Sinust küll nüüd kellegi ära kuulajat ei oleks. Hakkaks sulle keegi midagi kurtma siis tuleks vastuseks: "jajajah, aaaaaaaaaaaga minu sõbranna tegi mulle nii, ütles nii, saatis sõnumeid" bla bla bla õhesõnaga.
Mida teeks psühhiaater? Suunaks sind ravile. Ja haiglaravile psühhiaatriahaiglasse, sest sa oled nii pekkis oma ajudega, et paar seanssi psühholoogi juures sind enam terveks ei remondiks.
Seega kui sa tahad (tegelikult mul on tunne, et sa ei tahagi muidugi) sellest solgipangest välja saada, kus sa hulbid, siis otsid abi.
Aga noh vaevalt sa otsid eks, sulle ju meeldib see delfi lugejatele pugemine ja oma joru ajamine.

Inimesed on nii erinevad.

Suudan pakkuda teisele sellist tuge, millest ma ise nii väga puudust tunnen.

Küll mul oleks hea meel, kui mõni sookaaslane siiralt tunnistaks, et vajab mind suhtluskaaslasena.
Vaat minul olelks sellest suur tugi, et on ka keegi sarnane, kellele ka mina vajalik olen.

Naistuttavale ma ju olingi tugi.
Sai tunda ennast minust paremana, oma "mina" minu najal upitada. Kui tal kuhugi minna vaja oli, kohe oli tugi kaasa võtta.

Tead, sellised asjad on inimesele teatud perioodil palju tähtsamad, kui sa ettekujutada oskad.

Olen ju eespool kirjutanud, et rääkisin 3-le erinevale psühhiaatrile kogu naistuttava ja peigmehe loo ning selle, kuidas ööd kui päevad selle peale mõtlen.

Nad ei ütelnud mulle vastu mitte midagi.
Üks pahandas, et kas tulin gruppi välja petma, see ei lähe mul läbi.

Treine ütles, et kui ma nii väga tahan, siis võib mulle antidepressandid välja kirjutada.

Olen sellest siin kirjutanud küll.

Sellest olen ka kirjutanud, et peale 3-e arsti ei ole ma reaalis sellest mitte kellelegi rääkinud.

Kirjutada on palju lihtsam.
Aga reaalis seda otse rääkida on raske.
3-le arstile seda kõike üle rääkida oli nii raske, hakkasin nutma ja nii häbi oli.

Hiljem tundsin, et olin nutmisega ennast arsti juures lolliks teinud.

Kogu aeg unustan. Skleroos. Vanadus, vanadus.

Algul tuli test täita, hunnik küsimusi. Sain aru, vastuste järgi vaatavad, kas tegu hullu või adekvaatse inimesega.

P. veel to Appi Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Suudan pakkud
> a teisele sellist tuge, millest ma ise nii
> väga puudust tunnen.

Essugi sa suudad. Kellelgi teisele suudab tuge pakkuda inimene, kes on oma august juba välja roninud, kellel on see kogemus, et teisest paremini aru saada. Aga sina ei suuda, sa ei suuda ennastki aidata. Pealegi sa defineerid ennast lisaks veel teiste kaudu - kui leiad kellegi, kellele sa oleks vajalik, siis alles tunned ennast vajalikuna. Ja selline inimene on tegelt olemas, sina ise - aga sul pole endalgi ennast vaja. Järjekordselt otsid vastuseid jätkuvalt väljast, mitte enda seest. Aga no jõudu. Terve oma elu oled sa pühendanud sellele, et teistele näidata, kuidas sa sellega ikka kohe üldse hakkama ei saa, et kellelgi poleks põhjust sinult midagi oodata, loota või nõuda.

P, ma arvan, et praegu on sinu seis selline, et kui keegi olekski, kes tahab sinuga suhelda, siis sina lihtsalt ei usuks seda ja kirjutaks siia ikka edasi, et sul pole kedagi. Kas on nii? Sa ei lase endale seda mõtet ligi, et äkki keegi tõesti tahab sinuga rääkida. Sa ju "tead", et sellest ei tule nagunii midagi välja ja sellepärast ei proovigi. Kirjutad siia küll, et suudad ja rõõmustaksid ja kutsuksid külla ja nii edasi, aga reaalis päriselt sellises olukorras olles, mis sa teeksid? Tõmbuksid tagasi, ignoreeriksid, räägiksid teemast mööda, laseksid kõrvust mööda, ei vastaks, kui vastaksid, siis pigem tõrjuvalt?
Soovitan sulle kõigepealt lugeda vastuseid tähelepanelikult, kasvõi mitu korda üle, et vastaksid nii, et sinu vastus haakuks kirjadega, mida sulle kirjutatakse. Sa lased väga teemast mööda hetkel, sellest arvataksegi, et sa ei saa jutust aru. Ja logi lõpuks ometi sisse! Näed, kui palju valet inimesed usuvad sinust tänu teisikute postitustele. Kasvõi see maja asi. Ja see mõjutab ka vastuseid, mida saad. Arvad küll, et pikaaegsed lugejad saavad pihta, kes oled sina, kes mitte. Aga ei saa igakord! Olen siin suht palju sulle kirjutanud. Kas oskad ette lugeda nimeliselt, kes ma olnud olen? Ei oska.

Oleks hea meel ?

Piinlik, aga tõesti ei tea nimeliselt.

Tõenäoselt läheks aega, kui uskuma hakkaksin. Näiteks jupp aega ei suutnud uskuda, et peigmees mind päriselt tahab.

Mõtlesin, kuidas ta ometi saab mind tahta, kui on nii palju imekenasid naisi.
Alaväärsustunne oli niivõrd suur.

Tõenäoselt ei hakkaks ikka reaalis naistuttavast ja peigmehest nii pikalt rääkima, sest rääkides saan ise väga haiget.
Kirjutada on kergem.

No tore ju

Teisele inimesele toeks olla on sada korda kergem kui endale.
Sest ise oled oma murega emotsionaalselt seotud.

Üks psühhiaatritest oli nii närvilise olekuga, et paistis ise abi vajavat.

Kahju, et üks varasem kommija põhjalikumalt ei selgita, kuidas psühhiaatri töö ikkagi käib.
Enda kommi põhjal pidi ta seda valdkonda hästi tundma, aga miskipärast selgitada ei taha.

Huvitav on see, et arvad nagu mõni inimene tahaks hullu MÄNGIDA. Miks nii arvad? Selleks ei pea alati psühhiaater olema, et teesklejad läbi naha.

Kirjutan veel.

Täiesti vastupidi oli.
Tundsin kohustust näiteks naistuttavale kõik oma käigud ja üldse kõik ette kanda.

Kui ta enam suhelda ei tahtnud, siis mina ikka telefonis rääkisin oma isiklikest asjadest, ei hiilinud ma millestki kõrvale, nagu ütled.

Ma tundsin kohe, et PEAN kõik talle ära rääkima. Aga naistuttav mulle oma asjadest ei rääkinud ja kui ma midagi küsisin, siis ta ei teinud väljagi, tegi näo, et ei kuulegi.

Näiteks küsisin, kuidas neil seal Norras läheb.
Naistuttav reageeris nii, nagu mu küsimust üldse ei kuulnudki.
Hakkas hoopis mind ründama, et ma olen haige ja lollakas.

Ta mulle oma elust mingil juhul mitte midagi ei rääkinud.
Ega ma eriti küsida ka ei söandanud, sest teadsin, et viib kohe jutu mujale.

On mängitud ju, et gruppi saada.

P. Eelmistele Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> No tore ju
>
> Teisele
> inimesele toeks olla on sada korda kergem
> kui endale.
> Sest ise oled oma murega emo
> tsionaalselt seotud.

Seda ma ju räägingi, et sul sõbranne suhtes kustumatud emotsioonid, mis kestavad ilmselt su kirstulaudadeni ja tõenäoliselt on su viimane mõte ka temast. Sust on tuge sama palju kui porgandile hernekepist, õpi püsti seisma vähemalt - sa oled seda tüüpi, et enne arustad sada aastat, kas püsti tõusta ja seista on lihtne või keeruline ja siis edasi istuma jääda, sest emotsioonid sellega seoses on liiga väsitavad. :)

Ma ütlengi, et selle näeb ruttu läbi.

Asi, millest mina aru ei saa on see - kirjeldad ennast meile kui inimpelgurit, halba suhtlejat, arglikku inimest ... aga samas käisid Marokos ja Indias nagu nalja ...
Reisi tellimisel pidid suhtlema ja ka reisigrupis oli suhtlemisvõimalus ...
Tahad sa öelda, et sa ühtegi sõna kellegagi ei rääkinud reisil, ainult mustade meestega tänaval, kes sind sõimasid seal ja siivutuid märkusi tegid?

Oleksin ka võinud hakata naistuttavaga peigmehe ajal lolli mängima, et kus mind ikka taheti, sina üksinda oled hädavares.

Aga ma ei teinud seda, see oleks olnud alatu.
Ja veel mitmekordselt alatu on hakata siis irvitama, kui teine on õnnetu ja hädas.

Mina naistuttava õnnetust ära ei kasutanud, tema hakkas aga minu puhul kohe julmalt ära kasutama ilma mingite süümepiinadeta.

Mul oleksid tekkinud tohutud süümepiinad, aga naistuttaval mitte.
Tema on veel uhke ka, et nii julm ja kaval on.

Vastad mulle ja räägid ikka sellest vanast loost, mina aga mõtlesin tänapäeva, praegust eluetappi. Seda, et sa oma naistuttavale kõik ära rääkisid, oled sa juba kirjutanud. See oli ammu. Keskendume nüüd aastale 2014 - ...
Ütlen veelkord PÜÜA lugeda mõttega!

P kirjutab:Teisele inimesele toeks olla on sada korda kergem kui endale.
Sest ise oled oma murega emotsionaalselt seotud.
--------------
kuidas see toeks olemine ikka välja näeks, P?.
mis nagu kuulamisest kasu oleks? mis eesmärgiga sa kuulaks? nii igav elu, et kuulaks ära kogu maailma probleemid? vaeval, sa oled nii laisk ja suure egoga, et sinu õnnetu olemise elu kõrvale küll ükski teine õnnetus ei mahu. Rõõm ka mitte, nagu näha.

P kirjutab:Tugi on teise inimese ÄRA KUULAMINE, hea sõnaga toetamine, lohutamine, tema kõrval olemine, kui ta üksik on.
-----------
Mida need sõnad tähendavad? toetmaine - kepiga vä? redeliga?
Lohutamine- et ulume koos?
tema kõrval olemine? kas voodis ka?
------------
P kirjutab: Mulle näiteks on suur tugi sellest, kui mind vajatakse, minuga koos olla tahetakse, minu arvamust arvestatakse.
---------
on väga vale loota, et sin u arvamust arvestatakse inimeste isklikes probleemides. selleks peaks ikka asjatundja olema küsimuses, millest probleem alguse sai?
Kas oled siis nagu suhtenõustaja, pangatöötaja, leina kustutaja, torutöötegija, fitnesstreener või mis iganes.
vaevalt keegi koristamisküsimuste- sa ju koristaja- väga tihti nõu küsib.
P. on siis asjtundja kõigis eluvaldkondades, kuid piirdub koristaja unustamatu tähesära karjääriga.

Kui ma suure egoga olen, kuidas ma siis teiste naiste peale mõtlesin ?

Tundsin, et ma ei tohi teiste naiste eest head meest ära võtta, ma ei tohi naistele haiget teha.

Ja kui nägin hea välja noorena, siis tundsin ennast süüdi, et solvan nüüd teisi naisi ja naised ei saagi minu kõrval hiilata.

Vahel tegin ennast meelega koledaks, et naised saaksid minu kõrval ennast hästi ja ilusana tunda.

Nüüd enam pole vaja teha, nüüd olengi vana ja kole.

Ja kui enesetunne oli hea, siis tundsin süüdi, et äkki rikun sellega mõne naise tuju, sest ma pean õnnetu olen, et teistel hea oleks.

Kust otsast ma egoga olen, kui kogu aeg oli teiste naiste heaolu esiplaanil ?

Tegelikult oli üleeelmisele.

-sulle- 16. detsember 2014, kl 03.36
ma armastasin sind. kui suur see tunne tegelikult oli, mõistin isegi palju hiljem, siis kui mu otsusest sõltus elu. sa tead, millest ma räägin.
sinu jaoks oli seda siiski liiga palju. või mine ka tea, millalgi väitsid, et ei tunnegi seda. põhjus põhjuseks, aga vastuolulisus on su põhiliseks olemuse omaduseks. kuigi, mõned grammid julgust oleks andnud sellele teistsuguse värvingu. kahju, et looja ei pidanud seda vajalikuks. mina pidasin ja pean.

võrreldes muu P. juraga, see ju üsna ladus tekst.

kas su see naljkas "peigmees", kes ammu abielus ju, loeb delfikat ka. või ta naine loeb mehele delfikast su igavikulist järjejuttu ette?

Kahjuks mul mitte minguisugust ego ei olnudki, sellepärast ka naistuttava soovil peigmees ära ajasin.

Mis ego minugsugusel jobul on, olin ju teiste naiste jalanarts.

Õppimise ajal üks neiu mulle isegi ütles " kalts, kelle peal igaüks võib jalgu pühkida, kui isu on ".

Koolis klassiõde ütles samuti, et olen narts, lasen igal soovijal ennast mõnitada ning ütlen aitäh ka veel.
Mul need laused siiani meeles.

Neil oli õigus.

See ütles seda, too ütles toda.

Aga olingi teiste naiste jaoks kalts .
Ma ise pidasin ennast samamoodi väärtusetuks nartsuks, seda imelikum on lugeda mingit ego juttu.
Ego ei olnud mul olemaski.

Et ma siin oma alaväärsust ja elamata jäänud elu välja elan, nüüd küll ego ei näita.

Elan siin välja oma kibestumist ja elus pettumist ja see on ka kõik.

Kui ma pahatahtlik oleksin olnud, oleksin mõelnud iseenda õnne, mitte naistuttava ja teiste naistre heaolu peale.

Olen tõesti nördinud ja pettunud, et teiste naiste pilli järgi tantsisin ning hiljem irvitavaid sõnumeid sain: HALE PUGEJA, PUGEMINE ON SINU TÖÖ jne.

Naistuttav mitte kordagi ei öelnud mulle PUGEJA, kui ma talle kasulik olin ning ära kasutada vaja oli.

Siis käis meelitamine, et sõbranna kõige tähtsam, jäta peigmees maha.

Kui peigmees oli läinud, tuli pea kohe naistuttavalt mulle sõnum: PUGEMINE ON JU SINU TÖÖ.
Väga masendav, olin täielikus shokis.

Kas sa päriselt kirjutasid tuhande esimest korda sedasama jälle? Debiilik oled?

Kas just debiilik, aga kergeusklik ja usaldav olin "sõbranna" suhtes küll.

Kohe tutvuse alguses mõistsin, et ta pole meie suhtluses päris siiras, kuid olin ja õnnelik ja põnevil, et üks naine minuga üldse suhtleb.

Võin kirjutada ka tuhande esimest korda kui vajalikuks pean.