Sinust ei sa üldse aru.
Oled ilma sõbrannadeta rõõmus ja rahul, mis häda sind siin kommima sundis ? Ja miks sind häirib, kui keegi vajab sõbrannasid ?

Sina oled õnnelik ilma sõbrannadeta, mõni teine vajab suhtlemist, miks see sinu rahulolevat olemist segab ?
Sul endal selle koha pealt ju kõik korras.

aga kust sa võtad, et häirib? üldse ei häiri. nagu juba eespool ütlesin - igaüks elagu nii nagu oskab ja tahab.

siin kommin sellepärast, et tundus huvitav teema olevat ja loodan aru saada, kas ma olen ainus selline asotsiaalne, kes saab teatrisse, seenele ja kempsu mindud ka nii, et keegi pidevalt käest kinni ja silma peal ei hoia.

Kui sind see teema ei erutaks, siis sa ei kommiks.

Ja kui leiad, et mokalaat kuhugi ei kõlba, miks siis ise tuled naistekasse mokalaata pidama ?

Ütled, et mokalaat on nõme, aga kuidas sinu kommid teistsugused on kui mokalaat ? Mitte kuidagi ei ole.

Samuti see " pidevalt " on sul väga liialdatud ütlus. Keegi ei ole öelnudki, et pidevalt koos olla, aga vahel soovid ka sookaaslastega suhelda, mõtteid avaldada, muret kurta.
Kas sa kurdad kõik oma mured lastele ?

Mis tobe komme on kohe nii hullusti liialdama hakata ? Eriti totakas ütlus on "käest kinni ". Eesti naised küll käest kinni ei käi, kui siis noored tüdrukud.

no mis õigusega sa oma mured siis sõbrannale kaela tahad riputada?
kes annab sulle õiguse enda elu teiste kaela veeretada?
sul on murede lahendamiseks asjatundjaid või psühhiaatrit vaja, mitte heatahtlikku inimest, kes oma isikliku elu solgiga üle kallata.

issand, mis valu peab olema teist naist ahistama hakata oma sõbrannatamisega?

Kas sinu jaoks on siis teise naisega rääkimine ahistamine ? Mitte ei usu.
Nagunii jutustad sookaaslastega ja ei arva sugugi, et keegi sind ahistab või sina kedagi.

Siinseid komme ei saa üldse tõsiselt võtta. Öeldakse ühte, mõeldakse teist. On ütlus " tee mu sõnade, mitte tegude järgi".
Olen kindel, et su kommi põhjal käib see naelapea pihta.

Siin ei ole midagi vaielda.
Kui sa suhtlust ei vaja, siis sa foorumis ei ole.

Muret kurtes hakkab endal kergem. Teisel inimesel on minu mure sügavalt ükspuha, ei lähe see kellegi kaela peale, kedagi ei huvitagi.
Pigem vastupidi, mõnel on kindlasti hea meel, kui teisel halvasti läheb.

Nii et tegelikult teeb mure kurtmine kaela veeretamise asemel teisel inimesel tuju heaks.
Kahjurõõm nii mõnelgi kõige suurem rõõm.

no selline murekurtja on küll puhtal kujul teiste aja raiskaja. arvestades veel, et ainuke asi, mida me elus tagasi ei saa, ongi aeg.
tasub väga ettevaatlik olla, kelle nahka seda raisata.
ja milleks rääkida teisega asjadest, mis teda nagunii ei huvita. peab ikka siis nii juhm olema?

Oleme eakad juba ja probleem selles, et minu sõbrannad ja ka üks sugulane on seebi sõltlane. Käime ikka üksteisel külas nn. padjaklubi ja sõbrannad ei saa siis ka ilma seebita. Sugulasele ei tohi helistada või õigemini ta ei võta telefoni. Mul pole ju seebi vastu midagi, kui pole midagi muud teha,aga elav inimene peaks olema tähtsam.

Vabandan teemaalgataja ees, sest mu esimene kommentaar lähtus suuresti pealkirjast ning teistest kommentaaridest. Teema mõte jäi täiesti tähelepanuta. Aga kui siin juba on aruteluks läinud, siis võiks ju ka jätkata.
Mul ei ole midagi sõbrannatamise vastu, kuid mulle tõesti näib, et seda mõistet tõlgendatakse erinevalt. Noorusaegse(te) sõbranna(de)ga saadi kokku pea iga päev ja lisaks veel helistati. Suhtlus oli tihe ning räägiti kõigest. Kui head suhted kunagise sõbrannaga ka säiluvad, ei saa suhtlemissagedus ju ometi samaks jääda, või saab? Minu nägemuses ja praktikas toimub suur muutus.
Kui tõesti on 2 südamesõbrannat, kel teisi suhteid vähe, siis ehk saab samamoodi aastakümneid jätkata, kuid kui sõbrannasid on rohkem ning muugi suhtlusring aina suureneb, pole see enam võimalik.
Nii mulle näibki, et aeg-ajalt kohtumine (sünnipäevadel, kokkutulekutel, ..., ka matusel) võimaldab suhtlemise, mis on võrreldav või isegi nõrgem töökaaslastega suhtlemisest. Ega siis kolleeg olemine tähenda, et sobivust ei teki. Kolleegile (muidugi mitte igale) saab rääkida paljutki ning tedagi süvenenult kuulata.
Võiks ju selliseid suhteid ka sõbrannasuheteks kutsuda, kuid kui mõlemal on töövälisel ajal pereelu ja muud huvid ning vabal ajal ei suhelda, on see siis klassikaline sõbrannatamine?
Lisaks kolleegidele on naabrid, reisikaaslased, sugulased, kunagised ja juhututtavad, kellega kohtudes jutusoonele sattutakse. Laiema suhtlusringi korral saab jututeemasid nii-öelda selekteerida. Kellegagi ei räägi kõigest, igaga vastavalt ühisosale.
Mina nt sain raskel perioodil kõige enam toetust inimeselt, kes ise sarnase olukorra oli üle elanud. Muus osas me väga ei klapi, kuid südamlik ja heatahtlik inimene on ta igal juhul.
Loodan, et seekord oskasin oma mõtet paremini väljendada.

minul ka lapsepõlvesõbrannad kodulinna maha jäänud ja uusi pole õnnestunud leida. no ega ma väga meeleheitlikult nüüd just ei otsi ka, aga võimalusel ikka sudin pisut takka. ma ostan igal aastal paar lotopiletit ka - võidule peab ju võimaluse andma :)
kuna minu parimaks sõbrannaks on minu mees ja laiendatult perekond, on sõbrannatamise aeg suhteliselt limiteeritud. aga vahel tass kohvi või klaas veini ikka läheks.
kui sõbrannal oleks mees, kes minu mehega ühise keele leiaks, siis oleks lihtsam. saaksime perekonniti suhelda. lapsed on meil suured ja paarkümmend aastat õnnelikku abielu seljataga.
oleme sellised "kahe kodu inimesed". üks kodu on tallinnas, teine küll üpris tallinna lähedal, aga paksus ja inimtühjas metsas. see on hingele. armastame metsas kolada, pildistada, jalgratastega sõita, seenel käia, linnulaulu kuulata. aias tuterdav siil ja talvel õuel luusiv ilves vaimustavad meid mõlemad.
mulle ei meeldi tarbimishullus, närviline ja hoolimatu elustiil, plastmass, pealiskaudsed, mõttetud suhted ja silmakirjalikkus.
sõbrannas hindaksin head sõnaseadmisoskust, teravat keelt ja meelt, optimismi ja viitsimist. spaatada ei viitsi ja seenehuvi oleks boonuseks.
unistada ju ikka võib ;)

Nendel on kyll hàsti läinud, kel lapsepõlve sõbrannad alles. Mul endal ka siiani. Olen 32 aastane ja mulle hakkab aina enam tunduma, et ma ei tunne neid inimesi. Kuna kõik mu sõbrannad on loonud perekonna ja seega toonud sõpruskonda ka oma mehed, nyyd ka juba lapsed, siis tunnen ,et lahkarvamused on kerged tekkima.
Ikka kuulen, kuidas 2 parimat sõbrannat tulevad kylla ja hakkavad esimese asjana 3 nda meest taga kiruma. Olen kindel juba, et kui mind pole ,siis on minu elu samuti lauale laiali laotatud ja pusletykid sinna paigutatud, kuhu need nende arust sobituma peaksid. 10 aastat tagasi sellist asja kindlasti polnud.
Me kõik muutume ajas ja meie ymber olevad inimesed muudavad meid veidi oma näo järgi.
Juba praegu on nii, et tunnen end paremini eelmisest töökohast leitud sõbrannadega, nendega on hea klapp juba aastaid ja ma enam ei ootagi
seda kohtumist oma lapsepõlve sõpradega. Me oleme lihtsalt liiga
erinevad ja kylaskäigud on muutunud juba pigem viisakusvisiitideks.
Olen kahjuks kindel, et 40 ndaks eluaastaks näeme vaevu 1 kord aastas, kui sedagi...

Vastupidi: üle 40-stena hakkate jälle normaalselt suhtlema, sest klatšijutud on ära tüüdanud ja vanemaks saades tekib mingil ajal hirm, et appikene, mis saab, olengi suht üksi, keegi ei tule enam sünnipäevalegi, kuigi kutsun, kõik vabandavad, et pole aega, nii et pärast 40-ndat otsitakse uuesti kontakti ja püütakse mälestusi ellu äratada ning unustatakse ja andestatakse "nooruses" tehtud pahateod nagu tagarääkimine.

to: n50

No loodame, et see nii on:). Kuigi samas pole ma ise olnud kunagi mingi eriline klatšimoor ja mind on sellised inimesed alati häirinud kes elavad teiste elu. Kahju on lihtsalt, et inimesed, kellega 7 puuda soola koos söödud, ei oska enam muust rääkida, kui teise sõbranna pereelust, või sellest ,kui valesti ikka saab last kasvatada.

Mina olin ca 15 aastat see "puhver", kellele kiruti teisi. Me olime kooliajal lahutamatu "kolmik", kuid pärast kooli tekkis "lõhenemine", s.t. et teised 2 sõbrannat ühest hetkest enam omavahel läbi ei saanud. Mina sain mõlemaga suurepäraselt läbi, ja kui kokku saime (emma-kummaga siis), siis kiruti mulle toda "kolmandat", s.t et teised 2 sõbrannat kirusid mulle teise kohta. Kusjuures mõlemad teadsid, et nad käivad minu juures oma emotsioone välja elamas. Aga kuna minu käest pole elu sees sõnagi edasi läinud, mis mulle on räägitud, siis nad lihtsalt usaldasid. Kusjuures kumbki polnud rahul sellega, et nad omavahel enam läbi ei saanud, aga teha ka midagi ei osanud, et endised head suhted taastada. Nüüd, kui oleme järjest 50 saanud ja saamas, suhtlevad nad küll omavahel, aga "jahedalt", kusjuures kolmekesi me pole juba viimased 10 aastat ühe laua taha sattunud. Alati nad ennem küsivad, et kas TEMA ka tuleb, kui ütlen, et jah, siis jälle teine ei tule. Aga omavahel vahel harva möödaminnes astuvad teineteise juurest läbi.
MINA kui Vähk mõistan suurepäraselt mõlemaid: üks on Kaksikud, teine on Neitsi, aga nemad omavahel kuidagi ühist keelt ei leia....

Millest sul selline arvamus, et teist ei huvita? Osasid vägagi huvitab, kui teisel halvasti läheb, sest see teeb neil meele rõõmsaks.
Kahjurõõm pidi kõige suurem rõõm olema ja nii ongi kahjuks. Samuti ammutatakse teise muredest infot, mida siis parajal hetkel ära kasutatakse.

Mure kurtmine ongi kahe otsaga asi. Sest nii annad teisele relvad enda ründamiseks.

Selles mõttes teisi ei huvita sinu mure, et nad ei võta südamesse, teistel ükskõik.
Selles mõttes huvitab, et neil nii hea, kui sul halvasti läheb.

no tore siis ju.

Kui sulle nii ebameeldiv on sõbrannade kirumine, siis miks nendega edasi suhtled, saab olla ka ilma suhtlemata?

jutt siin sõbrannadest, aga totutaja räägib kui kättemaksukontori klient

Kas kommidele OTSENE vastamine keelatud?

sa P mine ka õige persssse.

to liisu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kui sulle nii ebameeldiv on sõbrannade kirum
> ine, siis miks nendega edasi suhtled, saab
> olla ka ilma suhtlemata?


No aga ma ju kirjutangi, et suhtlen aina vähem.
Kui külla tulevad, siis tulevad. Välja ei viska, ise kontakti ka ei otsi.

Küll nendel ikka veab, kellega naistuttavad ise TAHAVAD kontakti otsida. Minuga ei taha keegi, ei tulda külla, ei kutsuta külla, ei helistata -- ei midagi.

P, sina jälle?

Need, kes ei taha, et neile külla tullakse, külla kutsutakse, NEILE TULLAKSE KÜLLA, NEID KUTSUTAKSE KÜLLA.

Ise olen eluaeg küllakutseid ja küllatulemist oodanud, aga EI ole kutsujaid ega tulijaid.
Minnakse hoopis sinna, kuhu neid ei taheta,
Kuhu oodatakse, sinna ei minda.

Mäletan, ülikooli ajal juuditarist tudengineiu kurtis, kuidas ta ei viitsi kõikidega rääkida ja teretada, et nii tüütu, tahab rahu.

Mulle jäi see nii meelde, sest mul oli vastupidine mure, et keegi ei tule rääkima ja igav on.
Ei julgenud talle seda öelda, kartsin, et ta ei saa aru ja teen ennast lolliks.

Särava ja headust kiirgava inimesega tahetakse suhelda.
Külma ning inimestest halba uskuva inimesega ei taha keegi suhelda.
Tagasihoidlikud tagaplaanile jääjad varem või hiljem leiavad head kaaslased.
Kahtlustajad, ennast alavääristavad, maailma läbi kõverpeegli nägijad kaotavad selle natukesegi suhtlusest, mis neil kunagi olnud on.
Ja nii lihtne see nüüd ka pole, et kes ei taha, neil on ja vastupidi. Lihtsalt kõigiga ja alati ei jaksa. Ka omaette olemises on oma võlu. Ja kindlasti kõige armsamatega kohtutakse alati.
Alati sõltub kõik inimesest endast ja mitte teistest. Erandeid muidugi on, kuid need on siiski üksiknähud. Kui inimesega mitte keegi ja mitte kunagi pole suhelda tahtnud, on probleem selles inimeses ja ainult.

Ei uskunud ma inimestest midagi halba siis, vastupidi, pidasin kõiki endast paremaks.
Mulle tundusid kõik naised nii huvitavad, igatsesin nendega suhelda, tundus nii põnev.

Mitte mingeid halbu mõtteid ei tulnud pähegi, aga ikka hoiti minust eemale.

Nii et ei ole alati nii, et tagasihoidlikud tagaplaanile jääjad leiavad endale kaaslased.

Nüüd olen jah kibestunud ja pettunud, aga siis ju EI OLNUD, aga ikka suhelda ei tahetud.

-----
Kuidas on need inimesed headust kiirgavad, kes tunnevad tõsist pahameelt, et neid suhtlemisega tülitatakse ?

Olen isegi töö juures kuulnud, kuidas näiteks kodanik A kurdab, et B tüütab, ei taha, kõrini, aga ometi tahab väga A-ga suhelda, kuigi A arust on külalised ja muidu suhtlejad tüütused.
Kuidas sellises situatsioonis headust kiirgab ?

Samuti ülikoolis toakaaslastel käis tihti külalisi, naiskülalisi muidugi ja samuti kurtsid, et juba jälle tuleb ja minema ei lähe.
Mis headust saab kiirata, kui sa segad ja sinuga suhelda ei viitsita ?

Mul külalisi ei käinud, aga kui mõni oleks näiteks tulnud, oleks mul olnud väga hea meel ning kahtlemata oleksin olnud tänulik.

Väga huvitab vastus 1-le kommile, olen nüüd ise 3 kommi järjest kirjutanud.