Teine punkt on küll väga hea.

1-se punktiga on nii, et naistuttavale olingi tänulik ning tänulikkusest kogu see jama oligi.

Kahjuks naistuttava meelest tänulikkus on pugemine.

Olin valele inimesele tänulik.

3-da punktiga nii ja naa.

Kui on õiged tuttavad, siis neil on sinu rõõmu üle hea meel.

Elu on näidanud, et tavaliselt see nii ei ole.

Lihtsalt olen sattunud kokku valede inimestega.

Kõigepealt naistuttav ning mõned veidrikutest meestuttavad.

Neil küll hea meel ei ole, kui mul hästi läks. Vastupidi.

No tore siis ju
Kirjutan sellest, mida olen elus kogenud.

Kibestunud mehi olen näinud ja aastatega hakkad aru saama, kes on kibestunud, kes ei ole.

Toonitan, ma ei räägi naistest.

Naisi ma ei tunne ja naiste käitumise tagamaid ma ei tea.
Tundmatu maailm.

Huvitav tähelepanek.

Tavaliselt kui mehi kaitsen, hakkavad kõik mind ründama.

Nüüd, kui kirjutasin kibestunud meestest, kellega olen kokku puutunud, siis hakati jälle mind ründama.

Huvitav, kaitsen - ei sobi, kritiseerin kibestunuid mehi - ikka ei sobi.

Ütlen niipidi - ei kõlba, ütlen vastupidi - ikka ei kõlba.

Miks nüüd naiselikke mehi nii kaitsete ?

Tegelikult saan aru, põhimõte on vastu öelda.

kaitstakse siis, kui teist liiga ägedalt rünnatakse ja süüdistatakse ja ei kuulda, mida teisel poolel on öelda.
õnneks on enamusel õiglusmeel paigas ja tänu jumalale, et see nii on.

sinu jutt on aga nagu mäng ühte väravasse. me ei tea, mis toimub teises väravas. mida saksi siin arvata teisiti.

ma lugesin valetamise kohta. ei hakka siia linki panema, aga see teema on olnud naistekas üleval mingil ajahetkel.

seal on punkt, et jälgi ja saa aru, kui sulle valetatakse ... valetaja kasutab vähest sõnavara, ta hoiab kindlalt teemat ühtedel ja samadel lausetel, sest siis on vähem võimalik sind valetamast tabada.

sinu põhijoon ongi ju naistuttav ja nii kui keegi pisutki püüab muust rääkida, nii sina alustad hoolega otsast peale selgitama, et naistuttav ja nii ja naa.
nii toimivad valetajad, nad libisevadki mööda küsimustest, mis võiksid nende vale paljastada ja nii nad raiuvad vaid seda, mis kindlalt neil pähe kulunud, sest selliselt on võimalik vähem rappa minna.

peale valetamise teema lugemist leiangi, et sina meile ka siin ikka valetad täiega ja raiu palju tahad, et kõik on sulatõsi, ma ei usu su juttu.

tegelikult on absurd, et sa tuled siia üldse mingit sõbrannaga olnud asju arutama ja, et sa naisena väidad, et ei tunne naisi...
kas sulle endale imelik ei tundu.
sa ju valetad.
iga naine tunneb naist läbi iseenda, tema ise ongi naine ju.
kui tõesti oled naine, mida muidugi üsna kahtlane uskuda, siis järelikult sa ei ole tahtnud isegi ennast tundma õppida.
mis siin siis üldse arutada ongi.
saa endaga sõbraks, õpi ennast esmalt tundma ja alles siis aruta, miks keegi nii või naa toimis ja mis kellegi peas võiks toimuda.
praegu sa lihtsalt urgitsed teiste asjus, aga oma "kodu" on sassis. tee oma kodu korda ja alles siis vahi teiste kodusid.

Tunnen iseennast, aga teiste naistega mul ei ole olnud kokkupuudet.

Selleks, et teisi naisi tunda, pean ma nendega lähemalt suhtlema, aga ma ei ole ju suhelnud.

Naistuttavaga mul ei olnud ju lähedast suhet, pealegi ei olnud ta tüüpiline naine.

Pealegi ei tea ma üldse, mida mõtlevad tibi - tüüpi naised.

mis see sind peest peab üldse torkima, mida keegi mõtleb?
kuigi alles sa siin kilkasid, et oled selgeltnägija.

siin sulle öeldi, et tee oma pööning kõigepealt korda.

et on olemas raamatud, võta kätte ja loe.
sul on olemas arvuti, kus mustmiljon filmi on võimalik vaadata.
krt, ainult üks vale vale otsa.

Mulle on alati tundunud, et ma mõtlen teistmoodi, kui teised naised.

Seetõttu on mind väga huvitanud teiste naiste mõttelaad, aga kahjuks ei ole mingit võimalust seda tundma õppida.

Film on film, reaalsus on reaalsus, eri asjad.

psühholoogilisi raamatuid tema loeb, aga vaat mis tibid mõtlevad tema ei tea. ometi terved päevad vahib suu nullis telekat ja loeb delfit ja ikka tema ei tea, tema on kuu pealt ja tsivilisatsiooniga pole tuttav.

su loogika lonkab ja väga tugevalt. need valed on juba nii läbinähtavad, et enam ei usu mitte ainsamatki sõna mida sa siin kirjutad.
milleks sul seda jama vaja on, vat see jääb esialgu arusaamatuks.

see P. ja Co lugu ei ole usutav justnimelt lõputute korduste tõttu. Ainult külmalt kalkuleerivad valetajad tunnistavad ainult nende "tõde", pikem ja sisukam jutt ununeks ju ära, sellpärast P ja Co selle jutupalli alati ühte väravasse veeretabki.
Palju traagelniite jka vasturääkivusi isegi selles väheses teemaringis, mis P. ja Co- le vist leiva lauala aitab tuua.

elus on kõik asjad olemas, mitte midagi pole vaja välja mõelda, ära aja pläma.

komm siis p-le oli mõeldud.
vastik hakkab juba seda valet siin lugeda.

Ei tunne ma naisi.

Kibestunud mehed tunnen küll ära, usun, enamus naisi tunnevad, sest kuidas nad muidu naisi ei saa.

küll teda huvitab naiste mõttelaaad, küll tema tahab naisi.

Nooremana ei tundnud ära, milline mees on kibestunud, milline mitte.
Nüüd saan aru.

hakkame veeretama teemat kibestunud meestest ve?

Mina ei oska tibi - tüüpi naistega küll mitte millestki rääkida.

Ma ei tea, mida nendega üldse rääkima peab. Ilma naljata.

mis nüüd siis kibestunud meestega on?

vaatad ennast ja loomulik, et sa enda tunned ära. naisi sa ju ei saa.
paneb tõesti kibestuma.
eriti, kui see mehe moodi mehelik "sõbranna" ka putku pani.

ei oska mitte kellegagi rääkida.
auuu! sul ei pidanud olema kedagi kellega suhelda. läks meelest või?

küllap selle teema venitaamine ikka kellegi leiva lauale toob

Sina P
Ei olegi naistuttavaid, kellega kohvi jooma ja jutustama minna. Ei ole jah.

Kibestunud meesterahvaga saan rääkida küll, aga sellest tuleb ainult halba.

Kooliõele kunagi helistasin ja ta tuli väljas ligi ütlema, et tal EI OLE AEGA rääkida.

Ütles veel erilise põlgusega, et sina käid oma tuttavatega kohvikus, temal ei ole sellist aega.

Imestasin, sest ma ei rääkinud kohvikust mitte ühtegi sõna.

Pealegi olen ma kohvikutes ÜKSINDA käinud.

Oleks hea küll, kui nii lihtsalt OMA ASJADEST kirjutades saab leiva lauale, kahjuks ei saa, kuhu pöörduma peab ?

kuulge 20. jaanuar 2015, kl 19.42

küllap selle teema venitaamine ikka kellegi leiva lauale toob..

nii ongi.

Kuidas see käib ? Kes toob ?

Üldiselt kirjutan siin asjadest, mis mind HÄIRIVAD.

Nüüd häirib üks vanem kibestunud meesterahvas, lihtsalt isiklik väga negatiivne kokkupuude, sellepärast kirjutangi.

hahahaaaaa

nüüd juba mingi mees vä? Räägi siis lähemalt,mis ta sulle tegi ka

ongi kogu teema üks susser vusser. pole siis ime, et inimene kirjutab, et kui õudne, ma ei saa naist, ma ei saa naist....
mis selle mehega siis nüüd?
endast räägid või?
P, kullake, pole mõtet kibestuda, kui naist ei saa. mine pordumajja, küll saad sealt ja Pille ja Kati ka pidevalt saadaval, eksoleju.

Esmalt, pole olemas teisi naisi, vaid on kogum indiviide, kel igal oma eripära. Mis ühele veidrus, see teisele normaalsus jne.

Üks film lõppes sõnadega - Andestus ei saa muuta minevikku, kuid avardab tulevikku.

ETV2 näitas dokfilmi optimistlikust ja pessimistlikust meelelaadist. Umbes pooles ulatuses on see pärilik, DNA-sse kodeeritud, kuid teine pool on enda teha.
Uuriti identseid kaksikuid, kellest ühel avaldus depressioon ja teisel mitte. Nende algselt sama DNA oli muutunud erinevaks. Järelikult on inimese oma valik, milliseks ta muutub. Tõsi, eluraskused mõjutavad meid, kuid nende mõju saab mõtlemisega muuta.
Filmi autor lasi uurida oma aju ning näidud viitasid suurele pessimismile. 7-8 nädala jooksul tegi ta soovitatud harjutusi:
1.Arvutis oli tal hulgim erinevate ilmetega inimeste nägusid ning tema ülesandeks oli sealt iga päev teatud aja jooksul üles leida rõõmsad näod. Mõte selles, et harjutada aju keskenduma positiivsele.
2.Iga päev tuli ka mediteerida 20 minutit. Lasta end vabaks ja tunnetada oma kohalolekut. Selle kohta leiab ka raamatutest, ajakirjadest juhendeid.

Mees siis tegi kõike eelnevat ning seejärel lasi uuesti end uurida. Aju näidud olid sellised, et nüüd liigitati ta optimistiks.
Selgitus, inimene ise ei taju oma reaktsioonikiirust, aga harjumus keskenduda negatiivsele või positiivsele tuleneb just sellest. Mida enam üht või teist moodi reageerida, seda harjumuspärasemaks see saab. St, et õige pisut varem näeb inimene rohkem kas head või halba ning see on määrav ta meelelaadile.
Aga nagu juba öeldud, saab harjutada end vastupidiseks.
Asi pole üldse asjades, mis meiega juhtuvad, vaid selles, kuidas me neile reageerime.
Enda heaolu nimel lihtsalt tuleb hakata otsima häid asju. Positiivsele keskendumine muudab meid rõõmsamaks, negatiivsele kurvemaks.
Oma valik, milline keegi olla soovib.
Veelkord, väline võib näida küll objektiivne ja reaalne ning seega muudetamatu, kuid olulisem on meie tunded ja mõtted selle suhtes. Ükski halb asi pole iseenesest nii tähtis, et sellest mõtlemisele pikalt aega kulutada. Selle asemel tuleb keskenduda headele asjadele. Kasvõi tänavalt, telekast jm hakata teadlikult otsima rõõmsaid inimesi, ilusaid vaateid jne. Aju tuleb ilusaga harjutada, muidu ta ei oskagi seda märgata ning näeb ikka vaid halba kõigepealt.