mis sel P. diplomil siis ometi viga on? et sellest nagu P. l ei kõlba rääkida?

Millal välja antud, mitu kursust lõpetatud, kus praktika sooritatud jne.mis kooliga tegemist.

pole ju keeruline vastamiseks?

oh jumal,tõesti ootate vastust nendele küsimustele või? ma ei saanud isegi küsimusele, mis filmi ta viimati kinos vaatas ,mingit vastust. ja ta tahab endale sõpru,millest küll sa mõtled nendega siis rääkida,arumaeisaaa

Arvata võib, et pee otsib kedagi, kellele kõikvõimalikke tuttavaid klatšida ja vinguda. Boonuseks oleks, kui saaks koos imestada asjade üle. Muid huvisid pole peel täheldanud.

Häda on selles, et ma reaalis lihtsalt ei ole võimeline mitte midagi vastu ütlema.

Endine töökaaslane sõna otseses mõtte alandas mind ja ma ei suutnud talle midagi vastu öelda.

Kõik see jätab hinge paha ja ängistava tunde, mis hakkab piinama, et kuidas ma jälle midagi vastu öeldud ei saanud, kuidas ma olen selline armetu möku.

P. see raamatupidamise diplom ikka huvitab.

sinu ängistus jätab vägagi külmaks. aga valetamised huvitaks küll.

ja ole nüüd vähem möku ja räägi ära, millal, kuskohast ja kelle abiga sa dilpomini jõudsid.

usu,kui valetamise lõpetad, hakkabki kergem.

a mulle Sa, P, kuidagi meeldid. :)
kogu rubriiki ei jõua läbi lugeda küll.
lõpust vaid lugesin.

ja täitsa ok, et Sa siia kirjutad. kirjutamine (kuhu iganes) - see on ju ikka nagu teraapia. ja see on ok.
sisuliselt ongi oluline end ikka ausalt lahti rääkida.
kus iganes. terapeut on ka variant.

ja see on justkui teine asi, mis mulle silma jäi ja väga lahe Sinu puhul on.
oled aus. enda suhtes. ütled nagu tunned. kuigi tunded võivad olla vastakad ja ebameeldivad ning nagu näha tekitavad su lugejates ka üpriski vastakaid arvamusi.
sina aga oled vapper ja muudkui jätkad.
minu meelest on see küll imetlusväärne. :)

enesehinnanguga on Sul muidugi lood.. nii nagu nad on.
no, et aina need sõnad, milline ebahea ja mökuke jne sa oled.
nojah.
see ehk nata pikem jutt.
kui aga omalt poolt lühidalt: mida rohkem end alla hindad, mida rohkem end ise alavääristad, seda ebameeldivam saab seis ilmselt olema. ainult sinul.
sinu sõnad (ja ka mõtted) iseenda suunas on ju nagu enesekodeering.
see, millele aina osutad, selle ka saad.
no ja siit kohe ka normaalne küsimus: milleks endale aina jama manada? :)
häälestu ümber, sõbrake.
ja saad näha, kuidas vaikselt asi muutuma hakkab.
kui saad endaga sõbraks (ikka sisemiselt), siis saad sõbraks ka teistega.
kui seda muidugi soovid.
kuigi siit johtuvalt tahtsingi just küsida:
kas sa iseennast normaalse introverdina pole valmis aktsepteerima?
(meenuvad mõned Murakami romaanid :)
sest noh.. ei peagi ju KÕIK inimesed aina kambakuti suhtlema ja hängima ja ühiskondlikult lävima ja tegema aina seda, mida KÕIK teevad.
teatud mõttes on see ju lihtsalt ühiskonna poolt üldaktsepteeritavaks võetud "käitumisnorm", see va suhtlemine, ei muud.
fabritseering. teatud massi poolt.
inimesed on ju erinevateks loodud.
mh?

ja veel jäi meelde see, et Sa vastu nähvata ei suuda, see on ikka ka nagu lahe. :) hea küll, sul on see ilmselt alaväärsuskompleksist, kuid samas ilmselge saamatus olla "normikohaselt" negatiivne on minu meelest siiski huvitav ja ka haruldane omadus.
ma ise õpin viimased ajad just nimelt seda tehnikat, kuidas solvajatele ikkagi nähvamata jätta. sest ei, mul pole selle viimasega kunagi probleeme olnud. vastu nähvamisega siis. kaugel sellest. :) kuid nüüd olen jõudnud arusaamisele, et mul pole sellist sõnasõjakust ju tegelikult vaja.
võib jätta ka vastamata.
kuid jah, koos vastamata jätmisega on väga oluline jääda ka solvumata.
sest just see viimane tagab nii rahulolu ja seega ka immuunsuse kelelgi rünnaku suhtes.

pikem teema muidugi. solvumine siis.
paari sõnaga: solvumine on üks tohutu tühikäigul töötav energiakulu, mis laastab vaid iseennast.
absoluutse 0 kasuteguriga. mõttetus. vaimu ja ka keha masohhistlik kurnamine.
halb ju on vaid iseendal, ei kellelgi teisel, kas pole?
seega tuleb õppida mõttetuid asju vältima. teisi ja nende mõtteid või sõnasid ümber teha ei saa, enda suhtumisi aga küll. seega tuleb õppida solvumisest välja tulema. no kui ikka juhtub (ja usu, enamikul juhtub).
hiljem saavutada tase, et üldse mitte solvudagi.
veel hiljem solvajatele naeratama. siiralt kusjuures. :)
sest vaata, igasugune madal energeetika (solvamine, solvumine, sõim, viha, kadedus hirm jne jne)- see kõik ju ikkagi laastab inimest.
aga vaid juhul, kui inimene laseb sellel ennast laastada.

tuli nüüd selline pikk jutt vist.
hehee.

aga noh, panin oma esimesed mõtted kirja.
pealegi igal omad õppetükid.
miski pole millekski üdini halb. ei sinu tunded, ei kellegi valimatu sõim ega ilmselt ka see kommentaarium.
kõik on alati millekski vajalik. eelkõige kõik meie emotsioonid, tundmused, aistingud, olekud.
ka meie rumalus ja iseenda kannatused ikka sellesama iseenda rumaluse pärast.
kõik on mingis etapis osa meist ja seega täiesti ok.
sest kuskil sügaval on peidus meis kõigis meie ainulaadne jumalik olemus ja mitte keegi ei saa seda meilt võtta.
ei tühiste sõnade, ei teisitiste tegudega.
sisemine "Mina" on alati igikestvas ja põnevas arengus.
:)

no see eelmine kirjutaja ju ka vähe naljkas. eriti kui asi jõudis jumalikkuseni.

mina jälle ei mõista, miks sõna jumalikkus mingitpidi naljakas on.



kuigi elus tihti on kõik otse vastupidi.
peetakse tugevaks ja tubliks välise ja nähtava järgi. sisuni ei vaevuta tungima ja ega tahetagi. mis viga seda välist ja nähtavat eksponeerida, kui sellega saab siin elus peaaegu kõik enda kasuks kallutada.
hoopiski psühhopaatilised manipulatsioonid hakkavad viimasel ajal pinnale kerkima ja tundub, et sellised hoiakud omaksvõtnud tunnevad end hulga kindlamalt, kui need, kes hingega elu võtavad.

olen selle üle viimasel ajal palju mõelnud, et kuidas peaks last eluks kasvatama. kas õpetada teda õrnalt hoolivaks, empaatiliseks ja hingega inimeseks või suunama teda kavala manipulatsiooni saladuste poole või hoopis varakult selgeks tegema, et teerullina teistest üle sõitmine ja mitte südant valutama teiste pärast, tagab hingerahu terveks eluks. lihtsalt õpetada, et mis loevad teised, sina oled see ainus ja oluline MINA ja pole sinu asi, kuidas keegi peale sinu end tunneb või mida teeb.

mind ennast kasvatati nii, et märka nõrgemat, aita abivajajat, hooli ja armasta, õpi ja õpeta ja jaga.
ja ma võin täna kinnitada, et see kõik on mulle palju valu ja kurbust toonud.
seepärast panebki mõtlema, millise suhtumisega siis oleks õigem meie lapsi ellu juhatada...

kui kogu inimkond jah ühel momendil hakkaks end ühtseks tervikuks pidama, kõiki jumaliku allika kiirekestena tundma nagu ühtset kiirtevihku, siis ehk võikski mõelda, et me kõik oleme jumaliku energia poolest ühtsed ja me oleme siin vaid armastusest.
eranditult me kõik, olenemata, kes me oleme või mida teeme, mõistes, et meie kõigi siinolek on vajalik ja sel on põhjus.
kui armastus oleks meie saatja sünnist surmani, siis võiks rääkida armastuse allikast nii, et me kõik seda mõistaksime nagu see on.

praegu on aga liiga paljud pimedad, kuigi neil silmad näevad, on kurdid, kuigi nende kõrvad kuulevad.
praegu on raske mõista jumalikkust, tingimusteta armastust ja paljut muudki.
mis on siis õigem?
kas teerullina lihtsalt kõigest ja kõigist üle sõita või hoolida, märgata, teisi teenida ja seejuures südant valutada?

P. diplom
Mis mõtled selle all abiga ?
Miks peaks keegi mind abistama ?
Ei ole näinud küll.

Pii, ehk 3,14

Väga huvitav komm, huviga lugesin.

Täpselt nii.
Kirjutamine ongi teraapia.

Kuna ma reaalis midagi vastu öeldud ei saa, siis on hiljem paha tunne, mis hakkab piinama.

Kui sellest kirjutan ja ka enda saamatust kirun, hakkab kergem.

jumalik
ma tegelikult sattusin siia teemasse ühe otsingusõnaga ja tõttöelda ei pannud esiotsa rubriiki tähelegi.
me nimelt teemas "Halb kogemus".
selles mõttes irw-l puha õigus, siin vist jumalikkusest narr rääkida. aitäh, irw, selle meeldetuletuse eest. :)

Ja nagu lugeda on, siis halva kogemuse on meie peategelanna ka tõesti saanud. las ta siis kirjutab.
kes siis resoneerub teemaga, kes mitte. igal oma põhjus ka ilmselt sellele teemale vastamiseks. see on fakt.

tubli, P, et end lahti kirjutad!
kui ei kirjutaks ja kui rääkida ka pole kellelegi ning teraapiast ka kasu pole olnud, siis tuleks kõik need valusad ja lahendamata tunded vaikimisi endas maha suruda. maha surutud tunded aga teevad valu ikka. maha surutud valu aga otsib väljundit sellest hoolimata, ega ta ärapeitmisest ära ka ei kao. väidetavalt selline valu leiab organismis lõpuks meeleheites kõige nõrgema koha ja võtab siis lõpuks ehk mingi haiguse kuju.
no ja haigeid meil ju jagub selletagi. :)
ikka õnnelikke ja rõõmsaid inimesi võiks rohkem olla.
mis te arvate?
väga õiged küsimused jumalikul. väga õiged.

ja ärgu palun irw pahandagu, et me selliseid küsimusi siin nüüd küsime.
küsimusi küsimata olla (eriti naljakaid küsimusi), hommikul tööle, õhtul koju, söök, telku, olme, särk, värk, raha, töö, söök, telku, olme, särk, värk...- küsimata on kergem olla. kindla peale.
iseasi kas põnevam. :)

aga igale oma. igale oma. seda tunnistan kõhklemata.

P: *Kui sellest kirjutan ja ka enda saamatust kirun, hakkab kergem.*

Näed, oledki ühe eneseabivõtte enda jaoks leidnud! Väga hea!
Oled veel mingeid meetodeid proovinud, et halbadest tunnetest vabaneda?

jumalik: *mind ennast kasvatati nii, et märka nõrgemat, aita abivajajat, hooli ja armasta, õpi ja õpeta ja jaga.
ja ma võin täna kinnitada, et see kõik on mulle palju valu ja kurbust toonud.*

miks teistest hoolimine, teiste aitamine sulle kurbust on toonud? oled sellele mõelnud? mis vastuse sa enda jaoks leidsid?

mõtlen minagi siin. :)

Jumalik
Sinu 3.-s lõik torkas silma.

Ma arvan, et need abivajajad ei olegi õiged abivajajad, kes hiljem valu tekitavad.
Endal sama kogemus.

Arvan, õige abivajaja on nii tagasihoidlik, jääb nii tagaplaanile, et teda ei märgatagi või ei märgata seda, et vajab abi, sest nad ei näita seda välja.

Reaalis näitab välja seda pigem aferist, kes abistajat hiljem hoopis tümitama hakkab.

Endal kahjuks sellised kogemused olemas.

Pii ehk 3,14

Aitäh sisuka kommi eest.

Alandustunne ja solvumine jääb tõesti sisse ja hakkab piinama, ei kao kuhugi.

Õige on muidugi mitte solvuda, aga vahel on see raske.

Halvasti ütleja ei ole rumal, ta läheb KINDLA PEALE VÄLJA, ta TEAB, kuidas saab kedagi solvata.

Tunnen kergendust, et sain nii naistuttavast, kunagisest töökaaslase solvavast nähvamisest kirjutada.

Pii ehk 1,34

Näiteks õnnetule inimesele hea sõna ütlemine, kahjuks see on raskendatud, sest ei ole ju suhtlusringkonda.

P, super!
väga hea meetod.
sest väidetavalt mida rohkem head enda ümber märkad, mida rohkem seda verbaliseerid (ehk siis teostad peenenergeetilisel tasandil kõrgema sagedusega positiivset programmi), seda õnnelikumaks muutud sa ise ja vaieldamatult ka ümbruskond.
ja tegelikult miks ainult õnnetuid märgata? ka teised rõõmustavad hea sõna üle. lausa kõik. isegi need, kes sõnatud. näiteks taimed, loomad, taevas, päike, ilm.
no nii nad räägivad. :D seega ei ole väga valida vajagi.

aga mingeid teraapiameetodeid? siin üks Eestis käinud tervendaja Veet Mano näiteks soovitab mahasurutud, valutegevate tunnete puhul end täiest kõrist tühjaks karjuda. panna sellesse karjesse kogu oma valu, äng ja pettumus.
oled proovinud?

Pii ehk 3, 14

Karjumist proovinud ei ole, aga arvan, et see on individuaalne, kellele mõjub, kellele mitte.

Küll on meeldiv Sinuga arutada. Aitäh !

ma näen , et parim teraapia siinsetle ullikestele on valetamine, nii endale kui teistele.

miks P. vana naine, enda haridust nii hirmsasti häbenema peab?

Miks, P. l on häbi oma raamatupidamise eriala diplomi pärast?

P. ullike vana naine kirjutab:
Tunnen kergendust, et sain nii naistuttavast, kunagisest töökaaslase solvavast nähvamisest kirjutada.
-------------
ju sel ütlejal siis tõde P. kohta teada oli. selline vana susija vanaeit oled, P. valetaja ja variser.

P, selle karjumise meetodiga saan aru on nii, et energeetiliselt sa lihtsalt karjud mingid negatiivsed blokid endas lahti.
kuigi saan täiesti aru, et loomult tagasihoidlikel inimestel on seda meetodit veidi keeruline ellu viia. sest suure häälega karjumine pole justkui.. sünnis. ja korralikud inimesed nii ju ei tee. :)
kui aga mõelda, et hea küll, ma proovin midagi, mida ma enne teinud ei ole ja teen seda ainult pool minutit-minuti ja kui see aitab mul lahti saada mingist valust ja ülekohtust, mis on painanud aastaid, siis.. võib olla tasub siiski proovida?

mina proovisin. ja hakkas küll kergem. karjusin omaette toas, teki all ja patja.
metsa karjuma ei suutnud minna, arvasin, et hirmutan seal siiski kellegi ära. :)

Ja siis tahtsin veel natuke rääkida sellest, et kui tundub, et kellelegi pakub teiste alandamine või teistele ebaheade asjade ütlemine või ebaheade tegude tegemine (ka neti teel) rahuldust, siis.. tegelikult ole see nii. madalus ja väiklus ei aita kedagi. eelkõige seda, kes nii mõtleb või ütleb või teeb.
nad võivad ehk isegi teistele näilisuse tekitamiseks praalida või parastada või irvitada, kuid sügaval sees pole neil hea.
inimene, kes alandub teist alandama, teist sõimama, kiruma, vihkama, halvustama -tegutseb siiski nagu teatud mõttes enesehävituslikus süsteemis. teist maha tehes madaldub ta eelkõige ometi ise. kuid kõik ju teavad, et selline madaluse tunne ei ole teps mitte hea tunne. see lihtsalt nagu määrib. laias pildis see määrib inimese kogu olemust. karmat, kui soovite.
nagu ütlesin, on viha, sõim, solvangud väga madala energeetikaga ja kes selles väljas otsustab tegutseda, nende vibratsioon langeb. selline madal vibratsioon aga tõmbab enda ligi samasugust. ehk samamoodi ebaheadust, ilmselgelt ka haigusi, õnnetusi.
selles mõttes on hea õppida sellist nähtust ära tundma ja talitsema.
lihtsalt selleks, et nii endal kui teistel rohkem rõõmu oleks.
:)

jah, P. käitumine: alandamine, taga susimine, maha tegemine, tänitamine- kõik selle vase endise töökaaslase kallal. kes teadis tema raamatupidamise veidra hariduse tagamaid ja võimetust seda tööd teha.
ja nüüd hea inimnne saab netivahendusel sellist soppa kaela.

P. sul häbi ka on teiste elu rikkuda?

Mis selle P. haridusega siis nii valesti on, et P. aga

salgab ja valetab ja vassib.

mine karju jah tänaval P. see tükk on sul veel tegemata oma elus.

see mu eelmine oli üldiselt. ei olnud kellelegi suunatud. või ehk mulle endale. olen ju ma isegi nii vihanud kui inetusi öelnud ning käitunud ebaväärikalt.
aga ma arvan, et me paljud oleme.
ja teate - ka see on tegelikult ok. jajah, endale misiganes emotsioonide lubamine on tõepoolest ja täiesti lubatud.
kuigi meile on palju räägitud, et paha ei tohi olla.
noh, nüüd tohib. :)
P küll ütles: Õige on muidugi mitte solvuda, aga vahel on see raske.
tõesti on. ja sealjuures arvan lisaks, et võib ka solvuda. isegi vihastada võib. või vihata.
need kõik on inimlikud tunded ning pole mõtet siiski teeselda, et me neid üldse ei tunne. paraku tunneme. ega see jah, väga tore ei ole neid tundeid tunda, kuid nii see on.
kuid siit edasi ongi teatud mõttes ongi väike konks. esiteks: tõepoolest lubada endal tunda misiganes tundeid. ka madalaid.
kuid teiseks: sealjuures koheselt ja ausalt iseendale (või ka teistele) tunnistada: jah, tunnen nii, sant värk, kuid midagi parata ei saa. tahan muutuda, kuid veel ei suuda, liiga valus on vms.
see nn. konks ongi AUSUS, usus oma misiganes tunnete tunnistamisel ja asjade nimetamisel õigete nimedega.

ja seda muide, hea P siin ka teeb.
teeb paremini kui keegi teine. tunnistab, mida on tundnud ja tunneb.
see on suur samm.
igaüks ei pruugi seda osata.
sest meile väga meeldib ka iseendaga peitust mängida.
sellised me juba kord oleme.

kuid meie pärisolemus see muidugi pole. :)

sa jõudsid nii pika teksti toksida 40 minutiga!
irw. mis ususekti sa nagu kuulud muidu?

vahepeal on mitu ebasõbralikku kommi kirjutatud.

ma kohe mõtlesin neile natuke.
et mida mõtleb see inimene, kes need kirjutas.
mida ta tunneb. ja miks ta nii tunneb.

ma mudigi ei tea aga mõtlen, et ehk on ka talle haiget tehtud ja ta ei saa selle tundega hakkama. ehk on temagi oma ammuse või misiganes valu või kurbuse ära peitnud ja see siiski immitseb aegajalt kuskilt välja ja teeb haiget. ei lase olla lõpuni heatahtlik. sisendab ka võõrastesse inimestesse umbusku, tekitab mingi seletamatu viha..
siis justkui tahakski rohkem nagu enesekaitseks teha ka päris võõrale haiget. mitte ilmselt pahatahtlikkusest. lihtsalt see enda valu nagu annab endast sellisel seletamatul moel sedaviisi tunda ja siis tulebki nagu tuleb.

kes teab.

kuid ma ei arva, et misiganes inimene halbade sõnade taga mõnuleda suudab. selline mõnu on alati näiline. pole tõeline.

imetlusväärne.
aitäh! :)

ei kuulu sekti. aga sina?

no P. kas sa kirjutad nüüd lausa ise iseendale?

no, et natuke nagu huvitavam oleks?

ma siin tegelikult tõesti natuke unetu täna ja nii mõtlengi valjult. :)
aga ilmselt see P lugu mind siis puudutas. ja seegi puudutas, et ta siin nüüd paljus peksukotiks teistele saanud.
samas kui teda polnud, oli tema tagasihüüdjaid kümnetes. kummaline, eks? :)

nojah.
aga metsas metsa seadused ja Delfi muidugi selles osas džungli musternäidis. kes siia julgeb kasvõi korraks jala maha panna, see peab teadma, et erandeid tegemata tuleb nii paksu kui vedelat. :)

kusjuures ka selle tõttu ma imetlen P-i.
et ta suudab siin ikkagi jätkata.
ja mitte laskuda tema sõimajatega samale tasemele.
kuidas sa oskad seda, P? :)

ma siis panen selle nime. Pii jätan eest ära. et lihtsam oleks.
ei, ma ei ole P.
kuid jah, kirjutan ilmselt ka iseendale. kas mitte me kõik? ka sina? ;)

neid grafomaane, kellest pole mingit tolku, on ilma minutagi küll ja veel.

mind huvitab see P. raamatupidajaharidus, mida tal siiski polevat. nagu see töökaaslane ka mainis ja mille peale P. peaaegu et südamerabanduse sai.

Et mis selles siis nii valesti oli? külakoht, kõik teavad ju kuidas keegi endle diplomeid teenib.