Ka PsychCentral on pannud paika põhjused, miks naised vägivaldset suhet ei lõpeta:

1. Kui sa muutud kellegi jaoks maailma tähtsaimaks inimeseks, siis see muutub joovastavaks. Vähemalt alguses.

Kui suhe saab alguse, siis on paaril silmi ainult teineteise jaoks. Teineteisele helistatakse, et armastust ja igatsust avaldada. Sellised tähelepanuavaldused muutuvad aina tihedamaks ja armukadedus süveneb. Lõpuks võib sellest kõigest areneda välja kontrolliv suhe, mis muutub ahistavaks.

2. Vägivaldsed mehed/ naised võivad olla tõelised hurmurid.

Nii nagu ülevalpool toodud põhjusest “Mu mees/naine pani mind uskuma, et ma ei ole temata mitte keegi” järeldada võib, on sellised mehed/naised sageli ka osavad sõnasepad. Nad panevad naisi uskuma asju, mis ei ole tegelikult tõde. Nad on hurmavad ja paeluvad. Nad ei lase end unustada ega endast lahti lasta.

3. Naine usub, et ta ei vääri midagi rohkemat

Vägivallast tekkiv häbi võib kaasa tuua alaväärsuskompleksi. Ja seda juhtub liiga sageli. Seega tekivadki olukorrad, kus naised arvavad, et nad ei väärigi rohkem.

4. Naine ei oska paremat tahta

Pähe tekib arvamus: “Aga ma ei ole ju kindlasti ainuke. Miks ma üldse siis virisema peaksin?” Positiivne eeskuju puudumine toob endaga kaasa uskumuse, et paremat ei olegi olemas.

5. Mees/ naine hirmutab või manipuleerib

Kui kontrolliv suhe muutub liiga kontrollivaks, siis areneb sellest välja manipuleerimine. Tekib hirm lahkumise ja suhte lõpetamise ees, sest selliste asjade välja pakkumisega kaasnevad ähvardused ja sõim.

6. Hirm üksinduse ees

“Ma ei tahtnud enam üksi olla.”

7. Usutakse, et partnerit on võimalik muuta

Sellisel puhul on tegemist sageli suure eituses elamisega. Mis see paar korda vägivallatsemist ikka teeb, ma ju saan teda muuta! Ta muutub kindlasti! Tegelikult aga inimloomus nii kergesti end mudida ei lase.

8. Armastus

… teeb pimedaks. Tundub, et ehk ei ole armastus alati just kõige tervislikum ja ratsionaalsem, aga ta on tõeline. Ja seepärast ei minda minema sealt, kust ammu oleks lahkuma pidanud.

Allikad: The Telegraph, PsychCentral

nüüd teeme ümbersõnastamise harjutuse: P- mida sa eelmisest kirjutisest välja lugesid?

P, MINE RAVILE!!!!!!!!!

Mis on hullus, kes on hull, mis on normaalne?
Isegi arstid ei tea täpselt mõiste "hull" tähendust.

me müüme sulle selle P maha.

Olen kirjutanud, et rääkisin sellest 3-le eri psühhiaatrile ja ükski neist ei öelnud vastu MITTE MIDAGI.

Sinna saatis mind perearst kõhuvaludega, arvas, et valud närvidest.
Kasutasin siis juhust ja rääkisin selle loo ka ära.

Ühe arsti käest sain pahandada, et miks sinna tulin, mul ei ole midagi viga, kas tulin gruppi välja petma. Selgitasin siis, et tulin kõhuvalude pärast.

3, 4 ja 5 punkt sobivad mu kohta küll.
6, 7 ja 8 kindlasti mitte.

Olen kogu aeg ennast süüdistanud, et saamatu tossike ja lihtsameelne olin, kes "sõbranna" kavalust läbi ei näinud.

Oma vigu MA TUNNISTAN. Ei olegi eitanud, et oma tossikese olekuga tõmbasin sadisti ligi.

Süüdi olime mõlemad. Olime ühe pulga kaks otsa.
Muide see naine EI TUNNISTA IIAL MIDAGI, talle teeb see veel hullult nalja, kui saab kõik tagurpidi pöörata.

Kusjuures on mul jube HÄBI, et selline ohmu olin, et seda naist palju paremaks pidasin, kui ta tegelikult on.

Tunnen oma naiivuse pärast tõsist piinlikkust ja alaväärsust. Alandav on olla nii juhm, nagu mina olin.

loe lisatud linkide artikllid läbi ja lööb pildi sul vähe selgemaks. et olidki emotsionaalselt väärkoheldud laps oma vanemate, eriti ema poolt, ja hiljem teiste naiste poolt.
ega siis oma "küüru" ei pea häbenema.Teised aitasid seda kasvatada sulle, aga aeg oleks nagu lõpparve minevikuga teha.

no need punktid on ju selgelt sinu teema P.

Väga naljakas ikka.
Esiteks ei ole ma lesbi.

Teiseks olin ma NAGUNII ÜKSINDA, ega me suhtlemine ei olnud mingi suhtlemine ju tegelikult. Oli isegi poole aastaseid pause, kus me üldse kokku ei saanudki.

Või oli siis vahe kuu või kaks. Tihedamalt suhtlesime päris alguses, kui olime 20-22, siis saime ka kokku ainult nädalavahetustel.
Hiljem oli kokkupuutumine harvem.

Näiteks vanuses 29 - 31 käisin tihti üksinda pubis istumas, ei olnud "sõbrannat" mitte kusagil.

Kui tal tekkis isu minna endale meest otsima, kutsus mind kaasa.

Kui mul tekkis peigmees, kolis nn. "sõbranna" mu poole elama.

----
Kellegi ümber kavatamine ?
Olin nii madala enesehinnangu, et uskusin, et minu isik ja jutt EI mõju üldse mitte kellelegi.

Teadsin ju kohe, et olen täielik NULL ja minu jutt ei tähenda talle mitte midagi.

ja meie ei saa aru, millest sina aru ei saa.. see on ju selline lääge tatine hale lugu, mis sa ise lasid iseendaga teha, mis terve inimese ajab oksele.
Kas sa sellest saad aru, et põhjus sinu läägele iseloomule sai alguse su emast, kes kohtles sind emotsionaalselt väga halvasti sinu isa vaikival nõusolekul. Sealt said käitumismustri, mida siis ise kasutasid ka hiljem just nimelt naiste suhtes. nii saidki ka emotsionaalses mõttes sarnase tulemuse, nagu oma emaltki...

Näiteks olin 29, kui mainist ühele meesterahvale "sõbrannat".

Täitsa piinlik oli, kui meesterahvas ütles, et sul ei ole ju sõbrannasid, sa oled KOGU AEG ÜKSINDA.
Vot siis oli mul küll piinlik.

Ei saanud ju mingit hirmu üksinduse ees olla, kui ma ju OLINGI ÜKSINDA ka meie tutvuse ajal.

Jah, tundsin KOHUSTUST lömitada just naiste ees, aga mitte meeste ees.
Kui mõni naine minuga rääkis, olin kohe tänulik, tekkis imelik tunne, ei osanud kuidagi olla.

Kuidas "sõbrannal" ei olnud imelik seda ära kasutada ?
Arvan, et "sõbranna" üldse ei saanud aru, miks nii käitun. Uskus, et ma lihtsalt tossike ja nõrk.

http://naistekas.delfi.ee/kirevmaailm/uudised/emotsionaalsest-vaarkohtlemisest-voime-lastele-liiga-teha-ilma-et-sellest-ise-arugi-saaksime.d?id=67163766

suur samm on enda mõistmisel, kui sa hakkad tunnistama, et jah asjad ongi olnud just nii.
-----------
see üksinduse teema sul. Sa ju ei hinnanud seda seisundit parimaks, mis sinuga juhtuda võis? kas sa nautisid seda üksinda olemist? vaevalt, ja selle taga oiligi hirm, et jäädki üksinda elu lõpuni. mida sa seal mööda baare ikka kolasid? tutvusi lootsid leida, on ju?

P. veel to Tegelikkus Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Just nimelt tänulikkusest ma ju peigmehe ära
> ajasingi ja aborti tegin.
>
> Tundsin, et
> olen "sõbrannale" suhtlemise eest nii palj
> u tänu võlgu, et PEAN tema tahtmist tegema.
>
> Mis siis, et see ei olnud mingi õige s
> uhtlemine, mis siis, et me ei olnudki sõbra
> nnad, tänulik olin ikkagi, et minuga rääkis.

Olin, olin, olin....

Tänulik peaksid TÄNA olema. Selle eest, et su silmad on avanenud ja oled nii mõnestki asjast aru saanud, TÄNASEKS!

Homme on jälle uus päev täis arenemisvõimalusi! Kasuta neid ja ARENE!

P.S. Olen kõik su vastused läbi lugenud ja selgitusi minevikust ei ole vaja tuua. Räägi vahelduseks tulevikust midagi. Ootan huviga!

Baaris käisin puhtalt igavuse ja üksinduse peletamiseks, selleks, et inimeste keskel olla.
Tutvusi sealt küll ei lootnud, sest meie baarides tutvusi ju ei saa.
Igaüks seal ju oma seltskonna või kaaslasega.

Tead, ma üldse ei mõelnudki sel ajal tuleviku peale.

See oli imelik asi. Olin juba 30, aga ikka veel mõtlesin, et mul kooseluga aega küll ja tõesti nii ei mõelnudki.
Selle koha pealt elasin päev korraga ja ette ei mõelnud.

Ainuke asi, mis mind häiris, et sookaaslastega suhelda ei saa, aga mingit suhet või kooselu ma küll ei otsinud.

Ja seda hirmu mul üldse ei olnud, et jään üksikuks, mul mõte lihtsalt ei liikunudki selles suunas.

Peamine probleem oli suhtlemisvaegus ja see mehi ei puudutanud üldse.

Kui olin 31, tutvusin peigmehega ja kui ta tegi kooseluettepaneku, siis ma mõtlesin, et vara veel, mul aega küll.

Imelik, aga pidasin ennast 31a kooselu jaoks veel nooreks.

Endal hakkab ka imelik, et pidasin 31a ennast kooselu jaoks nooreks, aga 33a tundsin, et olen vana ja rong on läinud.

Ja meie baarides ju ei tule mitte keegi sinuga rääkima. Meil ei ole see ju kombeks.

Lisan ka seda, et sellist hirmu mul kuni 33a küll ei olnud, et jään elu lõpuni üksikuks.
Ma absoluutselt ei mõelnud selle peale ja üldse ei saanud aru, miks "sõbranna" kooselu või suhet tahab.
Näiteks mina 23-30 ei tahtnudki suhet.
Olin harjunud üksinda olema.

31a tekkis peigmees ja oli harjumatu algul küll ning "sõbranna" asus kohe susima.

Aga 33a tekkis küll hirm, kui olin aborti teinud ja peigmees ära läinud.
Samas ei olnud see mitte hirm, vaid TEADMINE ja masendus, et nüüd on lõplikult rong läinud ja mina jäin maha.

Lihtsalt TEADSIN, et enam kedagi ei leia. Võtsin seda kui kurba fakti.

no tore siis ju. Oksendame nüüd kõik koos selle peale. Sa ei "jäänud maha", vaid läksid ise maha ja vedeld nüüd enesehaletsuse mülkas, jalad-käed terved (s.t. põhimõtteliselt võimeline sealt tõusma), aga usus, et pori on sinu tarvis loodud - küll siga pori leiab. :) Ja tore siis ju.

Olen nõus oksendama kaasa kui see aitab ja abiks on.

Tänan. Mind aitab küll. :)

Sa ujud kaelani mädasoos ja hüüad appi. Sulle tullaksegi appi, ulatatakse käsi, aga sa ei haara sellest, vaid karjud veek kõvemini. Kohale saabub uusi abipakkujaid, kes kõik üritavad sind mülkast välja aidata kätemeri sinu poole sirutumas: haara, me tõmbame sind välja. Sina aga ujud eemale ja karjud ikka, et upud.
Nojah.. kui ikka inimene ise niiväga tahab mädamülkasse vajuda, siis peab seda talle võimaldama..

Kus Eesti paigas asub sellenimeline soo?

Küsi seda P käest. Tema teab täpseid koordinaate..

Võrumaal.

Olen tänulik vastajatele, aga osad kommid teevad asja hullemaks, teevad lihtsalt haiget.

Miks te solvate siis??

10a tagasi ei osanud kujutadagi, et saan sellest netis kirjutada.
On öeldud, et miks pean "sõbrannat" mõistma.
Aga selleks, et andestada ja unustada.

Palju kergem on andestada, kui saad aru, MIKS teine nii alatult käitus.
Minuga on siin päris rängalt pahandatud, et "sõbrannalt" kunagi seda küsisin, sest see hull teise tülitamine.

Küsisingi selleks, et mõista, andestada, eluga edasi minna, unustada.
Mõned siin miskipärast said selle küsimise peale väga pahaseks. Lihtsalt ei saada aru, kui raske on unustada, kui asi arusaamatu on.

"Sõbranna" muidugi EI vastanud, ainult irvitas ning tegi asja minu jaoks veel segasemaks ja raskemaks.

Kusjuures ta silmnähtavalt NAUTIS seda. Mõnules mu üle ilkudes ja ei varjanudki seda.
Muudkui ehhheeee, hale oled, eehhheee.

no järgmine mure võiks ju olla, miks 10 aastat tagasi P loo ajal pääike tõusis hommikul. ET MIKS ta ikkagi tõusis..
ja jälle probleem P-l kohe võtta elu lõpuni välja selgitamiseks..
-----------
kuidas saavad Delfikad teada, mida see sõbranna TEGELIKULT tegi või ütles või ütlemata jättis.

ja arvamine mängud on suht tänamatu tegevus.