Siis oleksin lihtsalt rohkem hõivatud ja ei jääks nii palju aega mineviku peale mõtlemiseks.

Kui oleksime edasi suhelnud, siis oleks see olnud KUNTSLIK ASEAINE sellele, millest ilma jäin.
Praegu mul see PUUDUB, aseaine nimelt.

Kuidas ta ei märganud ? Väga hästi sai aru, mis mind häirib. Sellepärast susiski, et NÄGI, et saab mind piinata.

Kui mind ei oleks häirinud, siis ta ei oleks susinud.
Muide, korduvalt on öelnud, et MU NÄOST ON VÄGA HÄSTI ARU SAADA, KUI MA PÕEN.

----
Ta nägi suhtlemise ALGUSES, et ma selline olen, keda saab kamandada.
Milles ta pettunud oli, kui teadis seda KOGU AEG ?

Sellepärast ta ju minuga suhtlema hakkaski, kuigi ma talle üldse ei meeldinud.
Aga tal oli vaja kedagi, kes tema pilli järgi tantsiks.

Kui ma ei oleks selline olnud, siis me EI OLEKS ÜLDSE SUHTLEMA HAKANUDKI. Minu tossikese olemus oligi pidepunkt.

otsi siis endale uus sadist, milles probleem?

nagu ma aru saan, puudub P elust sadist ja nüüd peame emie, delfi ligejad selle tühemiku täitma.
kas me peame ka sadistideks siis P mõistes hakkama?

ma isegi hakkan aru saama inimestest, kes koduse vaimse vägivalla eest lõpuks füüsilise vägivallaga vastavad ja vanglasse selle eest lähevad.
vähemnalt pääseb sel kombel P suguste tänitamise ja näägutamise eest. vähemalt ajutiselt.

See naine on haruldane sadist. Teised ei saa talle ligilähedalegi.
Muidugi ei soovi sadistideks hakkamist.

aga mida sa soovid täiesti võõraste inimeste käest delfi foorumis?

P soovib mõnu, rahuldust ja kergendust tunda sõbranna süüdistamisest. Nii saab ta kedagi kiruda, mis on üks madalatest eneserahuldamise viisidest ja saab ka kirjutada ning mõelda ainsa inimese peale, kes talle senini ja ainsana korda läheb.
Ja muideks, kui P peab seda naist haruldaseks sadistiks, siis P ise on lausa unikaalne sadist. Esiteks sadist iseenda vastu ja teiseks see, mis ta siin foorumis teeb, on tema teema lõksu jäänute jaoks tõeline vaimne vägivald.
Ta maksab kätte kõigile, kes vähegi teda lugeda on viitsinud, talle kirjutanud, oma luhtaläinud elu eest. Pealtnäha süüdimatult ta muudkui kordab ja kordab ennast ning justkui ei mõista, mida talle kirjutatakse, kuid tegelikult saab rahulduse foorumlaste ärritamisest, nende suhtes vaimse vägivalla rakendamisest.
Ka täitsa ullike oleks juba ammu aru saanud, et KOHUSTUS alt üles vaadata ning seega ennast vastutusest vabastada ning kõiges endaga toimunus vaid teisi süüdistada, on vale, inetu, vastik, ... Aga ta ei hooli sellest, talle on tähtis vaid ta kergendustunne, mida ta süüdistamisest ja eneseõigustusest saab.
Ta muudkui provotseerib talle kirjutama, sest ta põhjendused on nii absurdsed. Näib, et veelkord talle vastates, läbimõeldult, õiges sõnastuses, saab ka kõige rumalam inimene aru, milles ta eksib. Aga ei, kirjaoskajast ja seega sugugi mitte idioodist P ei saa aru, õieti ei taha aru saada, sest ta peab ju foorumlasi kuidagi oma lõa otsas hoidma ja mis oleks veel parem viis, kui neid oma absurdsustega ärritada, et nad ikka veel kirjutaks.
Et oma elu ise parandada, vastutus selle eest endale võtta, on ju nii raske. Palju lihtsam ja mis kõige olulisem, KERGENDUST pakkuv on alluda madalale kirele - sõbranna jt süüdistamisele ning kirumisele.

Kuidas möödus eelmine aastavahetus?

Vastus
Sul on väga kummaline arusaam.
Mis mõnu ma tundsin, kui "sõbranna" mu elu hävitas ja hiljem naeris, et hale pugeja ?

Ja oled tähele panu, ma ju ei kasuta "sõbranna" suhtes inetuid väljendeid, nii nagu tema minu suhtes kasutas.

Su meelest võib kellegagi ükskõik kui halvasti käituda, aga rääkida ohver sellest ei tohi ?

Et alatu, sadistlik ning SALAKAVAL käitumine on õige, aga tümitatul sellest rääkimine vale ?

----
Ütle, mis mul üle jääb ? Olen ju kaotaja. "Sõbranna" sai sellest väga hästi aru ning sellepärast mõnuga ilkuma hakkas.
Ta TEADIS, et minuga on igapidi jokk.

Intelligentsed preilid
Vaikselt, kodus ja rakette vaadates.

Peale mu aborti ja peigmehe äraminekut olid trumbid ju "sõbranna" käes ja ta kasutas neid mõnuga.

Peale aborti ja peigmehe lahkuminekut olin nii omadega läbi, et ESIMEST korda elus vajasin tõesti "sõbranna" tuge.

Aga ta pööras just nimelt mulle siis selja, kui mul ESIMEST korda teda tõeliselt vaja oli.

Selle taustal oli temast eriti halekoomiline öelda, et oli peigmehe ajal mu pool, sest mina tahtsin !!!! Pidin üllatusest pikali kukkuma.
On ikka alatu hämaja.

Lälla edasi, hale jobu!

ma tahan P käest küsimusele vastust: mida sa tahad täiesti võõraste inimetse käest.
ma saan aru, et joodik ei karda raha küsida täiesti võõraste inimeste käes.. aga mida sina P tahad?

kuna P ju küsimusele ei vasta,pole ju mõtet oletada ka, mida teine inimene tahab...
kõik vastavad siin hoolega, aga pole ju küsimustki.
siin on väide: mul pole sõbrannasid. ja tatavasti neid sõbrannasid P-L pole.. SELLGA VÕIKS JU TEEMA LÕPEATATUKS LUGEDA.
see lugu ja tõe otsimne on kui musta kassi otsimine pimedas öös.

P kirjutab:Ütle, mis mul üle jääb ? Olen ju kaotaja.
----------
jah, sa oled pugeja, sa oled kaotaja.

P, lälla edasi, oledki ju hale jobu!

Tead, P, sa vajad abi. Su jutt ja enese kordamine siin ei ole normaalse inimese jutt.
Näita nüüd meile, et sa tahad ennast aidata, sellest jamast üle saada ja oma eluga edasi minna.

Tule siis aasta pärast tagasi ja räägi, kuidas hakkama said.

ei tea, mida P tahab võõraste inimeste käest.
kas P oskab oma küsimuse esitada?

Kes on segasem kas see P või teda aidata püüdjad? Kaldun arvama, et viimased ja P.erse lihtsalt lõbustab ennast nende kulul.

Ei saa arule - sul võib õigus olla. Aga ju sa ikka ise ka oled otsapidi P lõa otsas, ega sa muidu siia teemasse ju ei sattuks.
Muidugi oleks hea, kui sellest P jamast juba lahti saaks, kuid veel parem oleks, kui ikka miskine positiivne nihe P peas ka toimuks. Eks see ole ainuke põhjus, miks ta teemasid külastatakse.

Oh, P, sul on see mineviku ja oleviku värk ikka puhta sassis. On see sul sünnipärane probleem või oled tuhandete taasesitustega mineviku omale lähemale toonud kui nt eilse päeva?
Kergendust, rahuldust ja mõnu tunned sa ju oma lugu kirjutades. Tagant järele oleks võimalik isegi kindlaks teha, milliseid sama mõttega või suisa sõna-sõnalt samasuguseid lauseid oled sa kõige enam kirjutanud ja neist nii-öelda pingerea teha. Eks nende lausete kirjapanemine olegi sulle mõnu (kergendust, rahuldust, paremat enesetunnet, ...) pakkunud. Sa ju ometi ei kirjuta seda, millest ebameeldivaid aistinguid saad, on ju nii?
Kuidas saad sa väita, et sõbranna suhtes inetuid väljendeid ei kirjuta? Kõnepruuk sõltub inimese taustast. Ju siis sinu taust ei lase samu väljendeid kasutada, kuid süüdistanud oled teda siin (SIIN, AVALIKUS FOORUMIS) kõikvõimalikul moel.
Ega keegi pole öelnud, et sul põhjust süüdistada pole. Öeldud on, et aitab küll. Sadu ja tuhandeid kordi sama asja kirja pann, ennast sama asja meenutamisest üles kütta, on enesevaenulik, kahjustav ja täiesti vale eelkõige su enda jaoks. Lisaks on see asi, mis kõiki su looga tuttavaid hirmsasti ärritab. Mitte lugu ise, vaid su enesekordamine.
P: "Su meelest võib kellegagi ükskõik kui halvasti käituda, aga ohver sellest rääkida ei tohi." Kust sa võtad, et ei tohi? Muidugi tohib! Las räägib ennast tühjaks, no ütleme kuni kümme korda ja siis aitab. Kui ohver jääbki samast asjast rääkima ja muule enam ei mõtlegi, oma elu unarusse jätab, pole ohvrist enam kellelgi kahju.
Kes ütles, et alatu ja salakaval käitumine õige on? Kui sa kasvõi ühegi näite leiad ja sellele konkreetselt viitad, siis saab konteksti järgi aru, mida mõeldi. Mina ei mäleta ühtegi alatuse ja salakavaluse õigustamist terve su pika saaga esitamise jooksul. On olnud püüdeid leida sõbranna käitumisele mingeid selgitusi, kuid mitte kuskil alatuse õigustamist.
P, kas sulle praegu, nendes sinu teemades on selg keeratud? Mõtle kui paljud ja kui kannatlikult (tõsi, vahel läheb närv ikka väga mustaks ja siis ka kärsitult, pahandavalt) sinuga siin suhtlevad, aga sina nutad ikka seda taga, kes sulle selja pööras. Kas see su enda meelest imelik pole?

Ei ole mina P lõa otsas ja P arualge eluke on mulle suva. Siin käin lugemas talle vastajate komme.
Ega see mõne psühholoogi imelik projekt ole? Ise kirjutab seda lõputut ila ja siis annab pikalt-laialt nõu, aina uutest külgedest ja tahkudest. Et nagu harjutab tööd või nii?

Vastus
Püüan minevikust ja selle naise käitumise motiividest aru saada.

See on mõistetav, et oli peigmehe pärast kade, kui tal endal ei olnud.
Aga milleks kõike hiljem salata, kui minuga nagunii hiljem enam suhelda ei tahtnud ?

Ja ajas hiljem sellist umbluud, kui kõik oli tegelikult risti vastupidi . Mis mõnu sellest tundis ? Kuidas tal iseenda ees piinlik ei ole ?
Aga ei ole tal piinlik, hoopis uhke on, et tõmbas mul naha üle kõrvade.

----
Kirjutan sellepärast, et PUGEMINE ON SINU TÖÖ, HALE PUGEJA, MIS SINUSUGUSEST KADESTADA, SA OLED RÕVE VANAMUTT --
kõik need halvad ütlemised PIINAVAD mind, NÄRIVAD seest.

Kui ma seda kordan, siis surun seda sisemist piina ja alandust endast välja.

ja mida meie, ilma eriettevalmistuseta inimesed siis teha saaksime? küsimus oli: mida sa meie, võhivõõraste inimeste käest saada tahad?
P kirjutab:Kui ma seda kordan, siis surun seda sisemist piina ja alandust endast välja
--------
ei tunne küll, et see piin nagu mind piinama peaks, et seda nagu lahkelt pakutakse kaasaelamiseks.
ses mõttes jah: MIDA SA TAHAD MEIE KÄEST?

jah kõik halvad tunded närivad sind.
mida sa tahad delfikatelt?

me saime aru, et pugemine pole sinu töö, seda sinu mõtet ja arusaamist pole vaja rohkem korrata.

Äkki keegi oskab seletada, kuidas see naine suudab nii absurdselt käituda.

Hilisem salgamine, hämamine, mineviku eitamine, nagu ma oleksin olnud kurt ja pime ning ilma mäluta.
Mu meelest on see haiglane.

Muidugi minu lömitamine ja iseendale halva tegemine ka normaalne ei ole, aga enda käitumise põhjustest saan aru, selle naise hilisemast absurdsest käitumisest ei saa.

Miks üks hull peab aru saama teise hullu mõtetest?

Hiljem püüdsin väga ettevaatlikult selle naisega sel teemal rääkida.

Ütlesin väga ilusasti, et räägime nüüd kenasti ja siis rohkem seda teemat EI puuduta, et püüan sind mõista.

Täielik pauk oli, et minu leebe ettepaneku peale läks ta veel rohkem õhku täis, hakkas kohe eriliselt õelalt ilkuma.
See tekitas tõesti tunde, et mis sel naisel viga on.

Ütlesin ilusasti, et rohkem me ei suhtle, kui sa ei taha, aga soovin mõista, mis toimus sinuga, milleks oli vaja minuga hiljem niimoodi hämada.

Ja selle peale läks kohe eriti ülbeks, kuigi ma kenasti ju ütlesin, et aktsepteerin tema soovi mitte suhelda.

Selline telefonivestlus oli meil nii 8-9 aastat tagasi.

Miks üks hull peab aru saama teise hullu mõtetest?

kuidas saavad teised täiesti normaalsed inimesed teada, mida keegi X inimene mõtles 8 aastat tagasi P-st.
see on ju absurdne teema.