P SA OLED JUBA MITMEID KORDI KIRJUTANUD ET NAISTUTTAV NÄHVAS ET PUBIS KÄIMINE ON SU TÖÖ. LÕPETA, SA POOLEARULINE!

sul see klikkidega rahateenimise mure siis vä?
muud muret nagu ei ole tähele pannud. mis mure võiks olla üksikul naisel, kel enda kere vaid koormaks?

P. kirjatüki kirjutaja usinus ja kavalus on ju number omaette. Kirjandusliku tegelase parandamtu mure on loll mõitsus ja paks kere, muud muret ei paist ju kuskilt?

Kirjutan kui tahan ja tunnen vajadust. Keegi ei saa seda mulle keelata.

Naistuttav ise tahtis mu juurde elama tulla kui peigmehega juba koos olime.

Ilmselgelt on selle aastate pikkuse romaani kirjutamise taga keegi või miskit. See on selge.
Ma lihtsalt keeldun uskumast, et ükski naine, olgu ta ükskõik kui haiget saanud oma elus, viitsiks kuskil suvalises foorumis 3.a sama jama kokku kirjutada.

Lisan veel, et olles enamuse P kirjutatud tekste läbi lugenud, ei imesta ma enam karvavõrdki, et peigmees ja sõbranna ja kõik tema tutvusringkond tema juurest padavai ära põgenevad ja temaga mingit tegemist ei taha teha.
Tegemist on P näol totaalse debiiliku ja pugejaliku äpuga, kelle elu eesmärk, et kellegile sügavale p*rse pugeda ja talle meeldida. Väkk! Tema järjekordsed ohvrid on nüüd kõik delfi foorumi lugejad.
Loomulikult ei lõpeta ta vabatahtlikult siin kirjutamist, nii kaua kui ta selle eest saab siin lõputult endale tähelepanu.

Enesekeskne ullike kirjutabki kogu aeg endast, oma elust, oma naistuttavast. Mis peaks talle korda minema lugeja? Lugemine on ju vabatahtlik, vastaminegi on seda.
Mõistatuslik on vaid see, et vastajaid ikka jagub. Seda ses mõttes, et mis on ses stooris sellist, mis kinni hoiab? Kusjuures nii küsimine pole mitte halvustav või etteheitev või ... See on ju mõistatus!
Ise olen suutnud vastamisest oma pool aastat hoiduda ja lugenudki olen vaid tükati, eriti P või ta ahvijate teksti. Mida sa ikka loed lauseid, mida isegi taastoota oskaks, niivõrd pähe on need jäänud.
Mis ometi selle stoori puhul köidab (jube vale sõna, kuid mõneti tõsi), vastumeelselt küll, kuid siiski köidab?
Nojah, tegelikult ei köida ei stoori ega P isikki mitte, hoopis häirib. Öeldakse ju - kus viga näed laita, seal tule ja aita. P, tänase P, siin kirjutamine on karjuvalt vale viis olukorda parandada. Sestap neid aitamisüritusi nii palju ongi.
Aga see on lootusetu üritamine. Iga normaalne inimene oleks ammu oma elukvaliteedi parandamiseks samme astunud, oleks ka siinseid soovitusi, mida varem päris ohtralt oli, arvestanud. Aga P pole normaalne (üldisele normile vastav) isik. Teda pole võimalik aidata.
Muidugi tekitab pahameelt, kui keegi nii õppimisvõimetu on. Pahameelega edastatakse ka lauseid, mis ütlejaid/kirjutajaid ei kaunista. Tagumine aeg on P rahule jätta, ta ei mõista ega hakkagi mõistma.
Mõneti saab P kohta öelda, et ta on maaslamaja. Maaslamajat ei lööda, ütleb vanasõna. Ei lööda ka sel juhul, kui ta on keeldunud korduvalt pakutud abikätest ja on otsustanud maha jäädagi.
Kuidas siis nii, kahju on ju teda seal maas näha? Kui heaga ei saa, saab ehk kurjaga? Ei saa, see on nüüdseks (tegelikult mõnd aega tagasi juba) selgeks saanud.
Kõige otstarbekam on ta rahule jätta. Las ta olla seal, kus olla tahab. Tegelikult saab ta oma valitud teel olemiseks jõudu suvalistest kirjadest, mida talle siin kirjutatakse (nii kurjustavatest kui ka heatahtlikest, vahet pole).
Vast pole õige toita ta väärastunud enesekesksust talle tähelepanu osutamisega (kirjutamisega). Ehk veedaks ta siis järgmised jõulupühad nt koos isa ja vennaga, külastaks tädi, käiks rohkem jalutamas jne.
Tegelikult on P ise selle teema lõa otsas kõige tugevamini kinni. Aidakem teda sellest vabaneda!

kõige lahedam ongi see, et tal on kõik vastused endal olemas,miks keegi nii tegi ja naa tegi aga ikka jaurab siin

Mis on saanud kohtumistest ja kirjasõpradest? Kas kirjutad kellegagi, oled kohtunud

P.-ERSE VÄÄRAKAS, EHK LÕPETAKSID ÄRA JUBA OMA JÄLGI HEIETAMISE! SA OLED TÕESTI MINGI JÄLK P.ERSE!

aga sent sendi järel läheb elu ilusamaks.

Kokkuvõtteks:
Kes iganes seda möla P. tegelaskuju alt siin kirjutas, valdab hästi 5 suhte mütgitamise reeglit!
-------------------------------

1. mürk: virisemine;
2.mürk: kritiseerimine;
3.mürk: vastuolud; vastumürk: toeta avalikult, vaidle privaatselt;
4. mürk: kontrollimine;
5. mürk: «ei» ütlemine;

06.17 ei ole mina, aga see selleks.

Kogu me SUHTLEMISE AJA MA EI VIRISENUD ÜLDSE, olin kõigega nõus, mida naistuttav ütles.

Samuti EI KRITISEERINUD TEDA MITTE KUNAGI, alati mõtlesin, et mis õigus mul üldse öelda on, kust otsast ma ise parem olen, kuna ma ju suhtlen temaga, seega EI OLE mul mitte mingit õigust talle märkust teha.

Mida ma kontrollisin ?
Kogu me suhtlemine oli NAISTUTTAVA JUHTIMISEL, minul ei olnud mingit sõnaõigust.

----
Just nimelt minu hädad sellest alguse saidki, et MA EI OSANUD " EI " ÖELDA.

Ei suutnud ma ju öelda, et " ei, ära tule, mul on nüüd oma elu. EI SUUTNUD.

Väga võimalik, , et olen läinud ühest äärmusest teise äärmusse.

Terve elu olin selline, kes mõtles teiste naiste heaolu peale.

Kui mul peigmees oli, tundsin süümepiinu, et kuidas ma teen teistele naistele haiget, et nii hea mehe eest ära võtan.

Sama lugu naistuttavaga.
Tundsin, et ma ei tohi oma õnnega talle sellist valu põhjustada.

Nägin ju, et sel naisel on valus minu õnne näha, see osatas tema hella kohta ja ma tundsin ennast nii süüdi.

Mulle on lapsest peale selge olnud, et kõikidel teistel tüdrukutel / naistel on õigus ja mina pean seda tegema, mida teised käsevad.

Nii ma enamus elust olengi käitunud, et mina olen täielik ebard ja kõik teised naised süütud, head, õilsad ja veatud inglid.

Siis lõpuks nägin, et teiste naiste ülistamine ja pjedestaalile sedmine ning enda armetuks värdjaks pidamine viib hukatusse.

Päris tõsimeeli uskusin, et ma olen armetu, hädine värdjas.

sa keerad siin, asja perssse, P. su tegelaskuju suhtlemine siis netis on väljendatud õige õõvastavalt.
aga ega raha haise?peaasi, et keegi jälle teema avab, klikk kirja ja sent kukub..

Sa ilmselt ei suuda mõista, et traumad, tragöödiad võivad inimese käitumist täielikult muuta.

Kui ma oleks selline olnud varem, nagu ma olen praegu, siis naistuttaval ei oleks mitte mingit võimalust olnud mind ära kasutada.

Mõtle natuke.
Kuidas tal õnnestuks mind peigmehest lahutada, kui ma vastu hakkaks, kui ma oleks niimoodi enda kaitseks välja astunud, nagu ma siin teen ????

----
Naistuttav tuli minu poole, ma ei vaielnud mitte millelegi vastu, olin igasuguse jamaga nõus, mida ma mulle ütles.

Kui ma oleks hakanud vastu vaidelema, et mis soga sa mulle räägid, mis õigusega meid lahku ajada tahad, siis TAL EI OLEKS MINGI NIPIGA ÕNNESTUNUD MIND PEIGMEHEST LAHKU AJADA.

mitu senti sa saad, kui keegi klikkab su teemas?

mida sa ajad.
kui sul oli peika, siis mille hea pärast sa oleks pidanud selle naistuttavaga midagi vaidlema veel hakkama.
lihtsalt olnud ja kõik.
no ma olen ka noor olnud ja elasin ka kooliajal ühikates ja pärast kooligi veel ühikas, kuni mehele läksin ja omaette elama sain. mittekui keegi ei teinud välja, kui neile keegi midagi napakat soovitas või püüdis naerda teise kaaslase või mingi muu asja üle.
lihtsalt elati oma elu ja seda koos ühises toas mitmekesi.
ma ei mäleta, et sellpärast mõni jättis abiellumata, et teistel toakaaslastel parasjagu peigmeest polnud. kel polnud, see otsis ja leidis, kui soovis. kui ei otsinud, siis elas niisama.
abielluti, saadi lapsi ja elati.
sul on hoopis mingi muu värk.
sa olid ikka liiga kiindunud sellesse naistuttavasse, ei mittekui midagi muud.
ja minu staaž ühikates on pikk olnud ja usud sa, ma pole ainsat sinusugust suhtumist kohanud ja mitte ainsat sellist tüdrukut ega naist, keda oleks kaltsuks kutsutud, sest ta ei rääkinud. kõik elasid rõõmsalt oma kiiksude, hea ja halvaga. kõik unistasid oma elust ja niipalju, kui mina tean, kõik selle ka said.

Ei, mingit kiindumust ei olnud.

Täpselt samasugune süütunne oli mul KÕIKIDE NAISTE EES. Ega ma siis kõikidesse naistesse kiindunud ei olnud.

Kuidas ma seletan, et arusaadav oleks. Püüan selgitada.

Kui mul läks hästi, siis tundsin, et olen teiste naiste ees kuidagi süüdi, et kui mul on hea, siis teen neile sellega halba.

Lapsest peale tundsin, et mul peab halb olema, sest ma olen teistest viletsam ning ma ei ole head ära teeninud.

Keskkooli ajal oli mul üks meessoost kirjasõber.
Klassiõed nägid, kui mul külas käis ja ma pidin maa alla vajuma, et nad nägin, et minusugune MADAL OLEVUS jalutab meesterahvaga.

Käisin Nõukogude ajal restoranis tantsimas ning kursuseõde nägi ja mul oli nii piinlik ja ebamugav, et kuidas nüüd minusugune restorani läheb.

----
Kui mul läks hästi ja ÜKSKÕIK MILLINE NAINE hakkas mulle seda nina alla hõõruma, tundsin ennast süüdi.

Naistuttava asemel oleks võinud olla ükskõik milline naine, aga mida pikemat aega tundsime, seda suurema süüdlasena end tundsin.

Kui ma suhtlesin ükskõik millise SOOKAASLASEGA, keda HÄIRIS minu heaolu, siis see pani mind süüdi tundma.

Näiteks kursaõde hurjutas mind, et kuidas mul on nahktagi ja temal ei ole, siis ma tundsin kohe piinlikkust ja süütunnet, et kuidas ma üldse julgesin tagi selga panna, kui temal EI OLE.
Ei olnud mul kursaõdede vastu mingit kiindumust.

Täpselt samuti mõtlesin INIMSUHETE puhul.

Kui mul oli hea peigmees ja teisel naisel ei olnud ning ta mulle seda ETTE HEITIS, siis ma tundsingi süüdi.

aga praegune P ( perse) ei näe ju minguisugust süütunnet põdevat. Tubli elu õppetunni oled omandanud.
sa vingud kõikide vastuste kalla, mis teistmoodi asju tõlgendavad kui sulle sobib, sa valetad, sa kritiseerid kõiki vastuseid, mis sulle kaasa ei tuune, sa visrised jälgilt iga vastuse kalla, mis sulle ei sobi, sa kontrollid iga vastust, kas ikka sobib sinu arusaamisvõimesse, sa vastad igale pakkumisele ei, igale muutmiseetepanekule eitavalt. Siuliselt sa sülitad kõikidele näkku, kes sind mõista on püüdnud.
-------------
nii jälki tegelaskuju ja ohvriolevust polegi keegi suutnud siin kujutada.

P. su käitumine põhjustab mõtteid ja siis tundeid.. siinsed kirjaread, mida sa siin viljeled, kutsuvad esile tülgastava tunde sinu suhtes: sa ise tekitad seda oma vaidlemise, nõmeduse, kirjastiili, eitamisega jne jne.
ju sa selliseid negatiivseid tundeid teistes ka varemalt tekitasid. oma käitumisega tekitasid.

Täiskavanud inimene MÕTLEB ja siis TUNNEB, kas sul nagu mõtlemise koht hästi ei tööta va? pole kunagi töötanudki? samas nahktagi ostmine oli ju täiesti ratsionaalne otsus..Täiskavanud inimene mõtleb ratsionaalselt, kas tema tundel ka mingit alust on.. otsib fakte. ja kui see kinnitust ei saa, valib, ISE VALIB teistmoodi tunde.
mis siin siis nii keerulist on, mille üle peab jaurama aastaid. sa amatööt- psühholoog, mu meelest on see psüholoogia aluste õpikus sees.

samas pole süütunne keelanud sul tasuta haridust nõuka ajal omandamast, ja korstajana tööd tegemast. nagu pole süütunnet keelegi eest tasuta õppekoha varastamise eest?
samas pead üürilist oma korteris, selles nagu süütunne ka puudub?
vanavanemate vara eest ostsid korteri, ka nagu süütunne ei äraganud?

Nüüd TAGANTJÄRGI ma siin jaurangi.

Lihtsalt elan välja kõike seda, MIDA MA REAALIS EI SAANUD.

Aaastaid ja aastaid käitusin nagu poksikott, nüüd siin plahvatangi.

Kusjuures sul on õigus.
Oligi nii. Enne tundsin, siis mõtlesin, tegelikult ei mõelnudki, surusin oma mõtlemise üldse maha.

Tegelikult keelas mõnes mõttes küll. Ma ei läinud õppima seda eriala, mida tahtsin.

Kui näiteks kasvõi naistuttav oleks mulle hakanud ETTE HEITMA, et näe, sina õpid ülikoolis, aga tema ei saanudki sisse ja ma oleks aru saanud, et see häirib teda, siis kindlasti oleksin ennast süüdi tundnud.

Mis üürnikku puutub, siis olen kõvasti kahjumis, kuna pean kindlustusele maksma suure summa veeuputuse eest. Iga kuu maksan, tegime graafiku.
Üürnikud jätsid vee kinni keeramata, voolik läks katki ja uputas alumise korteri üle.

P. räägib enda süütundest, kuid iial ei ole ta maininud KAASTUNNET keelgi inimse, kellegi saatuse, kellegi õnnetuse suhtes. Tal puudub üks joon, mis inimesest inimliku inimese teeb.
Väga ensekeskne ja jälk inimene.

Pingutasin oma ajusid ja tõesti mitte keegi ei öelnud, mis sul viga, sa ju õpid ning tasuta ka veel.

Tõesti ei tea, millega see oleks lõppenud, kui keegi seda korrutama oleks hakanud.

Tunnen süüdi ikka, et erialal ei tööta.

Miks arvad, et kaastunne ja süütunne nii erinevad asjad on ?

Samas kui inimene sinuga õelutseb, sind kogu aeg maha teeb, näitab otse välja, et EI SALLI SIND, siis mina suhtusin temasse vägagi hästi.

Muide kaastundlik inimene ei kirjuta sellist vihast nõretavat kommi nagu sina.

Ma ei hakka sinu õelutsemisele samaga vastama.

Pane käsi südamele ja ütle, kas tõesti heasüdamlik inimene kirjutab sellise vihast nõretava kommi, pealegi inimesele, keda ta ei tunne.

No mulle endale ei tule pähegi hakata suvalist kommijat selliste sõnadega sõimama.

Mõtle, mis sunnib sind selleks, keegi ei ole sulle isiklikult midagi paha teinud ja sa tuled netti niimoodi sõimlema.

Ütle, kust sinu sees selline püha viha on ?

Suurem põhjus oli ikka TÄNUTUNNE suhtlemise eest, kuigi see õige suhtlemine ei olnudki.

Muidugi ka süütunne, et teen naistuttavale oma õnnega haiget.