Tagasihoidlik, vaikne ja mõtlik õnnesoov sellele pisikesele teemale...palju on aastaga muutunud ja paljugi olemata olnud..mõndagi on jäänud ja midagi pole ajutist..sõnad, sõnad, sõnad...ja inimesed,
Põhjani....
Muusikat ei pane, seekord killuke Ernst Enno loomingust..
Üksteisele silmi me, sina ja mina,
Rõõmtummana vaatame,
Sest hõõgan mina, sest hõõgad sina,
Kuldkumana hõõgame.
Ses hõõges on lahti me sügavam sisu
Üksteisele varana --
Meil mõlemil imelik hinge isu
Siit jäädavat otsida.
Siit otsida, siit, kus mingi ei kesta,
Kus õnneks jääb jällegi
Kord vaadata silmi, kord juttu vesta
Ja rännata edasi.--
Ja rännata, käia, kes teab kui kaua
Kui hinged, kui otsijad,
Et kus kord ehk rõõm meil kattis laua,
Me üksinda vaikijad.
Me üksi, sest puudun ma sinul, sa minul,
Sest jällegi läheme,
Ja küsimus sama on sinul, on minul,
Kus jälle end leiame;
Kus leiame lilleke, linnuke kaja,
Pilv purjena lahkuja --
Kes ütleb, miks nõnda on rännata vaja,
End leida, et lahkuda.
Kes ütleb, oo elu, vii sinna, vii sinna
Meid hõõgavas südames:
Kes leidis, see jätab, et leida ja minna
Ja kasvada loobudes...