Ja kui see perekonna kirjeldus vastab tõele, siis pole ju midagi imestada, et sa kellestki aru ei saa ja suhelda ei oska. Selle ületamiseks oleks tõesti palju tööd vaja teha, pubides ja internetis vahtimise asemel. Ja mingit perekonnainimest ja normaalset ema sinust sellisena ei oleks saanud. Imselt nägi sedasama su nn sõbranna.

Mõtles küll ja ütles, et ei saa aru, milles asi.

Jah, kartsimegi.
Kui inimene käitus hüsteeriliselt, siis see tekitas õudust ja hirmu, minus küll.


Ja neid mehi on teisigi, kes oma hüsteerilist naist kardavad. Maal naabritel naine märatseb ja pillub panne - potte mehele vastu pead.
Mees on selline äpu, ööbib sõbra pool, kui naisel hoog peale tuleb.

"Sõbrannal" oli minu elu täiesti ÜKSKÕIK, ainult ta ei talunud, et kena mehe saan.

Määris mulle pähe nõmedaid joodikuid. Ütles, tee ruttu laps, hoia kinni, muidu libiseb käesti.

Kuna "sõbranna" pidas mind nii nõmedaks, siis teda ajas vihale, et kuidas mul nii hea peigmees, SEE TUNDUS TALLE KARJUVALT EBAÕIGLANE.

Temal pidi olema kena mees, aga minu mees pidi olema nõme joodik.

"Sõbrannal" oleks just pidanud hea meel olema, et hea mehe saan ning mu elu saab korda.

Aga näed, ei talunud ta seda ju, TEMA PIDI JU HEA MEHE SAAMA, MITTE MINA.

no üks kiiksuga ronis teisele otsa ja said 2 last...

Läks jälle lahti. Sõbranna oli siis paha ja sina igati normaalne ja pereeluks sobiv, omaenda kasvatusele ja perele vaatamata? Kui see nii oleks, siis sul oleks juba pere, kas tollesama peikaga või mõne teise mehega.

P. to Jajah Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kus siis parem istuda on, väljas lumehanges
> pakasega või ?
>
> Tädi mõtles ja käitus t
> äpselt samamoodi. Hirmud teiste naiste ees,
> teiste naiste endast paremaks pidamine. See
> ei loe, et õpetaja.
> Ka ema on töötanud p
> eale ülikooli aastaid õpetajana, minu kooli
> ajal küll mitte.
>
> Nii emal kui tädil o
> lid teiste naiste ees hirmud ja nad pideval
> t kiitsid, kui tublid, targad, andekad ja
> head kõik naised / tüdrukud on.
>
> Ei olnu
> d ma mingi põmmpea. Täiesti tavalise mõistus
> ega olin nagu teised tüdrukudki.

Kas olid kodutu, et lumehanges oleksid pidanud istuma??
Miks enda kodus lugeda, kududa, õmmelda, filme vaadata jne ei oleks saanud olla?
Oleksid võinud kuskil huviringis või kursusel käia.

Oled kirjutanud, et vend on sul ka imelik eluheidid. Mis teda siis selliseks muutis? Mida temal teha keelati?

Pole vaja P-d kiusata. Ta ei saa aru sellestki, et ta aru ei saa. Ainult oma isikliku maailmapildi järgi näeb ta kõike ja peab seda reaalsuseks. Ega polegi ju võimalik talle selgeks teha, et tegelikkus on teistsugune, et ülejäänud inimesed kogevad sama hoopis teist moodi.
Mida rohkem selgitada või kas või näiteid tuua, seda enam ta vastu vaidleb ja enda maailmapilti kui ainuvõimalikku esile tõstab. Kõik saavad aru, kui vildakas see on, kuid ta ise mitte. Ja ta ei hakka kunagi aru saama, et ta mõtlemine nihkes on, ta lihtsalt ei suuda seda mõista.

jumal ikka see sama jauram kestab siin..Ma ei saa aru ,P, miks küll meestega sul niiiii igav on ??Mida meestes ei ole ja naistes on,naised on nagu jumalad su jaoks vist ,leiaks ometi mingi naise keda saaks kummardada.Ja kui mehed suhtlemiseks niiii igavad on ,siis lase end..... äkki lükkab keegi ajud paika.

Kui palju neid üldse on, kes pereeluks sobivad ?

Ja miks ma ei oleks olnud sobiv ? Kas see, et mul olid kompleksid teiste naiste ees, tähendab, et ma ei tohtinud pereelu elada ?

Igal juhul ei oleks ma oma lapsi alavääristama ja ahistama hakanud. Teistega suhtlemist küll keelanud ei oleks.

Olen palju mõelnud, et oma lastele ei ütle iial, et nad teistest viletsamad on, samuti julgustan neid oma mõtteid avaldama ja iseseisvaid otsuseid vastu võtma.

Seda enam, et mul on naiste ees, nii tugevad kompleksid, oleksin teinud kõik, et oma lapsi sellistest kompleksidest säästa.

Kuidas mul sai selle peikaga kooselu tekkida, kui "sõbranna" abiga ta minema ajasin.

Muide ajasin peigmeest minema 2 aastat, enne kui ta tõesti läks.
Ära nori.

Peigmehel oli isegi väga pikk vastupidavus, kaks aastat talus mu eemaleajamisi.
20-ndates oleksin saanud elukaaslase küll, kui oleksin tahtnud.
Hiljem jah oli juba hilja.

Muide seda enam püüan oma laste puhul neid vigu vältida, mis mul lapsena olid.

Kui nüüd norida, siis võib ju pea igaühes leida vigu, miks ta emana sobiv ei ole.

Ja enne peigmeest tegin kahjuks ka aborti, aga seda omal algatusel. "Sõbrannal" oli ÜKSPUHA, sest see mees EI MEELDINUD talle.

Kusjuures sel mehel mu vastu tundeid ilmselt ei olnud ja minul kadusid need ka ruttu.
Mingit kooselu plaanis ei olnud.

20.30
Kodune kasvatus ikka mõjutas. Vanemate suhted. Vennal ei olnud erilist võimalust mehena käituda, pidi käituma hea pojana.

Kas Sa tulid siia omi mõtteid selgeks arutama ja lahendust otsima või oma hingehaavu teistele näitama ja märtrit mängima?
Ükskõik, mida Sulle ei soovitata, kama kaks millist lahendust ei pakuta, pole vahet, kuidas Sind ka ei lohutata - su jutt on muutumatu.
Kurdad oma komplekside, raske lapsepõlve, reeturliku sõbranna ja kehva pere üle. Jube küll, hirmus minevik, Sa pole esimene omataoline.
Aga millal Sa ise elama hakkad, näo minevikust tuleviiku pöörad või jäädki niimoodi - selg ees - elama?

Hea küll, olen halb ema, kui arvad.

Aga "sõbranna" poolt abordi nõudmise põhjus oli lihtlabane ARMUKADEDUS. See on ju nii lihtne ja loogiline ning naiselikult arusaadav.

Ta tahtis ise olla kena mehe kõrval ja oodata kena mehe last.

Kas armukadedus on halb või hea ? Sa arvad, et halb. Võib-olla.

Mu meelest ilusad ja naiselikud naised ei ole niimoodi armukadedad, neil ei ole põhjust.

----
See on selgemast selgem, et üht naist paneb teiselt aborti nõudma armukadedus.

Olen 100% kindel, et sellest saavad kõik naised aru, osad siin teevad näo, et ei saa.

Mis tähtsust sellel sõbrannal enam on, oli milline oli või kas üldse oli..?
Milleks teda aina meenutad? Kas tema on sinu elu ainus mõte?

See ei ole ju mitte mingi soovitus, kui öeldakse, et "sõbranna" leidis, et ma emaks ei sobi.

Esiteks olin nii mina kui ka laps "sõbrannale" täiesti ÜKSKÕIK, ainult lapse isa ei tohtinud olla meeldiv mees.

Sest tema ju ei oodanud kena mehe last, kuidas ma ootasin ?
"Sõbranna" meelest oli see karjuv ülekohus.

Olen tihti vastanud kommidele, kui "sõbranna" tuuakse sisse.

Ja ärritab, kui öeldakse, et "sõbrannal" olid head kavatsused.
Tegelikult ei huvitanud teda ei mina ega mu laps mitte üks gramm. "Sõbrannat" huvitas ainult see, et KENA mehe last ei sünniks.

P. to Jopa Kolla Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Olen tihti vastanud kommidele, kui "sõbranna"
> tuuakse sisse.
>
> Ja ärritab, kui öelda
> kse, et "sõbrannal" olid head kavatsused.
>
> Tegelikult ei huvitanud teda ei mina ega
> mu laps mitte üks gramm. "Sõbrannat" huvit
> as ainult see, et KENA mehe last ei sünnik
> s.

Kas sa ei suutnud minu lihtsast küsimusest aru saada või üldse ei lugenud??

su jutt läheb aina rohkem segaseks...

palju sa neid aborte siis tegid, kui enne peigmeest tegid ja pigmehest tegid ja kõht valutas aina...

Kuule, sa elasidki siis ju lihtlabast litsi elu, ainult, et kondoomi kasutada ei mõistnud, said haigusi ja jäid rasedaks aina... aborditasid, kuni kaotasid võime rasedaks enam jääda. Nüüd nutad ja ahastad omaenese poolt äralörtsitud noorust taga, mida enam iial tagasi ei saa, nüüd kujutad ette, et ehk ikkagi ühega neist meestest, oleks õnnestunud ka kooselu ja elada pereelu...
Tuhkagi, P, sa siis sellele mõtlesid. Siis polnud ükski mees sinu jaoks oluline nii palju, et oleksid tahtnud abielluda. Ja ka praegugi pole mehed ju miskit väärt, igavad nagu nad on...
Põhiline, et sõbranna tuleks tagasi...
Oled sa üldse naine?
Võib olla see sõbranna on sinu ärajooksnud naine hoopis ja sa teisi naisi kuidagi ei saa, sest hing igatseb taga seda ainsat, erilist "sõbrannat"..., kes pani ühes teie ühise lapsega putku. Seda last sa vist taga nutadki.

No miski on viltu su loos.
Kasvõi seegi, et algselt kirjeldasid oma ema vaikiva ja tööd rügava naisena, nüüd püsti hüsteerikuna, keda kõik kodused kartsid...???

Kuidas sa koolis suulise vastamisega hakkama said, kui sa "tumm" olid?

Ma ei usu, et kõik, nii lapsed, nii täiskasvanud, kohe emale kituma jooksid, kui sina teiste lastega mõne sõnakese vahetasid..See on utoopiline vale sul.
Või oli teie pere nii ülioluline, et terve kogukond jälgis igat teie sammu ja iga eksisamm talletati mällu, et seda võimalusel teie vastu kasutada...???

Nagu kõrge riigiametniku pereelu kohe??!!!

Sain küll aru ja vastasingi täpselt su küsimusele.

Kirjutasin ju hoopis millestki muust, kui tuli komm, et "sõbranna" tahtis, et aborti teeksid, sest uskus, et sinust ei saa head ema.

Just nimelt SELLELE KOMMILE vastasingi.
Mina enne seda kommi "sõbrannast" üldse ei kirjutanudki.

Ja muidugi ärritas, sest TEGELIKULT "sõbranna" ajendiks oli LIHTLABANE ARMUKADEDUS.

Mina küsisin:
Mis tähtsust sellel sõbrannal enam on, oli milline oli või kas üldse oli..?
Milleks teda aina meenutad? Kas tema on sinu elu ainus mõte?

Mis putru sina vastasid??

Elu jooksul 3.
Esimesed kaks omal algatusel, "sõbranna" peale ei käinud, kumbki nendest meestest "sõbrannale" üldse ei meeldinud.

Emale kaebamist oli küll ja ma püüdsin seda vältida.
Mõnus oli ju kaevata, kui teine ärritus.

Saad aru, põdeja tõmbab magnetina ligi neid, kes teda õrritada tahavad, see on ju nii lõbus.

Ja ega siis ometi kõik inimesed õrritamist ei naudi, neid on teatav protsent ainult.
Ja seda protsent oma teise poole ka üles leiab.

Need 2 aborti olid noorena, hiljem kasutasin loomulikult kondoomi.

Muide peigmehega kasutasin ka kondoomi. Kui ilma tegime, siis 1. korral jäin rasedaks.
Ise ka imestasin, et juba 33 ja nii lihtsalt.

----
Ema oli TEISTE INIMESTEGA väga tagasihoidlik ja vaikiv ning väga töökas.

Meiega kodus oli teisiti.

Püüan selgitada teisiti.

Mina praegu EI alustanud "sõbrannast" juttu, ei olnud plaaniski.

Vastasin sellele kommijale, kes tegi "sõbrannast" juttu.
Kuna see komm mind ärritas, sest niimoodi asjad ei olnud.

Ja miks sa ikka ei vasta:
Mis tähtsust sellel sõbrannal ENAM on, oli milline oli või kas üldse oli..?
Milleks teda aina meenutad? Kas tema on sinu elu ainus mõte?

mida sa ajad soga ja keerutad selle sõbranna jutuga.

Sinult küsiti selge sõnaga, mis mõnu sa tunned selle sõbranna pidevast meenutamisest ja mis tähtsust sel sõbrannal tänasel päeval enam on?

Küsiti, kas see sõbranna ongi sinu ainuke elumõte?

Sina aga jahud, et keegi kolmas rääkis sõbrannast ja sina pidid jälle ka sõbrannast rääkima, sest keegi ju alustas juttu sõbrannast...

Kuule, mitte, et keegi alustas juttu, vaid sina ISE räägidki ainult sõbrannast ja mitte millestki muust?

Mida sa täna sõid, P?
Kus sa täna käisid, P?
Millele mõtlesid, P?
Mida tundsid, P?
Mida ilusat märkasid, P?
Mille peale naeratasid, P?

Vasta palun neile küsimustele.

Lood sinu sõbrannast oleme juba tuhandeid kordi läbi lugenud. Ei küsi keegi enam tema kohta, ära püüa valetada. Ainult sina huvitad meid.

Ma kirjutasin ju hoopis oma lapsepõlvest, kui "sõbranna" toodi jutu sisse mitte minu poolt.

Ja ma pidin ju sellele kommile reageerima, kuna ei olnud "sõbranna" mingi süütu heategija, vaid lihtsalt ARMUKADE naine, kes ei talunud, et mina õnnelik olen.

Palju kordi ma veel pean küsima?

Mis tähtsust sellel sõbrannal ENAM on, oli milline oli või kas üldse oli..?
Milleks teda aina meenutad? Kas tema on sinu elu ainus mõte?

Olen üldse suur söödik viimasel ajal. Söön igavusest.
Õhtul vaatasin telekat.

Üks väike tüdruk armsalt naeratas mulle, naeratasin vastu, nii südantsoojendav.

Mõtlesin, et jube IGAV ja üksildane elu mul.
Hakka või Xanaxit sööma, ei julge perearstilt küsida ka.

Palju kordi ma veel pean küsima?

Mis tähtsust sellel sõbrannal ENAM on, oli milline oli või kas üldse oli..?
Milleks teda aina meenutad? Kas tema on sinu elu ainus mõte?