Võib-olla on sul ka tekkinud sarnane tunne? Et pole ühtäkki enam ühtki head sõbrannat. Ükskõik, mis põhjus siis ka poleks... uus elukoht, laste saamine, lihtsalt vanade sõbrannadega lahku kasvamine...
Igatahes võiks sarnaste tunnetega inimesed kokku saada! Raudselt on kuskil keegi tore isik, kes on just sinuga õigel lainel. Tuleb vaid üksteist leida! Selleks on värskelt loodud FB-s kogukond: "Sõbrants-kogukond toredate sõbrannade leidmiseks". Sinna saab ka anonüümselt lisada kuulutusi. Liituge!

no tore siis ju

aga mehed, mis meie teeme, kui te kõik sõbrannatate...

mis mina teen kui pole feispukkigi:(

Siis teed feispukki endale. Kel janu, sel jalad. Ja mehed, te ei julgeks nagunii omale sõpru otsida. :D

no tore siis ju.

Miks peab täiskasvanud naisel üldse olema sõbrannasid?

Kui sul on kümme last, siis vist tõesti ei ole sõbrannasid vaja. Kuigi ka siis soovid kellegagi muljeid vahetada, nõu küsida, ega ju laste õlule ei saa ka kõike panna.

Miks sa siis endale vastu räägid ?

Kui sa suhelda sookaaslastega ei soovi, siis sa ei tule ka foorumisse lugema - kommima.
See on siin ju sama värk nagu sõbrannatamine.

No ega ikka ei ole küll nii. Sõbrannatamine nõuab siiski mingit nö pühendumist, et käid tal külas ja kutsud ta endale külla ja siis joome kohvi ja veini ja vatrame lastest, meestest, lemmikloomadest, uutest ihukreemitrendidest ja muud sihukest mokalaata. No ei köida.

Siin ütled siis kui tahad ja seda, mida tahad, ja haihtud.

aga võta ikka kõike ju enda järgi, eks? ära mõtle, et on naisi, kellel pole meest (elukaaslast) või on see mees sellisel töökohal, et teda pole kuude kaupa kodus (laevas, rekas, välismaal jne) ja et laps(ed) on täiskasvanud ja elavad oma elu (samuti tihti välismaal). muidugi on harrastused, kuid nädalas on siiski 7 päeva ja seitse õhtut, vahel võiks tõesti minna sõbrannaga kohvikusse, kinno, teatrisse või teineteisel külas käia ja lobiseda maast ja ilmast. miks mitte? aga sina arva ikkagi, et kui sind ei köida, no siis on ikka mõttetu ju.

haihtun.

Siin keegi P kirjutab jäisest barjäärist, mille naised enda ümber tekitavat, et sõbrannasid ei saaks tekkida. Nojah, ...!
Tegelikult peaks sõbranna mõiste lahti seletama ennemalt. Keda siis õieti sõbrannaks saaks nimetada? Kas kunagisi koolikaaslasi, kellega omal ajal sõbrustati ja kellega nüüd sünnipäevadel kokku saadakse? Või ehk töökaaslasi, kellega iga nädal ka isiklikku ellu puutuvat jagatakse, kuid töövälisel ajal ei lävita? Või siis naabrinaist, kellega kokku saades jutustatakse, vahel päris pikalt?
Klassikalises mõttes sõbranna on ennekõike kooli- ja noorusaegne nähtus. Sinna aega sobib see suurepäraselt. Hilisemal ajal saab sõbranna rolli endale elukaaslane (olgu seadustatud või mitte). Kusjuures austus ja lugupidamine meeste vastu, kes oma kaasadega vestlevad, arutlevad, moealast nõu või vähemasti oma arvamust jagavad jne.
Suhtlemine, mis asi see üldse on? Saavad kooliaegsed sõbrad kokku, pisut meenutusi, veidi elumuudatuste tutvustamist, juba kuuldud naljade esitamist, päevakajaliste nähtuste üle arvamuste vahetamist ja ongi nagu kõik. Sama annab teha ka inimestega, keda sõbraks/sõbrannaks liigitada ei saa, lihtsalt tuttavatega.
Mis on spetsiifiline, mida vaid sõbrannaga saab rääkida?
Inimesed reisivad, käivad tööl, tegelevad hobidega, lävivad sugulaste ja nende tutvuskonnaga, ..., juubelid, matused, ... - suhtlemiseks on palju kohti ja olukordi ning ka inimesi, kellega suhelda.
Millest tuleb, et mõnega jutt klapib ja teisega mitte? Esmalt muidugi teatud sarnasus maailmavaates jm on oluline, kuid tähtis on ka ärakuulamist ning rääkimist tasakaalus hoida. See viimane väide sisaldab nii palju, et selle lahti seletamiseks, näidete toomiseks kuluks aega ja ruumi. Õnneks oskab enamik seda isegi teha.
Milliste inimestega suhelda ei taheta, ka mitte lühiajaliselt? Selle peale võiks nüüd igaüks ise mõelda vastavalt oma kogemustele ja oma arvamust avaldada. Eri arvamustest võiks kooruda ühisosa ja suhtlemise vähesuse üle kurtjad saaksid oma käitumises vastavad muudatused ette võtta, et suhtlemist rohkem tekiks.
Mitte kunagi pole põhjus teistes, ikka ja ainult iseendas. Ka kartlikud ja ülimalt tagasihoidlikud inimesed saavad end muuta, rääkimata teistest. Tõsisem lugu on inimestega, kes teistelt ootavad ideaalset olemist, kuid ennast muuta ei taha. Ka vaenulike ja kõike ning kõiki süüdistavate inimestega ei taheta lävida.
Esiteks, kas suhtlemiseks peab ilmtingimata sõbrannasid olema? Teiseks, suhtlemise suurendamiseks saab inimene palju ise ära teha.

Ei leia ma FBs sellist kohta! Minul tekkis sobranna keskeas. Me tookohad olid seotud. Meid uhendas soov puhkepäevi looduses veeta, kulas käisime haruharva, vahel kultuuriuritustel. Muidu oleme vaga erinevad ja vanusevahe 10 a. Aga ikka sobranna, kuidas muidu öelda, rääkida saab koigest, muutma teineteist ei hakka. Nuud tal pikad toopäevad, tunnen end väga uksi. FBs reeglina vaid vaga noored tutvusi otsimas.

sulle..kahjuks...
Kas soovid praegu ka sellist sobrannat, kellega looduses käia ja vahetevahel kohtuda. Mina sooviks väga...

Minul ka enamus sõbrannasi kadunud. Kellega lahku kasvanud, kes ise väga hõivatud ja ei hooli suhtlusest, kellel mees ei soovi, et naine üksi kuskil käib jne jne.
On toredad töökaaslased ja head tuttavad kellega vahel kuskil käia, aga kellele oma salajasi unistusi, rõõme ja muresid rääkida, sellist inimest ei ole enam. Võiks öelda, et mobiil heliseb harvem ja harvem :) ja endalgi pole kellelegi helistada. Õnneks on siiski pere, aga on ju asju mida vahel tahaks rääkida teise naisega mitte oma perega :)
Vanus 45, eks see olegi selline murranguline aeg natuke, noorpõlve sõbrantsid kadunud ja ei ole lihtne enam uusi südamesõbrannasid leida. Klapp peab olema ja mingi ühine huvi või teema kuhu pinnale saaks midagi ehitada.

Mõtlen, mis ma mõtlen, aga räägin loomulikult ikka enda eest, kelle eest siis veel? See võib ka olla üks põhjusi, miks sõbrannandus mulle pinget ei paku.

Sellega kaasneb tahes või tahtmata tagarääkimine ehk peenema sõnaga öeldes klatšimine. Vaat see on asi, mida ma täiega vihkan! Igaüks las elab oma elu nii nagu oskab ja tahab ja kellegi asi pole seda tagaselja arvustada.

Kui sul on näiteks 2 sõbrantsi, siis kui need kaks kohvitassi taga kokku saavad, arva ära, kas nad kiidavad seda, keda parasjagu kohal pole või arutlevad hoopis "sõbralikult" tema vastikute jõmpsikate, idiootliku töökoha ja selle üle, kuidas tal ikka selline maja ja selline auto saab olla. Ilmselt teenib litsilöömisega lisa.

See on minu isiklik arvamus!

nii tuttav tunne - enamus endisi sõbrannasid kadunud, kes välismaal, kellega lihtsalt sai kuidagi lahku kasvatud, kellega enam koos olemine huvi ei paku jne.

mind aga paneb imestama, miks sellises teemas tulla targutama, et milleks sõbrannasid vaja on. selge ju, et kui keegi teema teeb, siis kellelgi on vaja. ja kui vaja pole, siis pole ju vaja ka sellesse teemasse sekkuda? arusaamatu. sama mõttetu, kui teataks, et milleks neid lemmikloomi ikka vaja on, kui ometigi pool maailma naudib lemmikloomadega koos elamist.

ja matustel käia suhtlemas? hehee, tundub lausa koomika ju. ning kui endal on suur suguvõsa, siis vist on raske aru saada, et on inimesi, kellel polegi sugulasi?

igatahes võiksid minuga ühendust võtta need, kes 40+ ja tallinnas sõbrannat otsivad, et koos jalutada, kohvikus kohvitada või ka klaasike veini juua, käia teatris/konserdil, mulistada spaades vms. ega ei peagi saama südamesõbrannadeks, võib ka ju niisama lobiseda ja koos aega veeta. kui veab, tekib sügavam sõprus :)

meilikas: a10000000007@hot.ee

Ma saaksin sõbrannasid laenata, mul on neid terve hulk ja ma olen vilets nende hoidmisel. :)
Kooliajast on mul alles 1 hea sõbranna, kellega suhtlus püsib suuresti tema najal. Erinevatest töökohtadest on järel ka paar sõbrannat, samuti praeguse hobiga seotult üsna mitu. Minu häda on selles, et olen üsna passiivne suhtleja. Tööl tuleb väga palju suhelda ja töövälisel ajal kukubki suu lukku.
Tegelikult on kellegi küsimusepüstitus seal eespool päris hea, et mis võiks olla sõbranna "ametijuhend" ja "tegevuse kirjeldus". :) Arvan, et see on inimeseti nii erinev, mis siin vaidlusi põhjustabki. Kui kellegi jaoks on sõbranna igapäevase lobisemise partner, siis teine soovib aeg-ajalt kohtuda ja koos vaikides kinolina vahtida või metsa all erinevatel ruutmeetritel puravikke otsida.
Minu jaoks on sõbranna see, kellega ka peale suhtluspausi on tunne, nagu oleks "alles eile" kohtunud. Veel on ta keegi, kelle telefonikõne või abipalve peale mobiliseeruda ka keset ööd (ja kes on sama valmis ka sinu heaks tegema).
Rääkida võiks ka millestki olla, minu kogemuse kohaselt ei pea ka põhiküsimustes alati ühel meelel olema; väärtused võiks siiski väga laias plaanis sarnased olla.

üsna asotsiaalne oleks nagu minu sõber:D

sõbrannatüüpe olevat 7, igaks elujuhtumiks pisut isemoodi..netist võib otsida kirjeldusi, kel soovi ja viitsimist.

Siin on ju täpselt samasugune mokalaat, mitte mingit vahet ei ole.

Nii et ära räägi endale vastu. Mis vahet sel on, kas pead oma mokalaata netis või suuliselt.

Kui sul mokalaada vajadust ei ole, EI OLE sind siin foorumis ka lugemas - kommimas.

Tärnide vahelisel küsimärgile: kes teab, äkki olengi... ;)

Siin on täpselt samasugune mokalaat, mitte mingit vahet ei ole.

Nii et ära räägi endale vastu.

Inimene, kes tõesti suhelda ei soovi ja suhtlemist mokalaadaks peab, EI TULE ka netti mokalaata pidama.

Netis on sellisel palju muud huvitavat ning hoiab suhtlusfoorumitest kaugele eemale.

Soov koos metsas matkata? Kui tallinlanna, siis duhtleks pisut meili teel edasi, palun aadressi.

to n49: suhtleks:-)

Loomulik ju, et kui lapsed sünnivad, siis pole enam aega sõbrannatada. Ja ega kõigil siis lapsed ühel ajal sünni, mõni saab 20-selt emaks, mõni alles 30-selt. Sellepärast tekivadki sõbrannatamises 10-15-aastased pausid. Kui lapsed suuremad, sõbrannatatakse edasi. Mina ei suhelnud oma parima sõbranna ja pinginaabriga üle 10 aasta, kuigi elasime peaaegu kõrvaltänavates. Temal sai noorena 3 last, mina alles aastate pärast 2 last. Nii veniski paus rohkem kui 10 aasta pikkuseks.

Pisikeste lastega käiakse väljas jalutamas - mängimas. Väga vabalt saab sõbranna ka pundis olla, eriti kui sõbrannal endal lapsed.
Samuti saab sõbranna külla tulla, kui oled lastega kodus.
2 last on pisike pere, saab küll sõbrannatada kui tahetakse.

head sõbrannad kaotanud seoses oma pere ja lastega, elukoha muutusega. kahetsen. poleks pidanud laskma perel, endisel mehel end nii palju piirata. inimesel on pere, on sõbrad ka. mina passisin lapsi ja alkoholiprobleemiga meest, kes ise tegi mis tahtis. mul on kahju, et olin nii loll, ei kehtestanud ennast. igal inimesel peab olema iseenda jaoks ka aega, elu peab olema nauditav ja tasakaalus, see niigi lühike.

Osad naised katkestavad pere luues sõbrannadega kontakti, sest näevad nendes ohtu oma perele.
Emane kaitseb oma järeltulijaid teise emase eest. See võib olla alateadlik.
Välja öeldakse, et ei ole aega. 2 lapse kõrvalt on aega tegelikult küll, saab sõbrannaga koos lastega mängida ja tegutseda.

Ei taha teemat solkida, aga viimastele kommentaaridele tahaks küll vastata, et pere ja elukoha vahetus jms ei ole tegelikult mingi takistus õigete sõprussuhete säilimisel. Olen elus selle kõik läbi kogenud ning kooliaegsed sõbrannad on siiski alles. Mis siis, et elame üle Eesti laiali. Seda lahedam ongi üksteisel külas käia. Perega või pereta. Ainult tahtmist peab olema. Siis tekivad ka võimalused ja aeg.