Teemast on väga kaugele mindud. Seda gruppi facebookis ei näe, polegi?

Kaalukausil on kaugem minevik ja lähem minevik. Ehk siis P sõnul aeg, kui ta oli hea ning hilisem iseenda elu p-sse keeramine ning foorumis lollaka jutuga türanniseerimine.
Igal juhul on see viimane oluliselt raskem ja seega pole P-l mingit õigustust edasi jaurata ja oma põikpäisusega rahvast vihastada.
Algne headuse kogus ei suuda kuidagi korvata hilisemat negatiivsust. Vääääga loll küsimus P-l: "Kuidas ma siis paha olin, kui kõigile alt üles vaatasin?" Millal see veel oli? Taevake, oma kakskümmend aastat tagasi juba. Nii et, aitab sest enda õigustamisest ja oma headuse kuulutamisest. Praegu on P üdini negatiivne tegelane. Terve ta mõttetegevus käib vaid sõbranna süüdistamise ümber ja kusjuures saab ta sest veel kergendustki.
Kohutav!!!!!

Soovitaksin väga põhjalikult järele mõelda, enne kui nimetad kedagi "halvaks inimeseks, kes on oma saatust väärt"! Arvan, et me ei tunne peaaegu kedagi piisavalt põhjalikult (tõenäoliselt ka iseennast mitte), et teda nii ränkade sõnadega paika panna.
Näiteks minu elus (peamiselt lapsepõlves) oli mitmeid inimesi, kes mulle meelega palju haiget tegid, aga ma ei annaks mitte kellelegi neist sellist ränka põhjapanevat hinnangut. Loodan ainult, et nad on oma tegusid mõistnud ja targemaks saanud.

see sinu probleem , mis hinnaguid jagad teistele tagantjärele lapsepõlves. Miks need kaalukauss kirjutaja mõtted siis nagu valemad on kui sinu omad.
tõesti käivad need oma ainuõigete ideede propageerijad ajudele. Et teistmoodi arvamust ei tohigi olla. Tõesti pole ju günekoloog ajukirurg, et P -le tema tuti ja tsüstide kaudu kaasa kiita.
See ongi see türanniseerimine, ainuke mõte, mis tema kijutisest tuleneb, ainuke eneseõigustus, teiste arvamuste sihilindel, plaanipärane eiramine,mis P eriti jälgiks teeb.

Loomulikult tohib igaühel olla oma arvamus.

kujuta ette , P lubab teistel ka arvamust omada.
samas P suudab ju töökohas suht normaalselt käituda ja end ülal pidada. See annabki tunnistust, et ta ikka valikuliselt valib ohvreid, keda türanniseerida.

19:51 kommentaari autor ei ole P.:)

kaks P.. erset või rohkem siin toimetamas.
P loo teeb jälestusväärseks see, et mind näiteks on kasvataud ja õpetatud, et inimesed on põhiolmuselt head ja tahavad ka abistada.
ja nüüd keegi P sülitab järjepidevalt ja mõnuga abipakkujate pihta,, ma arvan, et see riivab vastajate "Õiglustunnet". See tema ainuõiguse pressimine ja selle oma "tõega" türanniseerimine on jälk. Reaalselt elus pole selliseid kohanud, sellepärast tundubki väljamõeldud loo ja väljamõeldud naisena.
aga ega ma pole viitsinud liiga keeruliseks ka enda elu elada, et just otsikski "haigeid tüüpe" oma igapäevaelu rikastma.
samas asjatundlikkusest: günekoloog ikka peaaju ei paranda ju.

Viimasele ja Aidaa
Palun, palun, palun, ole hea ära loe, kui tunned, et türanniseeritakse. Aitäh.
Kohe kindlasti ei kirjuta siin selle mõttega ja ei ole selle peale tulnudki, et keegi nii tunneb.

Olge nii kenad ja palun lugege teisi teemasid.

Nüüd küll tunnen ennast süüdi, et nii ütlesin.
Ei meeldi, mitte ei meeldi nii kirjutada, aga kedagi türanniseerida ammugi ei soovi.

Ja
Ütle KONKREETSELT, mida halba olen teinud kellelegi, peale iseenda, peigmehe ja tema sündimata lapse.

Päris KONKREETSELT ütle.

Pidasin tõsimeeli kõiki tüdrukuid ja naisi endast paremaks. Uskusin päriselt, et kõik tüdrukud on nii head, targad, tublid ja NEIL ON ALATI ÕIGUS.

Ja et minu kohus on teistele naistele alluda, sest nad on minust paremad.

Kas ma tegin mõnele naisele sellega liiga, et endast paremaks pidasin.

----
Sinu kommi lugedes olen kindel, et oled miskipärast kibestunud ja lihtsalt naudid haavatavale inimesele halvasti ütlemist, sest tead, et õnnetule inimesele mõjub.

Elad välja lihtsalt oma õelust ja kaifid seda.
Uskumatu, et päriselt selliseid õelusi siin on.

Olen tõsiselt üllatunud.
Tõsimeeli uskusin, et "sõbranna" on SUUR ERAND. Tuleb välja, et ei ole.

Seda halvaks inimeseks juttu ei saa ju tõsiselt võtta.

Seda kirjutatakse sellepärast, et ennast välja elada. Kirjutaja tunneb mõnu, kui saab halvasti öelda.

Mis sunnib inimest niimoodi ilma põhjuseta võhivõõrale ütlema ? Seda ilmselt ei tea paljud psühholoogid ka. See on väga raskesti arusaadav ilmselt ka tõelistele spetsialistidele.

Kindlasti on üks põhjus selles, et kurjusel on tohutu jõud ning nii kirjutaja elab niimoodi välja oma kurjust.
Ju tal hakkab sellest kergem, kui oma õelust välja laseb või on üldse milleski pettunud ja nii maandab ennast.

Sellised tunnetavad, kelle saab halvasti öelda, kellele mitte.
Kellele ei mõju, sellele nad ei ütle.

Ära tee nalja.
Olen väga tänulik normaalsete, asjalike nõuannete, arvamuste eest.

Õelusi, kurjuse väljaelamist tänama ei hakka.
Vabandan väga.

See P.erse küll tööl ei käi, see on kuskil kinnimajas. Loodetavasti jääbki sinna. Ta ju parandamatu.

millaski ta siin kuu või poolteist tagasi kirjutas, et on puhkusel. missugusel töökohal see selline pikk puhkus olla saab, tänapäeval.
ta ju valetab nii et suu suitseb

sa, p, oled sellepärast halb inimene, et kasutad siinseid kirjutajaid ära. ja ära aja jälle mingit jura, et keegi ütleb nii, sest on õel. selles teemas pole mitte ühtegi õelat inimest peale sinu enda, kes sa siin meie kõrvad s.itavett jooksma paned vihast sõbranna vastu. kogu su sisemus on mäda ja jälk.

ps. muidugi oled sa kinnimajas ja seal ongi su õige koht.

minu ravates P on tõeliselt jäle õel naine, ma pole sellist limukat õnneks päriselus kohanud..

kaldun siiski arvama, et raalses elus sellist "kirjanduslikku" psühopaati ei eksiteerigi..

lugesin 10+ lk siin jutti P teemat ja olen täiesti veendunud, et P pole mingi ajukääbik. Ta teab täpselt, miks siin sedasi seda teemat kerib.
Täiesti vastolulised kohad on ta jutus sees.

Nt kasvõi seegi, et ta väidab pidevalt, et ei tea naistest midagi, kuna tema elus polevat tal naistega tegemist olnud rohkem, kui jutumärkides sõbrannaga. Ja kohe väidab ta kindlalt, et naised käituvad nii ja tahavad nii ja ärgu keegi vastu vaielgugi, tema teab kindlalt.

Ja loomulikult kumab läbi suur kahetsus elamata jääva elu pärast ja möödunu pärast ja tema enda tegevusest tingitud probleemide pärast.
Ja keegi peab kõiges ikka süüdi olema, sest kuidagi ei saa ju ennast süüdi tunnistada.

Kui seda kõike omavahel kokku hakata panema, siis jääb tõesti tunne, et P, kas pole naine üldse, või on P invaliid sünnist saati, või ongi P pannud toime raske kuriteo, mille eest istub kinni ja seepärast tema elu nüüd elamata jääbki. Ja jääbki ju.

Aga see koht, kus ta süüdistab jutumärkides sõbrannat, kui nad juba lahus olid ja P Tallinnasse sõbranna juurde jahuma läks ja selgitusi nõudma, ja siis teda keset talve öösel uksest välja aeti, näitab täie selgusega, et P tegi teise elu põrguks ja ajas inimese endast välja. Me ei tea, mida P seal seletas ja mis ülestunnistusi nõudis, aga loogiline, et ka mina oleksin, ja ilmselt enamus meist, oleksid ukse avanud ja karjunud "välja", kui nagunii läbisaamist enam polnud ja siis sulle sajab koju kaela keegi mingeid vanasid selgitusi nõudma ja jaurama. Vastik.

Aga, jah, põhiline on see, et P pole peast soe, ta manipuleerib siin osavalt, püüdes varjata tagamaid. P on kurjategija, kes vist juba ongi kellegi maha löönud. Me ei tea, kas see on jutumärkides sõbranna, kes tegelikult võib vabalt olla kes tahes keegi, isegi mees nt.

Aga P on ohtlik ja tema jutt, et ta ei teinud kärbselegi liiga, on jama.

Me kõik oleme olnud 20 aastat tagasi teistsugused ja oleme 20 aasta pärast veel teistsugusemad, sest täna pole me need, kes me olime eile ja homme pole me enam need, kes me oleme täna.... Niisugune on normaalne inimelu areng ja elukulg - tipa-tapa ikka edasi...
Kui isik pannakse eluks ajaks või pikaks ajaks vangi, siis jäävadki talle vaid mälestused, kahetsused ja oma tegude tagajärgede lahkamine, võib olla leppimise ja andestuse otsimine, aga võib olla hoopis vihkamine ja kättemaksuhimu elu lõpuni...Edasise elu sulgevad kurjategija taga sulguvad vanglavärvad sel juhul igaveseks. Eks seepärast P jaoks ongi rong alatiseks läinud.

Igatahes on see teema vastikult vastuolusid täis, valet ja eneseõigustust täis ja kokkuvõttes väga halba energeetikat täis.
Parem on seda tõesti mitte lugeda rohkem.

13 aastat tagasi vaatasin veel kõikidele naistele alt üles.

Kui see oleks olnud 20 aastat tagasi, siis "sõbrannal" ei oleks hiljem mitte mingit võimalust mind peigmehest lahutada olnud.

Tundsin kõikide naiste ees süüdi, et kuidas ma nende eest hea mehe ära võtan.

Palun vabandust, kui kedagi tüütan, seda ma tõesti ei soovi.

Mind vägagi häirivad süüdistavad kommid, aga ju siis "sõbrannalt" tuli nii palju negatiivseid emotsioone, et ma kuidagi ei saa sellest üle.

Ma olin veel 33a täielik mömm, kes midagi öeldud ei saanud.

2 aastat kogusin julgust, enne kui söandasin "sõbrannale" midagi öelda. Olin siis juba 35.

Ja ilmselt ei oleks talle siiani mitte midagi öelnud, kui ta ei oleks mind oma mõnitamise ja ilkumisega provotseerima hakanud.

Kus see vastuolu su arust on ?

Lihtsalt kahetsen, et selline möku olin ja lasin teisel naisel enda elu hävitada.

Muidugi olen kurb, pettunud ja vihane, et sel toimuda lasin.

Terve elu ongi minus teiste inimeste negatiivsus kogunenud. See naine m6nitas mind edasi. Saatis mulle 40. juubeliks sonumi SA OLED R6VE VANAMUTT.

SISULISELT SAATIS TA MULLE OMA NEGATIIVSUST 40. AASTANI.

Ja mille eest, mina suhtusin temasse positiivselt, mitte millegagi ei ole hilisemat ilkumist ara teeninud.

Kallis inimene.
Ma ei n6udnud s6brannalt mitte mingeid selgitusi siis veel, vaid 2 AASTAT HILJEM.

Istusin vaikselt, ei puudutanud peigmehe teemat absoluutselt, ma ei olnud veel v6imeline seda tegema.

Sa ikka kujutad asju ette.

Siis olin ma 33a, aga 1.korda mainisin peigmehest 2 aastat hiljem, kui olin 35.
Varem ma ei suutnud sellest juttu teha.

Mina istusin rahulikul ja jutustasime niisama. S6branna hakkas ootamatult irvitama, et telekas on sinu ema. Seal oli vene kanalil babulja, kes kritiseeris noorte naiste riietust.

Mingi aru ma ei n6udnud, ma ei olnud suuteline sel teemal vestlema.

Abort ja peigmehest lahkuminek oli hiljuti ja ma ei suutnud seda teemal puudutada, valus oli.

Sa kujutad ette asju, mida ei olnud.

"Sõbranna" viskas mu välja praktiliselt KOHE peale seda, kui olin aborti teinud ja peigmees oli ära läinud.
Ta ju kohe kolis Tallinna.

Minu jaoks oli see nii valus teema, et ma mingil juhul EI suutnud sellest rääkida.
See oli nii ebameeldiv, et mul ei olnud mingit plaani "sõbranna" käest aru nõuda.

Peale seda kogusin kaks aastat julgust ning saatsin talle telefonis SÕNUMI teel.
See oli minu jaoks nii hell teema, ma isegi telefonis temaga sellest rääkida ei suutnud.

Siis lõpuks suutsin ka rääkida telefonis. Tema ainult irvitas, et loll, pugeja, hale oled, kes mind nõmedikku tahtnud on jne.

Nende kõnede ajal olid mul pisarad silmas ja hoidsin nuttu tagasi.
"Sõbrannale" tegi see nii nalja, et tobuke nii endast väljas on.

Mitte midagi ei tulnud välja me vestlusest.
----
Ma ei nõudnud ja ei seletanud mitte midagi.

Kirjutan TÄPSELT, kuidas lugu oli.

Abort oli tehtud, peigmees läinud, olin "Sõbranna" pool külas.

Vaatasime telekat Vene kanalit, kus 2 babuljat kritiseerisid nootre naiste riietust.

"Sõbranna" hakkas võika häälega irvitama ja näpuga näitama, et sinu ema ja tädi.
Olin nii shokeeritud.
Sest minu ema ja tädi just KIITSID kõiki.

Nähvasin talle midagi taolist, et kuidas sa võid nii öelda.

Sellepeale "sõbranna" lõi ukse pärani ja karjus VÄLJA.

Saa ometi aru.
Minusugune ori oli oma töö teinud ja MIND EI OLNUD ENAM VAJA.

Peigmees oli ära aetud, "sõbranna" oli leidnud oma armastatu ja mind ei olnud enam vaja.

Tüli noris ta minuga täiesti teadlikult, sest olin talle juba mittevajalik.
Sain sellest aru, kui ta teleka taga irvitama hakkas.

Mooramaamees oli oma töö teinud ja talle jalaga p-sse.

Lugesin su kommi veel läbi.

Peab mainima et sul on hea fantaseerimise oskus.

Aga sul puudub oskus asetada ennast teise inimese olukorda. Mõtle peaga, olin kõigest ilma jäänud ja ma olen sinu arust võimeline kelletki aru nõudma.

Kas saad aru, et sellises olukorras ei ole inimene pikka aega valusal teemal võimeline rääkima, AMMUGI MITTE inimesega, kes seda põhjustas.

Mõtle natuke. Püüa asetada ennast teise inimese olukorda, kui suudad ja tahad.

Kuidas ja kellele P. ohtlik on ja liiga teeb peale iseenda? Arvataasti pole ta sooritanud muud "kuritegu", kui iseenda pidev ja pikaajaline väärkohtlemine. Ainus vangla, kus õnnetu P. kinni istub, on tõenäoliselt see, mille ta ise oma destruktiivsete mõtetega endale on ehitanud. Kui tegemist on reaalse isikuga, kes siin oma ehtsaid mõtteid ja läbielamisi kirjeldab, siis väärib ta kaastunnet, mitte hurjutamist. Tema korduvad mõtteavaldused võivad küll mõjuda väsitavalt ja ärritavalt, aga foorumlaste tahtlikuks türanniseerimiseks ei saa seda kuidagi nimetada, sest kõik käivad siin ju täiesti vabatahtlikult lugemas ja kommenteerimas.

kulla P meil pole nii head fantaasiat, et sinu kujuteldavasse olukordaesse end panna. See nii eluvõõras lugu. ja pole ju meil sinu aju ja sinu fantaasiat. seda nagu palju tahta ka täiesti tavalistelt inimestel, kel polegi selliseid lugusid kuskilt võtta.

kui P oma jura kõigile lugemiseks üles riputab, siis olgu ka valmis, et see võibki keskmisi inimesi häirida oma fantaasiarohkuse ja ebatõdedega e. valedega. me keegi ei tea, mis juhtus, kas juhtus, kellega juhtus. me teame 50 % loost, teistelt asjaosalistelt pole ju kriipsugi.

kuskil siin foorumis keegi tegi loo, kuidas temal ikka eramus ja kolmandal korrusel kummitab. kas kummitab, kus kummitab ja millal kummitab jäigi selgusetuks. lihtsalt kõike netis kirja pandut ei saa muuks kui fantaasia süüks arvata.
nii ka selle P looga. järsku on mingi psüholoogiahuviline, kes kuskilt horror loo stsenaariumi maha kirjutanud. meil pole mitte midagi, peale P haige fantaasia.

sina võid kaasa tunda P-le kui viitsid, mina näiteks ei viitsi. mis me nüüd siis teeme, et kellel nagu rohkem õigus.
ja ma jälestan, kui keegi tuleb mulle ütlema, mida ma peaksin tegema: see kaastunde kerjamise ideeP-le mulle ei sobi.
ma arvan, et see tema haige ego toidabki, seni kuni keegi kaasa tunneb, niiakua ta jaurabki.
ja minu silmis on ta türann, kes terroriseerib kaastunde kerjamisega teisi. mul oma arvamus ja mul on täielik õigus sellele avalikus netiruumis.

Palun saa aru, ma ei kerja kaastunnet.
Lihtsalt tunnen vajadust sellest kirjutada, sest see piinab mind, ei anna rahu.

Palun tõsiselt vabandust, kui kedagi häirib.
Tõesti ei taha kedagi segada.

Ja loodan veel, et äkki juhtub ime, et keegi kirjutab midagi, mis need piinavad mõtted peast ära viiksid. Nagu mingit lahendust ootan sisimas.

Lugesin seda kommi ja pisarad tulid silma.

siis see kommentaar täitiski ju oma eesmärgi. P-sai oma kaastundedoosi kätte.