Sest ta ei pea sind "väärt inimeseks", nagu sa tavatsed väljendada. Ta ei taha ega pea oluliseks sulle midagi seletada, lihtsam on niimoodi sinust lahti saada. Lihtne ju.

"..tehti selgeks, et ma EI TOHI minna teisi tüdrukuid SEGAMA, sest ma olen sündinud puudega ning nemad on tublid ja targad tüdrukud ning ei taha värdjaga suhelda."

Oot, kas ema põhjendas sinu keelamist nii? Et oled sündinud puudega? Minu meelest oled sa seni kirjutanud, et olid täiesti tavaline tüdruk ega erinenud teistest mitte millegi poolest. Aga kui tegemist oli silmatorkava puudega, siis võib-olla tõesti ema üritas sind lihtsalt kaitsta, et nö "teised kanad vigast surnuks ei nokiks"

ju ta peab sind tänamatuks, kulla P
aga mida sa delfikatest tahad?
need sundmõtted sul vajaks ikka medistsiinilist abi.

Erinev teekond. Iga inimene kogeb depressiooni omamoodi – erinevad nii sümptomid, põhjused kui ravi. See haigus muudab kõike nii tööl, suhetes kui peres. Seetõttu on soovitatav lähedaste suhtes üles näidata hoolivust ja mõistmist. Tähtis on mõista, et depressioon ei ole midagi, mida inimene on ise endal esile kutsunud. See
on tõsine haigus.
------------
lisaks oled sa P veel tänamatu lugejate üle, kes on sulle häid nõuandeid jaganud. Kui sa ravile ikka ise ei lähe, ei saa delfikad sind aidata.
kas see koht jõuab sulle kohale?

Tänuväärne lugemine. Kõigil käivad vahel enesehaletsushood peal, nende ravimiseks tasub leheküljeke P. hala läbi lugeda ja tuleb taas tahtmine tegutsema hakata. Õudne soigumine ja juba aastate kaupa. P., mine ometi arsti juurde, kaua võib.

Omg
Just siis oleks minust väga lihtsalt lahti saanud, kui oleks ära seletanud.

Kuna ta midagi ei seletanud, siis see jäi mind NÄRIMA JA NÄRIB SIIAMAANI.
"Sõbranna" just nimelt tegi kõik sellest, et ma tema ja selle loo peale edasi mõtleks, sest ei saanud selgust.

Anna
Ei, niimoodi ei öelnud, et olen sündinud puudega, vaid ütles, et teiste tüdrukutega suhelda EI TOHI, neid segada EI TOHI.
Ja kui ma üritasin suhelda, siis ütles, et miks läksid teisi segama, kas sulle ei öeldud, et KASI MINEMA.

Sa tahtsid nüüd mulle väga haiget teha ja see sulle õnnestus ka.

Kõigepealt, mille eest pean "sõbrannale tänulik olema ?
Kas selle eest, et mind armastatud inimesest lahutas ja käskis aborti teha ?
Või selle eest, et mind pidevalt halvustas ja alavääristas, mind ära kasutas ?

----
"Sõbranna" oli ju see, kes ei olnud tänulik kõige selle eest, mis ma tema heaks tegin.
Irvitas ju hiljem näkku, et HALE PUGEJA.

----
Kas siis ohver peab kurjategijale tänulik olema ?

----
Üldiselt ma ju olingi tänulik. See, et peigmehe ära ajasin, "sõbranna" käsul aborti tegin, "sõbrannale" toeks olin, kui ta üksik ja õnnetu olin - kõik see oligi minu tänu.

----
Miks sa nii õel oled ?
Saad ju väga hästi aru, et ärakasutajale
ja mu elu hävitajale ei saa ju tänulik olema.
Mis sul viga on, et niimoodi õelutsed, ma ei saa aru.

Kogu see pidev "sõbranna" ees koogutamine, tema soovide täitmine, tema tahtmise tegemine oligi ju minu tänu.

"Sõbranna" kritiseerimine ei tulnud kõne allagi, kiitsin kõike takka ja käitusin täpselt nii, nagu "sõbranna" tahtis - ja kõike seda tänutundest.

Igal juhul on väga EBAÕIGLANE mulle ette heita, et ma ei olnud tänulik.
JUST NIMELT TÄNULIK MA KÕIK NEED 13 AASTAT OLINGI.

Ja väga "meeldiv" oli saada "sõbrannalt" hiljem sõnum: PUGEMINE ON SINU TÖÖ, HALE OLED.

Tema meelest siis minu tänulkkus oli pugemine.
Pidin shoki saama.

kulla P, kuna keegi siinolijatest pole psühholoog ega muu ala tohter, siis ma nagu haige inimesega rohkem ei tülitaks ennast.
Liiati, kui pole näha mingit tänulikkust soovituste eest või muidu mingit edenemise märki.

Kuna P meelest on ju kõik nõuanded valeks osutunud, siis ta peaks ju mujalt abi otsima. Sel lõputul hädaldamisel pole ju mõtet. ju siis räägitakse siin erinevaid keeli.

Olen palju kirjutanud, et olen kõikidele vastajatele tänulik, isegi päris teadlikult õelatele kommijatele.

Kordan üle sellepärast, et vastata kommijale.
Ühes kommis kirjutati, et "sõbranna" arvab, et ma ei ole tänulik.

Kuigi ma just tänulik kogu aeg olingi ning minu käitumist juhtiski tänutunne selle eest, "sõbranna" minuga üldse suhtles.

Kõik see minu koogutamine, peigmehe ärasaatmine oligi TÄNU.
Kuidas saab öelda, et ma ei olnud tänulik ?
Lihtsalt õelutsev komm, aga aitäh kirjutajale sellest hoolimata.

võttes arvesse kõik P kirjapandut on tegemist vananeva varemalt lõdvade elukommetega elus pettunud vananeva endise litsiga..ma ei ole miadgi lugenud, mis paneks seisukohta muutma.

aga mis nüüd siis P tahab delfikatest?

kas sa suudad kolme sõnaga kirja panna, mida sa tahad inimestest, kes pole olnud sinu elusündmutes osalised?
P nagu pressib ja pressib, aga mida ta pressib päevade kaupa lugejatelt välja?

Koogutamine, "sõbranna" soovide täitmine, tema arvamuse kiitmine, "sõbranna" tahtmise tegemine, tänutunne suhtlemise eest oli vanuses 20-33a.

Sest olin tänulik, et ometi keegi minuga suhtleb ja ma ei pea kogu aeg ihuüksinda olema.


Ainult peigmees puutub asjasse, mina, "sõbranna", mu peigmees ja tema sündimata laps.

Ei ole muud müstikat, mis sulle elevust pakuks.

Mulle ei paku su elu mingit elevust: mis elevust on ühes raisatuks tunnistatud vananeva lipaka elus?
Ja selles pole ka midagi erakordset.. mitte midagi.

Ei ole iial selline olnud, kes eriti seksi vajab, nagu mõni mõelda tahab.
Ainult siis, kui olin väga armunud.

SUHTLEMINE oli see, millest mul alati PUUDUS on olnud.

Loodan, et äkki juhtub ime, et keegi ütleb midagi, nii et saan painajast lahti.

Samuti ei mõista, kuidas "sõbrannal" piinlik ei olnud nii külmalt kohe minust lahti saada, kui mina võtsin ta peigmehe ajal kahel käel vastu ja lasin enda pool lõpmatuseni olla, pakkusin seltsi ja tuge.

mida sa tahad P 16. september 2014, kl 00.02
kas sa suudad kolme sõnaga kirja panna, mida sa tahad inimestest, kes pole olnud sinu elusündmutes osalised?
P nagu pressib ja pressib, aga mida ta pressib päevade kaupa lugejatelt välja?

Puudust tundsin sõbrannade ringkonnast, ühistest ettevõtmistest, oma seltskonnast.

Ilmselt need, kes piisavalt suhelda saanud, ei saa sellest aru.

Reaalis ei ole iial julgenud öelda, et mul on igav, mul ei ole sõbrannasid.
Eriti noorena ei julgenud.
Kartsin, et sellest ei saada aru.

Meestega oleks ikka suhelda saanud, aga see oli mu jaoks igav.
Naistega oleks palju põnevaid asju saanud ette võtta ja naistega on palju HUVITAVAM suhelda.

Loodan, et äkki juhtub ime, et keegi ütleb midagi, nii et saan painajast lahti.

sul nagu häbi pole loota imet inimestelt, kes pole sinu elusündmuste juures olnud? millest me selle IME sulle meisterdama peaksime?

Olen ju nii põhjalikult kirjeldanud olukorda.

sul nagu häbi pole loota imet inimestelt, kes pole sinu elusündmuste juures olnud? millest me selle IME sulle meisterdama peaksime?

see on sinu seletus, mis tegelikult toimus ei tea meist keegi.
Missugune see loodetav IME siis olema peaks?

Täpselt niimoodi toimuski.
Arvad tõesti, et keegi hakkab anonüüselt midagi välja mõtlema ?
Mis mõte sellel küll oleks ?

Muide minu jaoks oli meeste seltskond IGAV ka 20-ndates.
Olid mõned meestuttavad, aga need olid sõbrannade aseaine.

Loomulikult oleks eelistanud naistuttavaid, aga neid ei olnud mitte kusagilt võtta.

Ei saa aru naistest, kes ütlevad, et meestega on huvitavam suhelda. No EI OLE.

Võiksin praegugi mõne vana meestuttavaga suhelda, aga see on minu jaoks NIIIII IGAV, parem olen edasi üksinda.

Võib-olla siis on huvitav, kui on laia silmaringiga tõesti tark mees, aga selliseid on ülivähe.
Või siis, kui ise oled väga armunud.
Muidu on IGAV.

"Sest olin tänulik, et ometi keegi minuga suhtleb ja ma ei pea kogu aeg ihuüksinda olema."

"Ei ole iial selline olnud, kes eriti seksi vajab, nagu mõni mõelda tahab.
Ainult siis, kui olin väga armunud."

"Meestega oleks ikka suhelda saanud, aga see oli mu jaoks igav.
Naistega oleks palju põnevaid asju saanud ette võtta ja naistega on palju HUVITAVAM suhelda."

-----------------

Kuidas sa siis ihuüksinda olid, kui peigmees oli? Ah temaga oli igav, ikka naised oleks asja käima löönud? Kas neisse üheöösuhetesse, kellega sõbranna nõudsmisel ja peigmehe selja taga magasid, olid sügavalt armunud? Mida sa halad oma purunenud peret ja mahavisatud unistusi, kui sa neid tegelikult ei tahtnudki? Ah tühjad pihud jäid? No kelle süü? SINU!

Üliebameeldiv kibestunud inimene, kes ühtäkki saab aru, et on elus reeglina vaid valesid valikuid teinud ja et nüüd on hilja otsast alata, ei le nõus tunnistama, et ta ise oma olukorras süüdi on.

See oli "sõbrannaga" seltskonna mõttes, ega otselt mulle midagi ei pakkunud küll.

Jah, naiste seltskond on mulle alati huvitavam tundunud kui meeste seltskond.
Ma ei teagi, miks.
Mehed on kuidagi igavamad.

Peigmees oli 2 aastat, "sõbrannat" tundsin 13 aastat. Nii et 11 aastat oleksin olnudki ihuüksinda ja palju aega olingi.

Mind huvitab, kui paljud naised peavad naisi huvitavamateks ?

see pikk jutustamine enda vaevade vähendamiseks on p päriselt segi pööranud.
Just ise kirjutab, et teda ei lubatud teiste lastega suhelda, kuna on puudelisena sündinud ja keegi värdjaga ei tahagi suhelda...ja siis ütleb otse vastupidi, et ei, ei...nii ei olnud see..nii ei öeldud..nii ei mõeldud...

p, ma ka lugesin ja imestasin, et kuidas EMA oma lapsele sedasi öelda saab, ja samas saingi aru, et sa olidki lapsest saati täiesti nähtava puudega, kõigile ilmeksimatult mõnitatav värdjas...ja ema sind just seetõttu hoidiski teistest eemal...et sind kaitsata laste ja inimeste naeru ja julmuse eest...ema kaitses oma õnnetuna sündinud last...saad aru.

usun, et nii ongi, oli siis, ja oli vahepeal ja on praegu...sul ongi puue, nähtav ja äratuntav ja seepärast polegi sul õnnestunud elada elu nagu teistel, seepärast oledki isolatsioonis, seepärast saidki olla koos sõbrannaga, kel ka oli ju puue tema meheliku väljanägemise pärast, mis teistes võõristust tekitas...
nii saan sinu tekstist aru...

Ja kasvas see sõbranna täiesti vabalt, nagu ütled sina, ei keelde ei käske, tee, mida tahad.... mõistan, miks ta oli tükati julm...sest ilma armastuseta väiksest peale, kõike ise otsustada, teha vigu ja varakult kokku puutuda jõhkra maailmaga, ilma ema-isa toeta....no polegi imeks panna tema suhtumiste ja olemiste lugu siis...tänav teda praktiliselt koolitas ja eluvõitlus andis tugevust...sina muidugi arvad, et ema hellitas teda..

aah, aga pole tahtmist sinuga vaielda...see on nagu peaga vastu seina jooks...saad hoopis ise viga lõpuks...aga sina jaurad aina osavamalt edasi...ja ootad IMET...millist küll??

Mulle sisendati, nagu ma oleksin mingi puudega sündinud, aga ega ma siis tegelikult ei olnud ju.

Kuna mul ei lubatud teistega suhelda, siis ma ISE USKUSIN, et mul on mingi tõsine viga küljes sündimisest saadik.

Ei olnud mul mitte mingit nähtavat puuet, täiesti keskmine välimus nagu paljudel tüdrukutel.

Ei oleks mind keegi mõnitanud, kui ma tummahammas ei oleks olnud.

Viltu vaadati sellepärast, et ma midagi öelda ei julgenud.

----
"Sõbranna" julmus võis tulla sealt, et teda koolis meheliku välimuse pärast tõrjuti.

----
Mitte keegi ei oleks mind mõnitanud, kui oleksin saanud normaalselt suhelda.

Aga kuna ma sõna suust ei saanud karistuse hirmus, siis hakati vaatama, et see TUMM on vist imelik.

Just nimelt suhtlemise keelamine teistega probleeme tekitas.
Lapsed ei salli tummahambaid, kel sõna suust ei tule.

Näiteks õues mõni tüdruk tuli minuga rääkima, aga mina olin hirmuga vait, sest ei tohtinud rääkida ju koduse skandaali kartuses.
Muidugi tüdrukud vaatasid, et ma mingi imelik, sest normaalsed inimesed räägivad ju.

Ja selle tulemusena tekkisid ka koolis probleemid.
Mäletan ükskord käratasin vastu klassivennale, kes tegi suured silmad ja kuulutas, et tummahammas tegi ka lõpuks suu lahti.

Ei tea, miks oma last teistest halvemaks peetakse, on see sünnitusel saadud shokk või usutakse, et ei olda võimeline normaalset inimest ilmale tooma.
Seda kunagi teada ei saagi... Kurb.

Koolis on ülioluline, et oleksid sõnakas, seltskondlik, julge, sellistest peetakse lugu.

Kui oled selline, kel sõna suust ei tule, kes on kõigega nõus, mis talle öeldakse, siis muidugi vaadatakse, et see on mingi hälbega.
Suhtlemisoskus saab ikkagi alguse kodunt.

P, kus on armastus, seal ei ole kunagi igavust, üksindust...

P, kas sa ikka oled üldse oma ema-isa laps, äkki oled lapsendatud, äkki on sinu isa hoopistükkis keegi teine mees, äkki polegi sinu ema su bioloogiline ema, vaid isa koos sinu oletatava emaga kasvatas teid vennaga lihtsalt üles...
me tihti ei tea oma elust tõde, meile räägitakse muinaslugusid ja me usume, me elame selle uskumusega ja suremegi nii, et ei saagi tõde iial teadma...

mulle tundub sinu loos mingi konks olema, liiga palju on midagi, mis ei oleks nagu päriselt nii nagu sina püüad väita...tead sa ise ikka 100% tõde?