sai sulle juba öeldud,P. et sul puudub naiselik omadus, mis inimeseks olemise juurde kuulub: kaastunne.
Tänutundel ja kaastundel ikka suur erinevus, kui sa oma psüholoogia aluste raamatu nüüd lahti teed.

nagu kolme aasta tulemuseks võid siis lugeda, et su süütunne oli täiesti alusetu ja raisatud vaev. oleks võinud mõne muu tunde ise valida, lõpptulemus oleks parem ehk saanud.
samas sinus puudub see naiseks olemise õrnus ja kaasatundmise kunst nagunii, jõhkrus paistab su kadeduse varjust välja.

Minus just nimelt ei ole naiselikku õelust ja tänitamise vajadust.

Nendest omadustest ma ei ole kunagi aru saanud.
Naiselik irisemine, tänitamine on mulle õudsalt vastikud, ihukarvad tõusevad püsti.

Selles suhtes ma tõesti ei ole naine, sest ma ei saa sellest naiste vingumisest ja õiendamisest aru.

Kaastunne teeb inimlikuks

Oled sa nii kindel, et ma ei tunne kaasa emale, kes kaotas oma lapse või siis noorele inimesele, kelle elu lõppes noorena õnnetult ?

Või minusugusele hädapätakale ?

Otse loomulikult rikuvad pidevad õnnetused tuju. Mõtled, miks küll me väikese rahva seas on nii palju õnnetusi ja alati loodad, et jääks ometi see õnnetus viimaseks.

----
Mida on aferistist naistuttaval kõige sellega pistmist ?

Siin on ju jutt kavalast aferistist naistuttavast, peigmehest ja abordist.

Muudel teemadel ei ole selles teemas kirjutanud.

P. veel to Mis jutt Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui ma suhtlesin ükskõik millise SOOKAASLASEG
> A, keda HÄIRIS minu heaolu, siis see pani
> mind süüdi tundma.

Väiklaste inimeste suurim viga on see, et nad peavad kõiki teisi endasuguseks. Normaalset ja adekvaatset inimimest ei häiri teiste heaolu - kui nimetada poiss-sõbra olemasolu heaoluks - normaalsele inimesele on see ütskaik. Kujutad endale ette, et teisi naisi häirib sinu väidetav heaolu ja tunned ennast süüdi, vastik, vastik, vastik ... Juhin tähelepanu, et oma lauses kasutasid väljendit "ükskõik milline sookaaslane" - ära oma sõbrannast nüüd jälle jahuma kuku.

Te siin päriselt usute, et nii lolli ja vastikut naist on olemas nagu see P? Sellepärast vastate ?

Kas oled kohtunud ka kellegagi või suhelnud. Mõned inimesed siin pakkusid sulle seda.

p kõigepealt KUJUTAB ETTE et on kuidagi parem kui teised ja siis tunneb ennast süüdi. seda oskab nii hästi ette kujutada, mille poolest teistest nagu parem on. mingi tagi olemasolu teeb teda oma arust teistest paremaks, peika olemasolu...

soovin P.- tegelaskujule palju inimlikku valu, palju ränki kannatusi, palju tõelisis muresid ja hädasid. Teeks selle kuju kindlasti inimlikumaks.

kui P küsib, kas teda siis vhatakse? kirjanduslikku kangelast mingist väljamõeldud maailmast ei vihata. suhtumine kõrvalseisja oma, raamatuteski kirjuatatakse ju igasugu jama, selleks ei hakka ju ometi tundeid raiskama. Loed kokkukirjuatu ja unustad..

P ei ole väljamõeldis, ta on päriselt olemas. Just selline, nagu ta siin kirjutab. Soovin sulle, P, head vana lõppu ja uuel aastal jäta minevik seljataha, unusta iseenda ja naistuttava kokkukeedetud supp ja mine edasi, keskendu positiivsele, muuda oma elu huvitavamaks. Anna uue aasta lubadus - olen tähelepanelikum teiste vastu ja mõtlen vähem endale, loon uusi tutvusi ja suudan olla õnnelik.

kas eelmine kirjutaja on seda P.-eed näinud oma silmaga?

Ole ettevaatlik oma soovidega, need tulevad sulle endale topelt tagasi.

Mis kannatustesse puutub, siis ka saab veel rängemat kannatust olla pereelust ILMAJÄÄMISESEST JA ARMASTATUD INIMESE LAPSE ABORDIST ?

Sa oled naine ja peaksid aru saama, aga ilmselt sa enne aru ei saa, kui omal nahal tunned.

Kas pean jälle hakkama OTSAST PEALE üle kirjutama ühte ja sedasama ?

Minu häda selles oligi, et uskusin, et kõik teised naised on minust paremad ja õnne ja heaolu väärt, aga MINA OLEN SEE KÕIGE - KÕIGE VILETSAM, kes ei ole mitte midagi ega mitte kedagi ära teeninud.

Muide seda uskusin PÄRISELT, ET kõik naised peale minu on erilised, head, targad, andekad ja SÜÜTUD, KES EI TEE IIAL MITTE ÜHTEGI VIGA.

Olin päris vana, kui taipasin, et see ikka nii ei ole.

Saatsin kõik sinu õelad soovid sulle heameelega tagasi. Olen 100% kindel, et su edasine elu on täis ränki õnnetusi ja katastroofe ning seda tänu sinu enda kurjusele.

sa P. ei teagi mis on kannatused, kastunne, õnn ja õnnetus.
enne pead ikka elult tõeliselt peksa saama, et õppetunde omandada. Soovin, et sul ellu tuleks tõelisi kannatusi, siis õpid ehk teistest inimestest ja tesisugustest arvamustest lugu pidama.

see üks abordipolt oli nüüd siis nagu olulisem kui 6 eelnevat?
mis vahet seal on, kelle ees jalad laiali lükkasid.
Saidki saatuse õppetunni, kahjuks ei õppinud sa midagi oma sita iseloomu kohta. Ju siis pead veel õppima.

Kahetsen väga, et lasin naistuttavast ennast mõjutada.

no aga kahetse siis edasi, milles probleem?

P, palun sind, ära riku meie uut aastat ära oma jorinaga.
P, ka minul pole peret, mul pole lapsi, mul pole isegi vanemaid. kasvasin lastekodus, sest mu vanemad said surma, kui ma polnud veel 5 aastanegi.
kuigi usutakse, et lastekodudes on kõik olemas, muudkui aga kasva ja ole õnnelik, siis jah, asjad küll on, aga hinge seal ei ole ja kodu see ei asenda iial.
pealegi, oleneb, kuidas kellelgi seal lastekodus veab. mõnel läheb hästi, teisel kohe üldse mitte. sellest ei räägita avalikult, aga jah, seal juhtub päris koledaid asju, lausa kuritegelikke asju ja kui sul pole ainsat lähedast, kes su eest seisaks, siis oledki vaid võõra meelevalla all. ma ei hakka rääkima, mida olen läbi pidanud elama, aga kui loen sinu teksti, siis ütlen ka, et sa ei teagi, mis tähendab tõeline tragöödia ja tõelised koledused. mul on isegi natuke piinlik, et sa selline vingupirin oled, nii enesekeskselt pime ja samas pead ennast heaks inimeseks. kust otsast.
sinusuguse kasvataja all lastekodus oleks päris jube elada. ausalt muide.

nii tore on lugeda P.st, kel täiesti kindel ja selge eesmärk uueks aastaks, eesmärk nagu alati: kahetsemine.
ja elu nagu lill ja aeg täidetud..

mida sa siis nii hirmsat korda saatsid, et süütunne nüüd piinab?
Tundeid ei tule ju tuulest, sellele pidi ikka mingi TEGU eelnema.
--------
aga muidu siiralt rõõmus su pärast, ajatäide ju võtta kuni surmani, küll süütunne ja siis kahetsus ja siis jälle kahetseks ja siis soojendaks süütunnet.jne jne. irw. Täiuslik õnn!

Süüdi tundsin ennast juba päris lapsest peale, sest uskusin, et ma olen KÕLBMATU VÄRDJAS, VIGANE, VILETS.

Uskusin, et ma olen NII VILETS, PUUDEGA, et minu sündimine reostab tarkade, ilusate, süütute, tublide, andekate tüdrukute õhku.

----
Süütunded just nimelt tekivad ILMA PÕHJUSTEA.

Hari ennast, loe kirjandust, laienda ewnda teadmisi ja siis räägi.

Sellest on palju kirjutatud, seega sa ei ole psühholoogilist kirjandust üldse lugenud.

Lapsena uskusin, et mina olen sündinud ALAMASSE KLASSI, et ma oma sündimisega tegin tarkadele tüdrukutele liiga, sest KÕIK TEISED TÜDRUKUD on auga oma sündimise ära teeninud, aga mina ei ole.

Et mina olen nende ees süüdi, sest oma sündimisega ma REOSTAN tarkade tüdrukute süütust ja ingellikkust.

Uskusin TÕSIMEELI, et minus on midagi värdjalikku, midagi täiesti ebardlikku ning ma OMA OLEMASOLUGA rüvetan kõiki tüdrukuid.

Nii tundsin ja mõtlesin tõsiselt LAPSEST PEALE.

----
Häbenesin ennast kohutavalt lapsest peale, uskusin, et mul on vääraka keha ja ma olengi üdini väärakas.

Uskusin kaua aega täiesti tõsiselt, et mul on midagi kapitaalselt viga, et minusugusel KÕLBMATUL ei olegi õigust elada.

Ei teinud ma mitte midagi, ma ei julgenudki midagi ette võtta ja öelda, olin väga arg.

no mida sa räägid siin, meie ilmatuma tark psühholoogia tundja.

vasta siis mulle, miks peaks väikene laps ennast sedasi alavääraseks hakkama pidama? ei ole see sellest, et tal ei lubata teistega mängida ega koos olla. ei ole see ka sellest, et talle seatakse ette teiste tarkust ja ilu ja muud. väikene ilmakodanik just vastupidi, tahab kaaaaa. teda võib see innustada saada targemaks, suhtlejamaks ja hoolivamaks. ta omas sisimas hakkab pingutama, unistama ja tegutsema.
seda siis, ta pole nähtavalt vigane.
kui inimesel on mingi nähtav puue, lombakas või nii, siis jah, kui teda päevast päeva hurjutatakse lisaks veel, või narritakse, siis tekib nurka pugemise tahtmine, siis ta tunnebki, et on värdjas...
mu kooliaegne ja noore-ea sõbratar oli nähtava puudega. kahjuks jah, tema teadmine oma erilisusest segas tema edasist elu nii psüühiliselt kui muidu, sest ta ei saanud teha kõike, mida tegid teised. ta ei abiellunud, kuigi tal mehi oli, kellega ta läbi käis. võib olla ei võtnud need mehed teda kui potentsiaalset elukaaslast, vaid kasutasid teda lihtlabaselt vaid ära. ma kahjuks ei tea, kuidas see oli.
aga peret tal polnud ja ta oli selle pärast nördinud. kuigi koolis oli ta tark ja lõpetas ka ülikooli ja töötas alguses oma valitud erialal edukalt.
tema enda sees aga oli alaväärsustunne ja ta ei saanudki sellest lahti. see süvenes aastatega aina, kuni hakkas tema igapäeva olemisi ja tegemisi niivõrd segama, et ta ei saanud enam endaga hakkama.
nüüd mõtlen, et noorena ei osanud ma seda isegi märgata ega ette aimata, ma ei osanud aru saada, et temas võib olla tema enda oleku pärast nii suur kurbus. me õppisime ja elasime temaga kõrvu, me naersime, rääkisime, arutlesime ja unistasime ja minu jaoks oli ta, vaatamata oma vigasusele, väga tark, ilus, huvitav ja igati normaalne. keegi teda ei narrinud, temasse suhtuti väga hästi.

varem ma ei osanud mõelda nagu täna, aga praeguseks olen väga veendunud, et ellu peaks jääma täiesti terved lapsed, et nende psüühika hukka ei saaks ja elu poleks nii kannatusterohke.
minu noorepõlve hea sõbratar oli sündides vigane, teda opereeriti küll, kuid vigasus jäi nähtavaks. ta ise kannatas selle all väga ja mida aeg edasi, seda rohkem. just see tunne, et ma pole normaalne, et ma ei saa seda, mida ma tahaksin nii nagu teised, just see pidev teadmine endast kui alaväärsest viis lõpuks selleni, et ta otsustas lõpetada oma ebanormaalse eksisteerimise siin maailmas.
nii ääretult kahju on temast, nii kurb.

paljud lapsed võivad arad olla, mis ime. mina olin ka ülimalt arg lapsena. no iial ei mõelnud, et olen alamklass ja värdjas seepärast. laps ei mõtle nii, saa aru. sedasi võib hakata hiljem oma elule tagasi vaadates alles mõtlema.
laps ei teagi veel, mis on alamklass ja sihukesed asjad.
ja teades, et su vanemad olid koolitatud inimesed, siis praegu sinu jutu järgi otsustades, tundub hoopis, et nad olid ebanormaalsed lontud.
see pole sul õige arusaam, mida püüad meile selgeks teha. aga ilmselt sa ise ka ei saa aru.

Mõtleb küll, kui talle tehakse selgeks, et kõik teised tüdrukud on nii head, nii tublid, neil ON alati ÕIGUS ja sina pead tegema seda, mida teised ütlevad.

Hakkadki mõtlema, et oled vigane.

Isa ei öelnud mulle mitte midagi taolist.

Koolitatus ei võta ära hirme, komplekse ja ALUSETUID FOOBIAID.

Kui öeldakse, et kõik teised tüdrukud on targad ja tublid, ei tee mitte ühtegi viga, aga sina sinna ei küüni, siis HAKKADKI SEDA USKUMA.

Kui tehakse selgeks, et kõik teised tüdrukud TOHIVAD oma peaga mõelda, aga sina EI TOHI, siis sul EI OLE VÕIMALUST mitte kuhugi püüelda, sest see on sulle keelatud maailm.

nii tore, et P. elu on täiuslik.

no mis mee oli siis su isa, kes laskis su emal lapsi sedasi mutta tampida. ta oli kaaskurjategija ja see sinu kunagine jutt, et ema tahtis sind vaid kaitsta, on jabur lausa. mida selliselt kaitstakse.
su emal oli hoopis muu probleem ja kui tõesti ta selle probleemi tõttu omaenese lastelt elamisväärse elu röövis, siis, mul pole sõnu.
aga ikka ma ei mõista, et väike laps juba sarnaselt hakkab tundma vaid keeldude peale. siin, P, meeldib see sulle või mitte, on hoopis muu põhjus tähtsam, kui vaid need keelamised ja käsud.