/Doris Kareva.../
Jah.
Alguses oli Sõna.
Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena toahämaras märkasin
mu sängil istus üks ingel.
Ta vaatas mind vaikides
mispärast, ma polnud kindel.
Ta vaade mind valitses.
Ma tajusin vaikset uut vaimu mind, vaevatut valdamas.
Sain sõnatult aegadest aimu, mis maailmas algamas
ja ometi polnud see kartus, vaid teadmine
rahulik ring,
jah, valmidus, armastustarkus.
Siis silmile suudles ta mind.
Ta huuli tundsin vaid hetkeks ja joovastust
taevalik and!,
veel teadmata, kui rängaks retkeks ta oli mind õnnistand.
Ma nägin unes --- Saatan kõneles
Su häälel. Keset aeglast hävingut,
kesk rususid ta andis mulle nõu,
klaasnõu ja ütles: "Hoia
Siin on surm."
Kahe kuldlöögi vahele mahub vabalt kogu su elu,
üürike armuaeg - trots,
joovastus, valu ja rahu.
Armust on antud see.
Sünnist saati saatust sa kannad
salapaelatsi kaelas kui kallist
talismani, kus tallel
armust kantud su tee --- tõeotsing,
otsus ja ots, põrmust kui võetud kee.