panna. Siis on ta natuke aega vait ja hakkab lõpuks naerma.Eks mingi kibestumus tekib vist vanaduses ja tuleb katsuda lihtsalt armastav ja kannatlik olla, mis muud.

"Ja kahjuks kui midagi talle heast südamest usaldan,siis ta halva tujuga kasutab selle pärast mu vastu ära"

mul täpselt sama lugu ... igakord mõtlen et enam ei räägi talle mitte ühtegi asja .. aga ikka tahad ju mõnikord jagada oma muresid ja rõõme ning eelmise korra viha ja nördimus on meelest läinud. vahel tundub mulle, et teda tegelikult ei huvitagi kuidas täpselt mul läheb .. ema tahab vaid oma asjadest rääkida .. ja seda võiks ta teha tunde ja tunde ja iga asja 5 korda korrates .. jube väsitav on :(. kuidas ikka täpselt surnuaias käik oli, mis bussiga, keda nägi, kelle haudade juures käis, mida seal tegi, mitu korda vett oli vaja tuua, mitu kotti prügi ära viia, mis ta lehest surnuaiapühade kohta luges jne jne. iga kord kui talle helistan räägib ta mitte kui millestki vähemalt tund aega. ei saa ju oma emale öelda ka, et jää juba vait ma olen seda juba sada korda kuulnud. jube väsitav. aga mis teha .. eks tuleb kannatada.

Loen seda kõike ja mõtlen, et äkki meil kõigil on üks ema!
Olen arvanud, et minu ema üksi on niisugune... Ja need üksikasjalikud aruanded surnuaiast vms! Korra mainisin,et
mul on hetkel kiire ja helistaks ehk hiljem...siis oli
oma nädal solvunud vaikust ja kui lõpuks ise süümekates
helistasin, siis kuulsin kuidas ta kohe ei taha mind segada jne
Jube vastik tunne jäi. Et see armastus vahel ka nii raske peab olema!

on vist jah kõigil üks ema! küll mul on palju õdesid!:)

no see surnuaiapühade asi on täpselt iga suvi nagu aamen kirikus!! see on vanainimestel selline võistluse asi, et kui omaste hauad ei ole vat selleks kuupäevaks ja kellaajaks ehitud ja korrastatud, siis on õudne jama. no minuarust on see täitsa koomiline, aga nende jaoks peaaegu kõige olulisem asi aastas. Ja kuna surnuaiad on tavaliselt hästi kaugel ja transpordivahenditega halvasti ligipääsetavad, siis on muidugi enne nädalate kaupa hädaldamist, et kuidas sinna üldse saab jne...
ja see tundide kaupa telefoni otsas jahvatamine--- ausõna, ma arvasin, et ainult minu ema on selline, aga näed....

Mul ei olegi vist enam nagu midagi ütelda..... aga ikkagi on ema armas!

On jah!

Mu ema 56.a ka pidevalt telefonis laterdab oma jutte(nt.mis bussiga ja kui kaua),mis mulle huvi ei paku,aga kui ma siis tahaks temaga midagi asjalikku rääkida siis ta ei kuulagi üldse mind,vaid vastab mu jutule oh,ah,jah vastuseks ja ütleb,telekast tuleb hea saade,et teised inimesd vist pahandavad küll kui ta telekat vaatab ja eriti ei viitsi teiste jutte kuulata mida teine telefonis räägib,aga no tal u.kama kaks ja mis siis jne

Oleks mu ema veel olemas, kannataksin ta tujudki välja, kui need tal tekkinud oleksid. Kahjuks saan temaga vaid oma mõtetes rääkida....Et ema on parim, saad aru alles siis, kui teda enam pole ja lahendamata probleemid jäävadki hinge kriipima....

Millal te ütlesite viimati oma emale,et armastate teda?

Mnjah... lugedes neid kommentaare... tekkis ainult üks soov... tahaks,et ema oleks elus ja et kuuleks vel aegajalt neid vanainimese *muresid* ja heietusi... et vat kui mina alles noor veel olin, jne...

Tulge mõistusele, olge rõõmsad, et Teil on ema-isa, kes aegajalt närvidele käivad ;).

aga mul on armas ema. vahel ta oma "vanainimese-juttudega" käib justkui natuke närvidele, aga kui rahulikult võtta, on isegi see ju armas. mida vanemaks ma saan, seda enam ma temaga lobisen, kuigi nooremast peast ja ka lapsepõlves pole ma temaga kunagi väga lähedane olnud. tegelikult on mul sellest kahju.
ja kunagi ta küll proovis ka minu käimisi ja tegemisi arvustada ja kommenteerida, kuid nüüdseks on ta vist veendunud, et see mis ma iganes teen on ilmselt õige ja parem kõigile.

aga sellegipoolest vajab mu ema minu tähelepanu. ja ka mul ei ole alati meeles kõik need arstilkäimise ajad ja need sõbrannad, kellega ta suhtleb. aga ma vahel lihtsalt kuulan teda. ja annan endale aru, et minu igapäevased tegemised võivad ju olla suuremad ja tähtsamad ja majanduslikult olulisemad, kuid minu ema väiksemad (minu jaoks) igapäevased toimetused on talle nii olulised ja kellega ta siis veel peaks neid saama arutada kui mina tema jaoks aega ei leiaks...

Eks ma/me olemegi rõõmsad oma vanemate üle ja et nad meil elus on.Lihtsalt vahel tahaks ju oma õnne üle pisut nuriseda, siis kui
huumorimeel korraks maha jätab või nii...

ma ei tahagi öelda, et ma rahul oleks, kui mul ema poleks. Aga miks ta peab need vanaduse aastad kibestumuse ja vihaga noorte inimeste peale ära rikkuma, tüli norima jne? See ei ole küll selline vanaduspõlv,mida endale sooviks.

Oeh, nii tuttavlikud lood! Minul konkreetselt emaga on suhted sellised kummalised - emale on alati ette jäänud see mida ma teen ja kuidas .Alati on , mille põhjal näägutada .Ja mina olen olnud see mõttetu optimist kes loodab et kunagi see kõik paraneb! Vanaema on mulle rohkem ema eest , kui seda on ema .Ja ema on kohe vihane selle pärast .Kui vanaemaga räägin , lendab sapiseid kommentaare niiet isegi kõrvalseisjal jääb suu ammuli .Samas ema ise ei tahagi minuga suhelda, ükskõik mida ma ka selleks teinud ei ole:( Ja siis see rikkuse jama , see on kah nõme probleem .Isiklikult näiteks pean kogu oma kosmeetika ja kotid ja kingad jne jne ära peitma, kui ema külla tuleb .Muidu on konkreetselt selline jutt et :"Ohh, mis TEIL viga kui selliseid asju saab osta!" , "Näe - elisabeth ardeni kreem - missul viga kui raha nii palju on...." jnejnejne!!! Ja kusjuures ega tal endal vähem "asju" pole .Käivad reisimas isaga mööda sooje maid ja muidu niisama kruiisidel .Nii aga kui mina midagi kuskilt saan või võin endale lubada, on tüli majas .Ja seda räägivad ka tuttavad et ta on kohe püha viha täis , kui kuulda et ma midagi olen saanud või kusagil käinud! Rääkida asju ka konkreetselt ei saa .Ma lausa kadestan inimesi, kes lähevad ema juurde ja saavad südamelt kõik ära rääkida ja ostida lohutust .Mina aga pean absoluutselt iga oma sõnaga ette vaatama , muidu hiljemas jutus ilmneb see kohe parastavas käändes .Kohe hea- halb on siit lugeda , et ei ole ainus ,kel närv seepärast must on:)

Saage ometi aru,emad on kaua elanud,elus palju näinud,saanud elult,mis teil veel kogemata!Mõne aja pärast kirjutavad samu sõnumeid siia teie tütred.

Vaevalt .

Emadel on ka tujud, mured, närvid. Lastel on närvid veel elust rappimata. Emad on lihtsalt õnnetud, kahjuks...

Loen ja saan alles nüüd aru, et mu ema on haruldane eksemplar! 64-aastane, aga ellusuhtumine on nagu 30-sel. Oma minijatele on ta vist kõige paremaks nõuandjaks, tütrele (mulle) ka. Ei kurda oma vaesuse üle, vaid kogub raha ja ostab endale väga moodsaid ja kvaliteetseid asju. Mina oma korraliku palgaga ostan ka vähem riideid ja vahel laenan mõne ilusama kostüümi või koti temalt. Kui räägib, siis on temaga huvitav rääkida. Ei sega end teiste ellu, kui just ei paluta.

Jaah, loen ja imestan... minu ema on millegi pärast hoopis vastupidine variant - ei taha ise eriti midagi rääkida, ytleb, et ei oska, ja tahab ikka mind kuulata... Vahel ajab see kyll veidi pahaseks, et tahaks ka seda teada, et mida mu ema teeb ja toimetab, aga tema midagi ei räägi. Kui helistan, siis räägin oma lyhikesed jutud ära ja siis valitseb edasi vaikus. Ka on ta mind alati siiamaani toetand. Kuigi käin ise ka tööl ja teenin raha yle miinimumi, on see mul max kahe nädalaga otsas ja siis peab jälle emale helistama, et kas ta ei saaks mulle raha kanda... Samas saab ta must ainult 2x rohkem raha ja peab veel mu kooliealist õde ja laiska abikaasat selle eest yleval pidama... Praegusel hetkel aitab ta mul USA lennupiletit osta... Igati tore ema, kahju ainult, et ma sellest temaga koos elades aru ei saanud... :(