PEIGMEHE AJAL minu juurde elama teda vaja ei olnud.

Muide naistuttav ei olnud ENNE peigmeest minu juures isegi mitte ööbinud, mitte ühtegi korda.

Oleksin muidugi temaga edasi suhelnud, aga päris elama peigmehe ajal teda vaja ei olnud.

Oleksime lihtsalt vahel kohtunud. Nagu varemgi.

Ärevushäirega inimesi iseloomustabki tavaliselt soov teistele meeldida. "Mida teised küll minust arvavad?" on pabistajatele elulise tähtsusega küsimus. Nad kardavad teha vigu, püüavad olla ülitublid ja perfektselt hakkama saada.

Omaenda tunded ja vajadused lämmatatakse, esikohale seatakse teiste soovid. Kuid me ei saa ju kunagi täpselt ette teada, mida teised meilt ootavad?! Ainuke, mida me siin teha saame, on iseennast, oma teadmisi ja kogemust usaldada.

Ja kui sa tead, mida tahad, ja usaldad iseennast, julgedki rahuliku südamega öelda: "Sellele küsimusele ma praegu vastata ei oska" või "Minu jaoks on praegu kõige olulisem mu tervis. Ma kavatsen koju jääda ja kogu aja iseendale pühendada."

Ärevuse juured on lapsepõlves

Meie alateadvuses on varjul kogu me elulugu – sinna on talletatud kõik mõtted, mälestused, tunded ja kogemused. Ka ärevuse taga on inimese elulugu, tema täitumata unistused ja vajadused, kogetud hirmud ja valud.

Kui meiega praegu midagi ebameeldivat juhtub või kui satume ebamugavasse olukorda, pürib sageli samal ajal teadvusesse ka mõni minevikus kogetud valu ja kutsub esile ärevuse ja kehva enesetunde.

Pingeline olukord tõstab alateadvusest üles meid varases lapsepõlves haaranud hirmu-, süü-, alaväärsus- või muu negatiivse tunde. Nende tunnete tekkimise põhjuseks võib olla mõni lapsepõlvetrauma või raske üleelamine (lähedase surm, vanemate lahutus, hooletusse jätmine, ahistamine), samuti autoritaarse lapsevanema pidev kritiseerimine ja ülikõrged standardid.

Kas on tõesti võimalik, et aastakümnete eest juhtunu avaldab meile veel praegugi mõju? Jah, kui lapsepõlvekogemus jäi lõpetamata – haiget saa-nuna tahtsid nutta, aga ei julgenud; vägivalla hirmus tahtsid ära joosta, aga ei suutnud; ema ebaõiglase käitumise korral oleksid tahtnud jalgu trampida ja talle kõik näkku karjuda, aga hoidsid suu kinni ja käitusid kuulekal

ärevushäirega inimene pole idioot. neid on meie hulgas väga palju ja me ei teagi, et neil ärevushäire on, sest nad on normaalsed.

sõbranna noris tüli, sest tal oli juba plaanis oma elu peale minna.sina olid seniks, kuni paremaid saaval polnud. mis iin siis nagu keerulist on?

õnneks olen su teemat jälginud juba eelmisest aastast alates ja on ikka ränki vastuolusid su jutus. Loe ise ka või veab vanainimese mälu sind alt juba.
Kord sa räägid, kuidas sõbranna sind algusest peale mõnitas ja alla tegi, siis jälle, et polnudki mingeid probleeme, kõik oli kaunis nagu kevadine hommik....
Aga igasugu paukusid oli sul kuhjaga, ikka pauk ühest asjast ja pauk teisest asjast ja ikka sõbranna süüdi, süüdi, süüdi...vastik egoist sihuke.
Vaata, sind polnudki enam vaja, sest sõbrannal sai mõõt täis sinust. Siingi on paljudel mõõt ammuilma täis saanud. Ja kui ka nemad siis alustasid sinuga heal tahtel, siis nüüd oleksid nad valmis sulle vitsa andma lausa, sind raputama ja lõpuks maha jätma, sest lootus on kadunud sinu suhtes.

no see teine naine sai kätte kõik ju sinust, mis tal vaja oli: odava elamise, seltskonda, lohutust.. kui keegi rohkem ja huvitavamat pakkus, miks ta siis nagu sinu juurde edasi oleks pidanud jääma?
mis mõttega?

P on juba varem rääkinud, et nad vennaga kumbki oma kodus ei ela ja korter seisab tühjana. Ise pidi P hoopis ühiselamus elama. Mis ühiselamu see ikkagi on, kust P eriti kergelt välja ei saa, kui üldse saab. Sellepärast ei taha ta ka kellegagi kohtuda. Mingi selline koht see on, kuhu ei saa isegi kassi võtta seltsiks.

igavene kaval rebane on ta. alguses kui küsiti, kellena töötab, siis muudkui jutustas, kuidas töökohtades inimesed kommivad, et tema on isiklikult näinud ja miks tema umbes siis töölt kommida ei või. müüjad pidid kommima just, tema poes on näinud. siis nuputas välja, et ahaa, koristaja ametiga võib ju ka nagu 24/7 arvutis kõõluda.

On kuskil hooldekodus ja pääseb reeglina siis üldise arvuti juurde oma luulusid levitama, kui kõik teised magavad?

Niiet siis Peeel on kõige hullemad katsumused olnud lapsepõlves ja mitte kellelgi teisel pole midagi võrreldavat vastu panna.
Lapsepõlv mängib rolli ja õnneks pole lapsel vaid ühe inimesega suhe lapsepõlves. Tema kujunemist suunavad, määravad ka kõik teised ümbritśevad lapsed ja täiskasvanud, loomad ja loodus, kool ja raamatud, raadiosaated ja kõik, kõik....

Miks siis ikka ühest inimesest kasvab selline Peeee, teisest aga mitte, kuigi selle teise lapsepõlv oli ehk mitmeid kordi hullemgi??

Täitsa pael, aga mind hakkavad täitsa huvitama need inimesed, kes Peee lapsepõlves olid, tema ema ja isa, vend ja tädi ja nende pered, vanaemad ja vanaisad ja kõik.
Mis ikkagi Peeega juhtus juba varases lapsepõlves, seda me ei tea ja Pee ei räägi.
Peee, ega sa narkot ei tarbi? Või oled kunagi tarbinud?

Aga sa huvitad mind, ma tahan sinuga kohtuda, et saaksime vabalt ja segamatult rääkida. Äkki olen just mina see, keda sa vajad. Äkki saaksin mina just sind aidata.
Ütle, kas tahaksid minuga kohtuda ja ma leian tee sinuni, kui sina mulle poolele teele vastu tuled. Ootan.

Rebane
Koristaja ei ole ma pikka aega olnud. Olin varem ka, aga siis olin maakler, poes müüja.

No-noo
Ei, kindlasti mitte lapsepõlves.

Kõige hullem katsumus oli 13 aastat tagasi.

Kui sulle ikka praktiliselt iga päev räägitakse, kui targad, tublid, andekad, head, ilusad on kõik teised tüdrukud ning nemad sinuga suhelda ei taha ja seda 15 aastat jutti, siis usun, et nii mõnigi hakkab seda uskuma.

Ei tarbi ma midagi. Peale cappucino, sest kohv ka kahjulik.

Jätsin emaili.

Rebane
Oeh, võib-olla loed valesti välja. Kirjutan korrektsemalt. Koristaja olen olnud lühikest aega, olin varem ka, aga vahepeal mujal.

Kuidas sa nii imelikult aru saad ?

Keegi väitis, et naistuttav tahtis minust sellepärast lahti saada, et meil oli konflikt, mille mina põhjustasin.

Konflikti ei olnud.
Need mõnitamised ei olnud ju konflikt, mina EI öelnud vastu.
Tema õelutses, mina olin vait.

Ei olnud meele järgi mitte selleks, et meeldida.



Teadsin, ma naistuttavale ei meeldi ja ei hakkagi meeldima.

Tundsin, et ma ei tohi õnnetule naisele selga keerata, see oleks alatu.

Kirjutan veel.

Kui tal mõõt täis sai, oli ju ideaalne võimalus minust lahti saada, kui mul peigmees tekkis.

Sellisel juhul oleks ta pidanud rõõmust lakke hüppama ja käsi plaksutama.

Aga ei. Oli minust mõõt täis, aga hoopis kolis minu juurde elama ja tervelt kaheks aastaks.

Endal oli mõõt täis, aga muudkui jahus: " SÕBRANNA " ON KÕIGE TÄHTSAM, SEST OLI ENNE, SA OLED MULLE NII TÄHTIS, JÄTA PEIGMEES MAHA.

Nii käitub inimene, kellel on minust mõõt täis. Muudkui meelitab ja keelitab, kui tähtis ma talle olen jne.

Sa "otsid" siit sõbrannasid juba 2011. aastast saadik.
Neljas aasta.
Ilmselge, et sa ei soovigi kedagi leida sind on haaranud see kaeblemise protsess ise, hodku saatus, kui see peaks läbi saama!

Kirjutan eelmisele kommile lisaks.

Ja millest tal siit mõõt täis sai ?

Ma ei vaielnud naistuttavale iial vastu.
Olin kõigega nõus, mida ta ütles.
Ei teinud talle mingeid etteheiteid.
Kui ta midagi ütles, mina noogutasin ja olin nõus.

Peale peigmehest lahkuminekut ei maininud poole sõnagagagi, et tema kaasa aitas.

Jah, NÜÜD kirjutan siin kõik endast välja.
Aga naistuttavale ei öelnud ma midagi.

Mitte kuidagi ei saanud tal minust mõõt täis saada.

Lihtsalt ta EI pidanud minust lugu, minusugune NÕMEDIK teda suhtluskaaslasena EI huvitanud.

Küsima, miks mind ikkagi peigmehest lahutas hakkasin KAKS AASTAT HILJEM.

Ja muide PUGEMINE ON SINU TÖÖ ei öelnud ta mulle tühjalt kohalt.

Ma ju ainult koogutasin ja noogutasin ning olin kõigega nõus, mida ta ütles.

Sellest sinu noogutamisest tal saigi mõõt täis. Saa aru, minul saaks ka mõõt täis, kui mu kõrval on inimene, kes alandlikult täidab vaid käske, teeb, mida öeldakse ja kui mina siis peakski kõvema sõna ütlema, siis tema naeratab vaid...ja täidab alandlikult minu kõige jõhkramad soovid.

Mida sina arvaksid inimesest, kes laseb end kamandada, kes võtaks püstoli ja laseks silmagi pilgutamata maha teise inimese, sest sina käskisid ja rääkisid talle, et kuule, tee see ära, sest sa oled mulle nii paganama oluline, ma hoolin sinust, ma armastan sind, tapa see inimene. Ja läheks ja tapaks.
Mida sa arvaksid sellisest?
Kas sina tahaksid veel olla selle inimese kõrval? Ma ei usu.
Mina küll pageksin maailma lõppu kasvõi ja tunneksin õudust ning enam iial ei laseks sellist oma ligidalegi. Mine tea, millega selline veel hakkama võib saada, ma mõtleksin.
Mul saaks väga mõõt täis ja see ei tähenda, et ma seda inimest ära kasutada plaanisin. Võib olla, et läksingi tema juurde elama viimases lootuses talle teeots kätte juhatada, teda tugevamaks treenima, talle aru pähe panna või ükskõik, mis...
Aga kui tema vaid täidab käske ja koogutab aina, siis löön käega ja saadan ta heasse kohta, sest näha ju on, et asi lootusetu.
Miks peaks keegi raiskama oma elu ja aega ja kükitama kellegi juures või kõrval, kui see teine vajaks arsti hoopis ja on ilmselge, et miski ei parane niisama. Tavainimene ei ole arst. Arstid õpivad 7 aastat ja nemadki ei tea kõike ja eksivad.

Miks ta siis eemale ei hoidnud, kui mul peigmees tekkis ?
Ideaalne võimalus oli ju minust lahti saada.

Minu koogutamist oli ju naistuttavale VAJA, MITTE MULLE.
Tema ju tahtis, et ma seda teeksin, mida TEMA TAHAB.

Kui ei oleks koogutamanud ja peigmees ära ajanud, siis tõenäoselt oleks naistuttav juba peigmehe ajal suhtlemise lõpetanud.

Ta ei oleks seda välja kannatanud, et on õnnetu ja üksik, aga minusugune nõmedik sellise kena mehega, kellest tema ainult unistab.

Kirjutan veel.

Ta tuli ju minu juurde selleks, et peigmeest ei saaks tulla.

Kui oleks soovinud mulle teeotsa kätte juhatada, siis ta just oleks julgustanud ning öelnud: hea mees, hoia teda ja hoia oma õnne.

Kui naistuttav oleks mulle head soovinud, oleks tal minu ja peigmehe üle hea meel olnud.

Aga tal ei olnud ju.
Nördinud ja vihane oli, et minusugune toslem ja selline kena mees... See ei mahtunud naistuttavale pähe.

See PEAB olema masin siin, mitte inimene!

Miks sa, P, kohtuda ei taha????

Kus linnas või maal oled ?

Seda ma ju räägingi, et sina koogutasid selleks, et tahtsid naistuttavale meelejärgi olla, sest sa uskusid, et seda on sõbrannale nii vaja. Ise tundsid, et oi, ma olen nii hea inimene. Vaikselt aga kiristasid hambaid, sest sa teadsid ometigi, et miski on vale teie kahe vahel.
Vaata ise, kui silmakirjalik sa tegelikult oli. Sa tahtsid peikaga omas kodus möllata, aga sõbranna oli jalus. Sa, selle asemel, et olla oma armastatud inimesega koos, sa mängisid topeltmängu. Pugesid sõbranna ees, lömitasid ja üritasid kahe vahel pendeldada.
Mõnel õnnestub mitmel rindel asjad kontrolli all hoida. Sinu jaoks on see üle sinu võimete. Ja sina valisid sõbranna.
Kui see peika sulle oleks kõrva sosistanud, et kallis, Peee, ma armastan sind, sa oled mu jaoks kogu maailm ja ma tahan sinuga lapsi ja peret ja jäta sõbranna maha.....ma kannan sind kätel ja teen kõik, et oleksid õnnelik....
Kas sa oleksid jätnud?
Ilmselt peika ei rääkinud sulle kauneid sõnu, ilmselt polnud tal armastust sinu vastu. Lihtsalt sa olid talle keegi, aga mitte see päris, päris....

Loomulik, et sõbranna oleks suhtlemise lõpetanud, kui oleks selge olnud, et sinu ja peika vahel oleks väga tõsine lugu olnud. Mida ta seal veel oleks pidanud tegema, tal poleks seal kohta enam olnud.

Sina aga ei osanud otsustada, mida tahad, kas peikat või eluaegselt toda naist oma ellu. Sul polnud ka seda päris, päris tunnet...
Siis sõbranna otsustaski sinu eest nagu arvas õigem olevat ja saatis su pärast kukele lisaks veel.
Ma ka oleks saatnud, sest mida asja, inimene nagu tuulelipp, nagu kellapendel...

Ja otse loomulik, et kui sa oleksid tulnud mulle aastate pärast seda kõike nina alla hõõruma, oleksin su peale ikka väga tige ja mõnitaksin täiega. Mida sa veel tulid tahtma, ma küsiksin sinult.
Kui oli aeg asjad selgeks klaarida, siis koogutasid, nüüd oled omas peas kruttinud ja nüüd tuled veel mingit minevikku sorkima. No ei, ma käituks täpipealt nagu sõbranna käitus, sest sina ju ise oma käitumisega seda tingisid.
Seepeale tema sind hiljem ka haledaks pugejaks hakkas kutsuma. Sa ju olidki.

Peigmees rääkis küll kauneid sõnu, kirjutas ilusaid sõnumeid, tegi isegi abieluettepaneku.

Ütles, et armastab mind ja tahab minuga koos olla.
Tegi ettepaneku koos korter üürida, sest mehel ei sobi naise juurde elama tulla.

Väga ilusasti rääkis peigmees minuga ning oli näha, et sõnad tulevad südamest.

Saad aru, naistuttava öeldu tekitas SÜÜTUNDEID ja KOHUSTUST seda teha, mida ta ütles.

Veel.
Just nimelt olin päris.

Peigmees kannatas ju nii kaua minu ja naistuttava lollusi. Iga mees oleks ammu ära lõpetanud.

Enamus meestele käib selline käitumine eneseväärikuse pihta ning tõenäoselt lõpetatakse kuu ajaga asi ära, kui pruut eemale tõrjub ja kokkusaamistest keeldub .

Peigmees kannatas seda janti ju kaks aastat.

No ei saa aru, no ei saa aru.

Mitte kui midagi ei saa aru. Elu on loomulikult paika pandud, et emast tõmbab isase poole ja isast emase poole.
Üksi emakass ei hakka süümekaid tundma esimese naabri emakassi ees ja ei järgneks looduse kutsele... Loomulikult valib ta teise naabri isase kõutsi ja tal üsna ükskõik, kuidas esimese naabri emakass temasse suhtub või kuidas end tunneb...
Saad sa aru, sa kas polegi emane, oled mõlemasooline ühes kehas, või oled omasooihar, kes viimse hingetõmbeni püüab seda eitada.

Sinu teemat siit lugedes jääb ikka väga tunne, et, kui sa oled ikka see, kelle väidad end olevat, siis oledki sa oma orientatsioonilt kas lesbi või mingi muu kaldega, varjatult, oma sisimas.
See isase moodi sõbranna, kas oligi isane tegelikult, või lihtsalt sind erutas tema isaselik olek ja käitumine ja sa armastasid teda rohkem, kui oma peikat.
Mehed on ju nii igavad puha, oled sa ise kirjutanud.

Ütle, mida arvas peika sinu rasedusest?

Kirjutan 3-nda veel.

Uskusin, et teised naised on peigmeest rohkem väärt ning õnne ära teeninud.
Et kui jään peigmehega, siis teen nii naistuttavale kui teistele naistele haiget.

Peigmehe ilusad sõnad EI muutnud neid tundeid olematuks.
Peigmees võis rääkida ükskõik kui ilusaid sõnu, mina ikka mõtlesin, et teen naistuttavale me suhtga liiga.

Näiteks peigmees ütles, et tal on minuga vedanud.
Pidin pikali kukkuma. Kuidas saab minusuguse totakaga vedada ?

Mis ekspert sina nüüd oled, et kohe tead, kuidas peigmees loobub kuu ajaga oma armastusest, kui pruut tõrgub.
No ausalt.
Ma tean meest, kes ajas naist taga lauisa 10 aastat ja sai ta lõpuks endale. Kui ikka mees tahab, siis mees saab.
Ilmselt teil käis niisama "mäng", et kui enam ei saa, siis otsin nagu niuhti uue.
Sa ikka ausalt ei teagi, mida tähendab armastus. Sul pole aimu tunnetest, sa oled pealiskaudne ja lukus tunnete ees.

Ilmselt asi on selles, et lapsest peale tundsin, et teen teistele tüdrukutele oma olemasoluga liiga.
Et nemad on nii head, tublid, targad ja minusugune totakas teeb haiget õrnadele süütutele inglitele.

Ei ole ma lesbi. Ja kui oleksingi, siis naistuttav ei olnud üldse minu maitse ja mina tema maitse ka mitte.
Meile kummalegi ei meeldinud teise välimus.

Kõige totakam on, et teadlikult tegime last ja lõpuks tegin ikka aborti.

Noorena ei tundunud mehed igavad, nüüd tunduvad igavad jah.
Usun, see tuleb minu VANUSEST.
Väga üksikuid erandeid on.