Toas on igal inimesel võimalus TELEFONIGA rääkida ning vestlused vanamehega olidki TELEFONIS.

Sa ise oled stabiilne ? Kord üks jutt, siis hoopis teine.

Ära nüüd valesti aru saa. Jutt ei ole minust.
Teadsin 100%, et sa mõtled mingi ettekäände välja me kokku mingil juhul ei saa.

Arvad tõesti, et ma arvasin, et sa oled nõus kohtuma ? Nii arulage ma ka ei ole.

Mina ei ole midagi ebastabiilne.

Kui inimene on minuga sõbralik ja viisakas, vastan mina talle suurima heameelega sõbralikkuse ja viisakusega.

Kusjuures ma vanamehega olingi kõik see aeg kannatlik, rahulik, sõbralik, kannatasin kõik tema õelutsemised ära.

Vanamees hiljem ütles ka, et ma olen nii rahulik ja alati rahul.

Ma ei kurtnud ju kunagi midagi.

Vanamees uskus, et olen oma vallilise üksiku eluga väga rahul.

Kui sa mind reaalsuses üldse ei tunne, siis ära hakka oma õelaid teooriaid välja pakkuma.

Mul ei olnud need 10 aastat mitte mingit põhjust need 10 aastat vanamehele midagi ette heita.

Tema süüdistamised, õelutsemised ma kannatasin ära, ma olen harjunud, et mulle halvasti öeldakse.

See, et vanamees mu lähisugulasi traumeerima läks, see pani LÕPLIKU PAUGU, SEE ÜLETAS KÕIK PIIRID.

Muide mu töökaaslased - koolikaaslased on öelnud, et ma olen vana rahu ise, miski mind ei häiri ning on imestanud, kuidas ma nii rahulik olen.

Kui sa inimest ei tea - ei tunne, siis ei ei ole vaja ei tea mida ewtte kujutada.

Ülikooli ajal ühikas toakaaslased hiljem ütlesid, et kuidas ma suudan alati nii rahulik olla, kuidas mind miski ei häiri.

Et kui mulle halvasti öeldakse, siis ma üldse ei reageeri.

Muide nad arvasid, et ma üldse ei saa aru aru, kui minuga õelutsetakse.
Sest neile tundus imelik, et keegi õelutseb minu kallal, aga ma vastan sõbralikult ja naeratan.

Aastaid hiljem toakaaslased ütlesin, et arvasid, et ma üldse ei saagi aru, kui mu kallal ülbitsetakse, sest ma ei vastanud ülbitsemistele iial ning paistsin väga rahulik.

Muidugi ma sain aru, kui minuga õelutseti, aga ma lihtsalt ei teinud välja. Arvasin, et nii peabki olema.

P-ga vaielda on sama nagu seda teha äädikakärbsega - mõistust on neil sama palju antud :)

Seega Kade ja teised, ärge nähke vaeva parem.
P on niivõrd väärastunud mõtteviisiga, et talle ei mahu mitte midagi muud pähe kui tema imekitsas silmaring võimaldab.

Ikka veel aru ei saa te kuidas ta naudib seda jahumist oma vanameestest ja sõbrannadest ja muudest koledatest loomadest?
Ma olen täiesti kindel, et ta mõtleb need lood poolenisti välja ka, et oleks ainult kaasatundjaid rohkem.

Nõuan, et P. vabandaks oma solvangute pärast inimestele, kes temasse on hästi suhtunud.

No mis sa kostad, paukusid muudkui pannakse aga Peeele.
Kunagi 1000 kommi tagasi rääkis, et pani sõbranna talle lõpliku paugu, nüüd juba vanamees pani lõpliku paugu, peika ja abordiga olidki kõik ainult paugud jutti.

Mida vaesest Peeest enam oodatagi, ta on nii läbi paugutatud, et ta üldse enam aru ei saagi saada, kus on viisakus, kus õelus, kus suskimine, kus ilkumine, kus põlgus, kus süüdistused ja kus kõik muu.
Kõik see hull möll - õelus, põlgus, susimine, ilkumine, kahtlustamine, süüdistamine jm - on Peee sees nii kindlalt olemas, et õnnetu Peee ei saagi enam aru, kas kõik see tuleb teistest või hoopis temast endast.
Nagu kurjad deemonid vaese Peeee täiega sassi keeranud ja aina keeravad edasi.

Päästkem Peeee.
Kuidas aga saaks need deemonid Peee seest välja?!

Ma poleks ilmaski arvanud, et ma sellist asja ütlen, aga kõrvaltvaatajana Kade-P. situatsioonis jään mina P. poolele. Kade tõesti rääkis, kuidas tal pole kedagi ja oleks keegigi. Siis polnud liikumispuudest juttu. See tuli sisse alles kohvikukutse peale ja mitte väga kenas toonis. Ja tõepoolest ütles Kade, et ta oleks ükskõik, millise inimese seltskonna üle rõõmus, aga kui P. ennast pakkus, siis tema ei kõlvanud.

Kes see ikka julgeks peega suhelda, pärast ei jõua seda tänitamist ja klatši kokku lugeda, alates välimusest kuni kindla teadmiseni, mida teine mõtleb.

Arusaadav, aga siis pole vaja ka rääkida, kuidas ükskõik, milline selstkond oleks parem, kui üldse mitte kedagi. Samuti see ühtäkki liikumispuudeliseks saamine, üksildus ja siis väide, et küll inimesed käivad ja tahaks veel rohkemgi käia, kui kade vaid lubaks. No milleks selline jama? Ja siis kaarnakari siin nõuab, et P. vabandaks? Mille eest siis täpsemalt selles konkreetses olukorrad?

MIna jälle arvan, et keegi ei pea esmase asjana oma puudest rääkima hakkama. On see kohustus, et nagu tere, ma olen invaliid, mul on liikumispuue, ma tunnen üksindust ja ma palun alandlikult luba siia paar mõtet kirja panna. Kas tohib rääkida nagu mõtlen või peab alandlikult nagu invaliidile lubatud tundma end madalalt kui muru.
Ja ma ei näe kuskil kohta, et kade oleks eeldanud, et P teda kuhugi kutsub või talle külla kavatseb tulla. Kade lihtsalt rääkis. Nii sain mina aru.
Alles siis, kui P teda kohvikusse kutsus, alles siis tuli teade, et ollakse invaliid.
MInu arust täiesti loogiline järjekord.

No selliselt võib mõelda inimene, kes ise pole invaliidieluga kursis.
Kui sulle tuuakse hädavajalik koju ja minnakse ja kui su abipalve peale tullakse, siis see on midagi muud. Siis ongi üksindus ülejäänud ajal.
Kui inimene tunneb end invaliidistunult koormana, siis loomulik, et ta ei tahagi teisi tülitada. Ta kardab olla koormaks.
Ma sain aru, et kade just nii rääkis, et ta ei taha, et teised, kel niigi tegemist palju, kulutaksid oma aega temaga niisama jutustades.
Ja lisaks ütles kade selgelt ära, et ta pole kindel, et pärast kokkusaamist P temast samasuguse teema teeb nagu sõbrannast, vanamehest ja lisaks siingi on paljusid süüdistanud lihtsalt ei millestki.
MIna ka ei julgeks P-ga kokku saada. MIks pärastisi probleeme tekitada. Olen P teemasid algusest peale lugenud ja no jah, ei tahaks ka kokku saada.

Ei tea, mulle tundus 'kade' jutt küll üpris usutav. Normaalne ju, et keegi ikka puudega inimest abistab ja küll tahaks ka rohkem inimesi näha, aga mitte sellise kaaniga suhelda.

milleks reaalselt üks psühhopaat oma ellu lasta? ja nagu siin kirjutati, loodeti leida normaalset inimest suhtmeiseks. P. pole ju normaalne, selline klammerduja psühhopaat võib tõesti elu ära rikkuda. Nii nagu ta juba paljudel ka teinud on.

Ses mõttes täiesti selge, et välistad igasuguse suhtluse inimesega, kellest ainult tüli tõuseks.
----------
siin see lobamiseks hea küll. pole ju midagi ka tõsiselt võtta sellest loost. Jutuks hea küll, nagu palju loba siis delfikas ja internetis üldse.

No mina kohtusin P - ga ja kohtume edaspidi ka. Nagu siin ka juba eelnevalt kirjutasin, oli ta reaalis igati tore kaaslane.

ei vaja p vabandusi, kaarnakari nõuab, et p siit oma öakkk teemaga kaoks.

Kuidas saab kahepalgeline inimene igati tore kaaslane olla?
Kui ta reaalis käitub nii, aga virtuaalis naa, siis hoia taevas, mis tore selline on. Siin ta räuskab juba aastaid ja ausalt neist tema luuludest on kõriauguni.

"Kas tohib rääkida nagu mõtlen või peab alandlikult nagu invaliidile lubatud tundma end madalalt kui muru."
Kas ilma paatuseta ei saaks kuidagi, ilma võllu üle keeramata?

P. kutsus inimese kohvikusse, viisakalt oleks ka saanud ju vastata. "P, ma olen üksik invaliid ja kuhugi kohvikusse ma tulema ei hakka" ei ole viisakas vastus. Kas P. pidi läbi arvuti nägema, et teine liikumispuudega on?

Tahaks nii suhelda, nii tahaks, oleks keegigi, aga "kuhugi kohvikusse ma tulema ei hakka ja snuga ei kavatse suhelda" - ja sellist toni siin kiidetakse?

Kui keegi siin üldse võiks vabandada, siis Kade oma nähviku tooni pärast P. ees. Ja nii lugejad-kommenteerijad kui P. ise teavad, et ma pole sugugi P. austaja. Ehk siis juba see võiks ära öelda, kui ebameeldiv oli Kadeda toon justnimelt kutsete ja ettepanekute tagasilükkamisel.

Kuidas keegi asju näeb. Mina ei pea P - d kahepalgeliseks luuludega inimeseks. Arvan, et ta saab isegi elus hästi hakkama, arvestades tema rasket lapsepõlve ja hilisemaid läbielusid.

P. peab vabandama
Ma ju vabandasin " Kadeda " ees, kui teada sain, et ta liikumispuudega.
Vabandamise pideval üle kordamisel ei ole mõtet ju.

Kusjuures ma samuti ei mõista " Kadeda " nähvavat tooni.
Temaga kohvikusse oleksin läinud HEAMEELEGA, kuigi uskusin, et ta ei tule.

Samuti oleksin nõus olnud külla minema, kuigi teadsin ette, et " Kade " seda ei soovi.

Sellegipoolest ehmatasin "Kadeda" keeldumise nähvavast toonist, milleks küll nähvama pidi tõesti.

Kui inimene kurdab, et on nii üksik, et valmis igaühega suhtleMA ( ma EI pea ennast silmas ) ja järsku ütleb, et teda jutuajamised ja nn. " kohvitamised " ei huvita, siis see tekitab küll arusaamatust ja segadust, et mida inimene siis lõpuks soovib.

Ikka kohutavalt haige on teha nüüd invaliidist süüdlane.
Nõuda invaliidilt vabandusi?
Mille eest?
Et julges sekka oma mõtteid kirja panna.
Et julges keelduda kohvikust ja P külaskäigust?
Eks võib see minna kohvikusse ja koju kutsuda teda, kel viisakus ei luba ära öelda ja peenetundeliselt keelduda ei oska.
Kohutav, ausalt.

Kus on kade kirjutanud, et teda kohvitamised ja jutuajamised ei huvita?
Kus on selline koht tema tekstis? Mina ei leia sealt midagi sellist sellises sõnastuses ja sellise mõttega.
On ainult, et kohvikusse tulema ei hakka, kuna on invaliid ja liikumisega raskusi.
Vasta mulle, ma tahan ise lugeda, kus on selliselt kirjas nagu sa väidad. Pane vihje. Aitäh.

Siin ikka ei saada aru, et asi pole invaliidsuses, vaid ebameeldivas toonis. Kui nii palju P.-st parem ollakse, siis oleks ju kena, kui osataks ka viisakalt end väljendada.

Isegi viisakalt räägiti selle segase peega, imetlusväärne enesevalitsus.

P.-le
Näiteks 19.58 19.veebr komm: " ma ei nõua ega ei tahagi, et keegi aina ( ! ) mulle külla tuleks niisama jutustama ja "kohvitama" ( väga halvamaiguline sõna minu meelest ! ).

------------------------------------------------------Ma ei ole mitte kuskil öelnud, et inimesel aina keegi külas peab käima.

Minul ei käi nagunii mitte keegi külas.

Ma kirjutasin oma elus KONKREETSEST situatsioonist ja KONKREETSEST inimesest.

Ei oleks temast midagi kirjutanud, kui ta ei oleks minu lähisugulasi traumeerima läinud.

Ei ole mul kellestki mingit põhjust midagi kirjutada, kui ta just kõvasti üle piiri ei lähe.
Vanamees aga kahjuks läks üle piiri.

Aitäh, et suunasid kade tekstis kohale, mis sinu meelest pirts oli.

Lugesin antud lõigu algusest lõpuni veelkord mitu korda läbi ja nägin kade ütlemises hoopis muud alatooni, kui sina siin väidad.
Hoopis seda lugesin, et inimene on elust kõrvale jäänud, on üksildane ja ta EI TAHA kedagi tülitada, veel vähem loota, et keegi tuleks ja veedaks temaga aega niisama TEMA pärast. Ta EI TAHA teiste aega omakasuks kasutada, sest tunneb end niigi läbikukkununa.
Hoopis selline oli minu arust selle lõigu mõte ja see on ülimalt tagasihoidlik suhtumine.


Saad sa P aru, inimene ei eelda, et TEMA on nii tähtis oma viletsuses, et keegi tahaks või peaks talle pühendama oma aega. Ta ei NÕUA ega TAHA seda, ta ei julge seda lootagi. Ta ei julge seda uskudagi, et keegi aina!!!!! temale oma aega kingib.

Ja nüüd ütlen sulle, et sul puudub tekstist arusaamise võime. Sa tõlgendad ja väänad omatahtsi teiste käitumist ja sõnu, ja just nii, et teisi halvas valguses näidata. Miks?
Ei usu ma su halva sõbranna ja vanamehe hala ka. See on samasugune valetõlgendus nagu siingi teemas paljusid sulle vastajaid õelateks ja ülbeteks tembeldamine seal, kus ometi pole õelust olemaski.
Häbitunne sul ikka on olemas? Või on seegi suures enesehaletsuses kaotsi läinud.
Muust ei maksa rääkidagi.
Tõesti, pole sõnu, nii lootusetu on kogu see kilomeetrite pikkune lauluke siin ja tuhanded inimeste kulutatud tunnid sinule.
Kui jube.

Seda küll, aga algselt kirjutas inimene hoopis muud juttu.

Et tuleks keegi, oleks kasvõi elus hing majas, tema on kõigega nõus, peaasi, et keegi tuleks.

Ei olnud kordagi juttu sellest, et ta ei julge lootagi, et keegi tuleks, et mis õigus on tal teisi segada ja kellegi tulemist loota.

Algselt sellist juttu ei olnud.
Sain aru küll, mida ütles.

Õigus on meil mõlemal.

Kordan veel üle.

Oleks inimene kohe sama juttu kirjutanud, oleks teine asi.

Kui inimene kirjutab, et tuleks vaid keegi, tema on igaühega nõus.

Ei sõnagi sellest, et ta ei julge kellelegi tüliks olla, ei taha kedagi koormata, mitte sõnagi, kirjas vaid lootused, et keegi tuleks.

Oleks algne jutt vastupidine olnud, ei tekiks praegu ka segadust.

Selles asi ongi, et lugema peab mõttega, mitte üksikuid sõnu ja lõike tekstist välja rebima ning omatahtsi tõlgendama.
Kade rääkis sellest, mida omas südames tahaks, mis võiks olla ja kuidas ta end paremini tunneks. See, et ta kohe ei kukkunud halama, et ma ei julge, ma ei taha, ma kardan jne, ei näita, et ta seda ei tunneks.
Ta tahab hakkama saada, ta ei taha maailmale tunnistada oma nõrkust, oma viletsust ja sedasi mõistan teda mina.
Kasvõi seegi koht kade tekstis, kus ta kirjutab sellest noorest arvutipoisist, kes on helge nagu päike. See on tänulikkus ju, see on heldimus, et noor mees tuleb ja aitab. Ta ei nõua seda, aga ta vajab siiski, et arvuti korda saaks ja siis tuleb noor poiss ja aitab. Saad sa üldse aru, mis tundeid selline asi tekitab?
Kuidas aga sina kedagi mõistad, on tegelikult su enda asi ja eks igal oma õigus ongi.
Kuid see, et sa otsejoones kõike halvana tõlgendad, räägib sinust rohkem, kui see, et kirjutad, kui hea sa ikka oled.
Aitäh, et olid nõus arutama.

Ei tõlgenda ma midagi halvana, minul on täiesti ükskõik, kas antud inimesel käib külalisi või ei käi.

Tema elu, ise teab, mis teeb.

See ka, kui isik kirjutab, et ta EI tahagi, et keegi külla tuleks niisama jutustama ja " kohvitama " ( kui ebameeldiv sõna ).

Samas eelnevalt kirjutas, et tahab ja järsku ei taha.

P ei saa isegi kõige lihtsamatest asjadest aru.

Lugu selge nüüd. Emal oli P pärast piinlik ja halb, seepärast käitus nii imelikult ja ei tahtnud teda teistega suhtlema lasta. Sõbranna vaatas, et ega see ullike üksinda lapse kasvatamisega niikuinii hakkama ei saa ja jumal teab, kelle oma see üldse ongi, kepiti ju kõigiga läbisegi. Vanamehel-penskaril polnud lihtsalt midagi targemat teha ja läks sugulastelt uurima, mis meditsiinilise probleemiga tegu on ja kas see on levinud kogu suguvõsas. A võib-olla läks tõesti tädile kosja, kohvitama :P