Olen palju selle üle pead murdnud, aga täpselt kunagi teada ei saagi.


Ise arvan, et äkki oli sünnitus shokk ja ei suudetud uskuda, et sealt august normaalne inimene välja tuleb.
Võib-olla mõni naine saab sünnitusel nii suure trauma.
Või olengi äkki lapsendatud ? Aga isa nägu olen.

Olen veel mõelnud, et sünnitusmajas äkki aeti segi.
Patt nii mõelda, pean kirikusse minema andeks paluma, aga vahel tulevad sellised mõtted pähe.

Või äkki on see hoopis alaväärsuskompleks, mis ei lase uskuda, et tema laps normaalne on ?
Alaväärsus paneb ju kõiki teisi idealiseerima.

mida P tahab? kas kolme sõnaga võiks nagu kirja panna?

Kolme sõnaga ei saa, aga põhimõtteliselt soovib ta enda kõrvale kedagi naist, kes kaasa halaks. Parem, kui see oleks endine sõbranna, aga ükskõik, milline naine, kes oleks nõus P-ga päevde kaupa naise moodi lobisema, ajaks asja ära.

Sa väidad, et sul ühtegi nähtavat puuet lapsena ei olnud. Sinu puhul polegi jutt füüsilisest puudest ja mitte ka silmnähtavast vaimsest puudest. Sul oli ja on vaimne puue, mis ei takista sul iseseisvalt toime tulla, kuid takistab suhteid luua.
Sinu jaoks on ainuke tõde sinu nägemus kõigest. Nii nagu sina asjust aru saad, nii on ja kõikide teiste nägemused on valed sinu meelest.
Sama sündmust, olukorda nähaksegi erinevalt, sest nägijad on erinevad, nii tausta, elukogemuse, iseloomu kui ka muu mõttes. Normaalsed inimesed kuulavad ka teisi, mõtlevad kaasa ja siis vastavalt kas nõustuvad teistsuguse nägemusega, sest põhjendustes on asju, millele nad algselt ei osanud tähelepanu pöörata või ei nõustu, sest põhjendused teisiti näha pole piisavalt veenvad nende jaoks.
Elus on vaidlemist, kenamini väljendudes väitlemist, igal sammul. Vaieldakse pisiasjade üle ja see ongi suhtlus. Teistsuguseid arvamusi ei peeta õelutsemiseks, kiusu ajamiseks, vaid tõesti vaid teistsuguseks arvamuseks.
Öeldakse, et vaidlustes sünnib tõde. Kas just alati, kuid konsensusele jõutakse siiski sageli. Ja kui ei jõuta, siis aktsepteeritakse, et igal võib oma arvamus olla. Ning vahel ollakse ka pidevas vastasseisus.
Sina pole võimeline oma arvamusi muutma, sest sa ei suuda ühelegi asjale teistsugusest vaatenurgast vaadata. On ainult sinu nägemus ja kui keegi osutab, et on võimalik ka teisiti näha, tõlgendada, arvata, siis on ta õelutseja, kes tahab sulle nimme haiget teha.
Normaalsed inimesed kohanevad erinevate olukordadega, on paindlikud ja eelkõige oskavad erinevusi näha. Sina muudkui korrutad, et sinu mälestused olnust on absoluutne tõde. Tõestuseks tood, et sa ei hakkaks ju midagi välja mõtlema, kõik oli täpselt nii ja sa mäletad kõike väga hästi.
Teadlikult sa ei mõtlegi midagi välja. Aga, võttes aluseks selle, kui hoopis teistmoodi sa mõistad siin teiste inimeste kirjapandut, kuidas loed nende tekstidest välja asju, mida seal pole ja jätad tähelepanuta palju olulist, võib kindel olla, et samamoodi nägid ja näed sa ka kõike sõbrannaga seonduvat. Sa ise oled siiralt veendunud, et kõik oli nii, nagu sina sellest aru said, kuid arvestades su aru saamise võimetust (sinu puuet, vaimset hälvet), ei saa keegi sinu nägemust absoluutseks tõeks pidada. Lausa vastupidi, selles saab sügavalt kahelda. Mida enam sa oma nägemuse õigsust oled siin peale surunud, seda enam on saanud selles kahelda.
Kohtus ei otsustata ka kunagi vaid ühe poole nägemuse põhjal, alati kuulatakse mõlemad osapooled ära. Meie siin pole teist osapoolt kuulnud. Ja taas, arvestades, kui jäärapäiselt sa oma nägemuses kinni oled, end üles küttes ka emotsionaalselt esined (tuntav viha ja liialdused) ning MITTE ÜHTEGI siin pakutud teistsugust arvamust isegi mitte ei kaalu, rääkimata omaksvõtust, saame me sinu kirjeldustes sügavalt kahelda. Me ei kahtle selles, et sina näed kõike just nii, kuid sinu nägemust ei saa tõeks lugeda.
See ongi sinu puue, et oled veendunud vaid enda nägemuses ning mitte kedagi teist ei kuula. Ju oli see nii juba su lapsepõlves ja seetõttu ema ei tahtnudki, et teisi tüdrukuid oma veendumuste peale surumisega tüütad.
See, et sõbranna käskusid täitsid, pole kuulamine, see oli pimesi käsutäitmine. See sinu kohusetunne või sundus teha nii, nagu sõbranna ütles, on ka puue.
Puuetega, hälvetega on võimalik edukalt elada, sõltuvalt muidugi nende raskusastmest.
Eeltoodu põhjal sina ei oska suhelda. Ega need pikad teemad siin foorumis sinu jaoks pole ka suhtlemine. Sa jääd alati oma eriarvamusele truuks ja vaid siis, kui miski sinu nägemusega kokku läheb, võtad selle omaks. Kõik ülejäänud kommenteerijad suhtlevad siin omavahel, kuid sina jääd kõrvale, ehkki oled justkui peategelane. Huviga loetakse, mida teised kirjutavad, mõeldakse erinevate kirjutajate arvamustele kaasa, kuid sinu jutt ei paku juba ammu enam midagi, sest uut pole ammu lisandunud. Ei mingit muutust sinu poolt ja kui, siis on see muutus vastupidine. Sa oled oma nägemust veelgi kinnistanud, sellest sundmõtlemise teinud. Paindlikkus, kohanemisvõime, teiste kuulamisoskus on sinust veelgi enam kaugenenud.
Sellest on kahju, paganama kahju - nii on abistajatest pigem kahju sündinud.

Mis vaimne puue mul lapsena siis oli ?
Täiesti tavaline tüdruk olin nagu teisedki.

Kui aga suhtlemine ära keelati, siis jah, hakkasin uskuma, et mul on mingi tõsine viga küljes.

Kui sul suhelda ei lasta, siis muutudki lõpuks kummaliseks.

Olin lapse ja teismelisena vägagi aldis teistega suhteid looma, see ei olnud mulle siis mingi probleem.
Probleem oli see, et EI TOHTINUD.

Ütle, mis siis sellest oleks juhtunud, kui ma oleksin teistega suhelnud ? Mitte midagi ei oleks juhtunud, kõik oleks korras olnud.

----
Kuidas saan teistega nõus olla, kui öeldakse, et minuga ei tahetud suhelda, sest kurdan, kui ma EI OLE reaalis mitte ühelegi naisele mitte midagi kurtnud ?

Või kui öeldakse, et olen hirmus ja õel inimene, kogu halva ära teeninud ? Kas pean ütlema ja, ja, teil on õigus ?

Või kui öeldakse, et pean "sõbrannale" tänulik olema ? Abordi, peigmehest lahutamise ja mõnitamise eest või ?
Kusjuures 13 aastat ma tänulik ju olingi.

----
Saan väga hästi aru asjalikest kommidest.
Aga mõni hakkab lausa õelutsem, milleks ? See teeb ainult haiget ja milleks seda vaja on ?

Ei olnud vaimse puudega.
Täiesti valmis ja võimeline olin teistega suhtlema, nagu kõik teised tüdrukud.

----
Mulle öeldi, et naabritüdrukud on jube targad ja räägivad ainult sulatõtt.
Kui mõni tüdruk ütleb, et päike paistab öösel, siis see nii ON ja mina pean seda uskuma ja takka kiitma.

Kusjuures ma ei liialda üldse.

Kui ükskõik kes naissoost ütles, et me elame lõunapoolkeral hoopis, siis PIDIN seda uskuma ja ema uskus TÄPSELT SAMUTI.

Ükskõik mis lollust teised tüdrukud suust välja ajasin, ma olin KOHUSTATUD iga asja peale NOOGUTAMA.

----
Näiteks keegi tuli emale kaebama mingi asja kohta, mida ma ei teinudki, aga usuti ikka kaebajat ja kodus tuli suur pahandus.

Inimestele meeldis ema õrritada, sest ta läks paanikasse ja see pakkus kaebajatele lõbu.

Kui näiteks mõne teise emale oleks kaebama mindud, oleks pika ninaga jäädud, sest KÕIK TEISED KAITSEVAD JU OMA LAST.

----
Ei olnud mingit põhjust keelata mul teiste tüdrukutega läbikäimine.
Just nimelt tänu suhtlemise keelule mulle viltu vaadati.

Kas sa selle peale ei tule, et võivad olla põhjendamatud hirmud, foobiad, millel reaalset põhjust ei olegi ?

Ega teised ei teadnudki, et mul rääkida EI LUBATA.
Lapsed ei oskagi niimoodi mõelda, nad arvasid, et mul midagi viga, et TUMM olen.

Kuidas sa aru ei sa, et just suhtlemise keelamine ja täiesti põhjusetud hirmud, inimeste kartus, teiste IDEALISEERIMINE tõigi häda kaela ?

----
Kui naabritüdrukud räägivad, et öösel paistab päike ja püksid tuleb pähe panna ja müts jalga ning sulle kodus öeldakse, et sa PEAD seda uskuma, sest targad tüdrukud räägivad ALATI sulatõtt. siis mida sa mõtleksid ????????? VÄGA HUVITAB, VASTA PALUN SELLELE KINDLASTI.

Ega ma ei julgenud üldse mitte millelegi vastu vaielda, iga asja peale noogutasin ja olin hirmuga nõus.
Et pahandust ära hoida ja hakkasin lõpuks uskuma, et kõik, mis ma mõtlen, on vale, kõik teiste poolt öeldu sulatõde.

----
Sellepärast tundsin, et mul ei ole õigus peigmehega suhtes olla. Pidin selleks teise naise loa saama, aga "sõbranna" luba ei andnud.

No kõik see mida sa kirjeldad, viitabki, et sul on ikka suur puue lausa. Normaalne inimene ei usu 30. eluaastani kõike seda, mis sina. Sest ta loeb raamatuid, käib koolis ja tööl ja näeb, et elu on teistsugune.
Sa nagu päriselt oleks ka nt püksid pähe pannud ja niimoodi õue läinud, kui mõni tüdruk oleks käskinud?

Kuulasin kogu aeg "sõbrannat" hoolega, sest ma uskusin, et tema arvamus ongi PÜHA TÕDE.

Sellest hetkest, kui peigmees tekkis, sain aru, et nii see ei ole, aga KOHUSTUST tundsin ikkagi.

Nii pidin ju käituma lapsest saadik, teiste ees koogutama.
Ega ma lapsena vabatahtlikult omal algatusel teiste ees ei koogutanud.

Väga lihtne on rääkida, aga väga raske on seda alateadvusest välja saada.

Kõik see talletub sügaval alateadvuses ning sellest vabanemine on suur, aastatepikkune töö. Vastavat kirjandust olen lugenud.

Ei ole nii, et kui sulle miskit mitmeid tuhandeid kordi pähe on raiutud, et siis see hoobilt peast läheb.
Suurt tööd nõuab, sellest pajatab ka vastab kirjandus, et võib minna aastakümneid.

No tore siis ju. See, mis tuhat korda pähe raiutud ei lähe üldse ära, kui sellest kümne küünega kinni hoida.

Vaata, mõistusega võib aru saada, et nii ei ole õige, aga süütunded ja kohustused tulevad ALATEADVUSEST ning sellega on väga raske võidelda.

Muidugi sain mõistusega aru, et peigmehe äraajamine on hullumeelsus, aga ikka tundsin kohustust teha nii, nagu "sõbranna" ütles.

Selliseid olukordi kirjeldab üks väga hea psühholoogiline raamat.

Ole siis sõbrannale tänulik, ta tegi pool tööd sinu eest ära. Muidu käiksidki aeg-ajalt ringi, püksid peas.

Selle töö tegi ära ju peigmees.

"Sõbranna" ju ainult SUURENDAS mu komplekse, ta lausa "HOOLITSES" selle eest, et ma mitte mingil juhul tossikese rollist välja ei tuleks.

Tänu "sõbrannale" kompleksid just nimelt SUURENESID.

Kui usud, et kõik teised on sinust paremad, siis see tõmbab magnetina ligi neid, kes seda ära kasutama hakkavad ning hoolitsevad, et sa ikka tossikese rollis edasi oleksid.

Kui peigmees oleks selle töö ära teinud, siis poleks sa ju teda ära ajanud ja aborti teinud või mis?

Lahti sain süütunnetest lõplikult siis, kui peigmees oli juba ära läinud.

No tore siis ju.

Seda ma ju räägingi, poleks kogu seda lugu olnud, oleksid ilmselt samasugune.

Peigmehes oli asi, peigmees sisendas mulle, et ma ei pea teiste naiste ees süüdi tundma, MITTE "SÕBRANNA".

"Sõbranna" just nimelt sisendas mulle, et peangi teiste naiste ja eriti tema ees lömitama.
Ütles, et "sõbranna on kõige tähtsam, sest sõbranna oli VAREM".

Kui kedagi tänama pean, siis ainult peigmeest.

Süütunnetest lahtisaamise põhjus oli ainult peigmehes.

Järsku avastasin, et miks ma ennast siiani teiste naiste ees süüdi tundsin, kas mõni naine tunneb end minu ees süüdi ? Ei tunne ju.

Peigmees korduvalt ütles mulle ka seda ja mõistusega sain aru, aga alateadvus sõdis vastu.

Kui "sõbranna" ei oleks vahele susinud, siis mul ju selliseid süütundeid ta ees ei olekski tekkinud.

Mis "sõbranna" abist sa räägid ? Ta tuli ju täiesti teadlikult minusse tekitama.

Oleks eemale hoidnud, ei oleks süütundeid ta ees tekkinudki.

----
Kas ma pean "sõbrannale" aitäh ütlema, et ta tuli ja MINUSSE SÜÜTUNDEID SISENDAS ?
Absurd ju.

Kui "sõbranna" ei oleks tulnud ja ei oleks sisendanud, ma ei oleks ju ta ees ennast nii süüdi tundnudki, saad aru.

Mille te kulla kommenteerijad aru saate, et see teema ei lõppe enne kui te sellele vaimselt haigele inimesele vastu kirjutamise lõpetate.
Saage aru - ta jääbki oma jora kirjutama siia ja teile ühte ja seda sama (enne juba tuhat korda) läbinämmutatud teksti siia muudkui ümber ja ümber trükkima.

Miks teemat ometi kinni ei panda moderaatorite poolt?
Kas teie arust on normaalne, et vaimse puudega inimenest siin provatseeritakse kirjutama?

Vastupidi, peigmeest sa ju ei uskunud, tema sõnad ei lugenud sulle midagi. Aga mis ma ikka vaidlen, täitsa võimalik, et sa ei olegi üldse muutunud. Miks sa muidu seda sõbrannat taga nutad ja oled valmis temaga suhtlema. See näitab ju, et sa ei pea endast endiselt lugu.

Villemile - sul on täitsa õigus, mul on lihtsalt jube igav täna ja töö ei inspireeri kohe üldse :)

Oled sa nii kindel, et oled psüühiliselt terve ?
Esiteks psüühiliselt terve ei sunni ennast vägisi midagi lugema, mis huvi ei paku.

Sul elus selliseid probleeme olnud ei ole, sind ei huvita, ära siis loe.

Igaühel on siin õigus oma muredest kirjutada, nii sinul kui kõikidel teistel.
Kui see sind ärritab, on viga sinu närvisüsteemis.

Miks peab sind miski ärritama, mis sinu elu isiklikult ei puuduta ja sulle otseselt haiget ei tee ?

Juhul kui see toob esile sinu elust valusaid ja haigettegevaid mälestusi, siis palun vabandust, kui miski su helli kohti susis.

Vabalt võid oma muredest ja helladest probleemidest siin kirjutada.
Ei ole mõtet muresid endas hoida, see teeb palju halba sulle.

Oletame, et sul on mingi iseloomunõrkus.
Isik A muudkui kasutab ära seda oma huvides.

Isik B püüab sind aidata nõrkusest üle olla.

A põhjustab sulle palju kahju ning palju hingepiina.

B ütleb, et A kasutab sind ainult ära ja ära suhtle temaga.

Ja ma ütlen, et B-le sa aitäh ütlema ei pea.
Ainult A-le, kes sulle teadlikult halba tegi.

SAAD JU ARU KÜLL, KUI AJUVABA ON A-d TÄNADA.
TÄNAMA PEAD AINULT B-d, kes sulle head soovis.

Ootan vastust.

Imelikult saad aru.

Tundsin KOHUSTUST "sõbranna" tahtmist teha.
Muidugi sain aru, et peigmees hoolib ja räägib tõtt, aga "sõbranna" ees olid KOHUSTUSED.

Tundsin ju, et olen kõikidele naistele midagi võlgu.

Jah, me saime sinu jutust juba 2 kuud tagasi aru, mis sa sellega nüüd ütelda tahad?

Aga miks sa siis ei öelnud peigmehele aitäh, vaid ajasid ta hoopis ära? Ainus põhjus on mõtlemispuue, aga sinna ei saanud sina ega sõbranna midagi parata. Sa oled ise ka öelnud, et sõbranna ei teadnud, et sul peas need asjad nii nihkes on.

Mis oli kavaleri vanus?