Enamus määrab normaalsuse.

Neid, keda on rohkem, neid peetakse normaalseks, keda vähem, neid ebanormaalseteks. Kui peaks juhtuma, et mingil põhjusel tänapäeva ebanormaalseteks peetavaid saab olema rohkem, siis muutuvad hoopis nemad normaalseteks ja vähemus jällegi ebanormaalseks.
Nii meile psühholoogias õpetati ju.

http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/alkeemia-lugemisnurk-autism-diagnoosimise-alused-ja-suhtumine-autistidesse-on-raamat-mis-aitab-autistlikel-lastel-elus-toime-tulla?id=70806509
----------- huvitav just see koht, et peresuhete külmus tuleneb tihit, sest laps ei ole võimeline reageerima vanemate soojade tunnete vastuvõtmisel ja ses suhtes "jäetakse" laps rahule. Keegi ei oska peres natuke veidra lapsega tegeleda.

veel on mustriks, et selliste laste vanemad o haritud ja intelligentsed, kui soojenesid üles emotsionaalselt vaid lapse valmistegemiseks..
mis on põhjus ja mis tagajärg?

ses mõttes see 3.14 võiks natuke end harida ja mitte end ilmatargaks pidada. see ka nagu mingi kiiks ju, pidada end üliinimeseks, kes on KOHUSTATUD tema enda meelest teisi õpetama ja paika panema.

nii et siis see ca 10%, mida inimene siinsest ilmast teab ja tajub, ongi siis ju ebanormaalsus. see 90 prossa, mida ei tunta ega teata, oleks selliselt võttes see õige normaalsus.

igatpidi võib mõõta absoluutselt kõike, oleneb vaid, millisest lähtepunktist alustada, või mis eesmärgiga seda tehakse.

kõik on vale, kõik on õige, kõik on halb ja kõik on hea...niiet, pole ei üht ega teist, kui sellist.

psühholoogia on kõigest inimaju sünnitis ja kes ütleb, et see on tõde.

kriteeriumiks normaalne, ebanormaalne on ehk ühiskonnas hakkamasaamine ja toimetulek ( keskmiselt, rahulolevalt, keskmiselt õnnelikuna, vältida ebaõnne ja õnnetusi..)

kahtlemata mõnes teistsuguses ühiskonnas võivad olla normid ka testsugused..

Põhimõte normideks vist ikka selles, et inimkond funktsioneerida saaks..ja maailm päris kummuli ei kukuks. muig.

ses mõttes P. ju ise kurdab ja saab aru, et midagi on valesti temaga. et miks ta normile ja keskmisele ühiskonnaliikmele vastuvõetav pole...

Nojah, enamus, kes siis peab ennast normaalseteks, on kehtestanud reeglid, mille järgi elada.
Aga ega see enamus lollid ikkagi ei ole, õnneks, nii et ikkagi on valitud kõige paremini toimiv ja õnnelikuks tegev elumudel. Seda näeb ju pee pealtki, kui halb tal on, kui ta normaalseks peetud mudelit järgida pole osanud või suutnud, mis iganes põhjusel siis.

18.38
Vaevalt mõnele lapsele või teismelisele meeldib, kui talle kümneid tuhandeid ( ei liialda ) kordi korrutatakse, et TEISI EI TOHI SEGAMA MINNA, TEISED ON NII HÕIVATUD, sa ei tohi neid tülitada, kellegagi rääkida ei tohi, keegi ei tahagi sinuga rääkida.

Arvan, et ükski laps või nooruk ei soovi sellist korrutamist kuulata.

see keskmine on üsna kaheldav väärtus.
võtame või näiteks keskmise palga.

mis aga maailma kummuli keeramist puudutab, siis just see enda arust üliedukas ja end teistest normaalsemaks pidav inimene on see kõige suurem maailma kummuli keeraja.

kõik on väga suhteline ikkagi ja oleneb, mida vaadata, mida/keda eeskujuks seada, mida uskuda ja oluliseks pidada.

kõik tänased ebanormaalsused annab lõpuks läbi suruda kui normaalsused ja kõik need, kes sellega ei nõustu, saab paigutada ebanormaalsete lahtrisse.
olgu tegu millega tahes ja kulugu aega selleks palju tahes.
masse on vaja ohjata ja selleks ongi need normaalsused ja muu.
huvitav seejuures on aga see, et mida enam püütakse inimest normaalseks vormida, seda rohkem tekib juurde äärmuslikke erisusi.

Mida selle ümber ikka on vaja nii hirmsasti filosofeerida. Loomulikult on inimene ise kehtestanud kõik reeglid ja loomulikult, et anarhia poleks ka mingi tore ühiskonna mudel.

Aadu Kadakas
Sul on õigus.

Täielik piin on, kui ei saa teistega kontakti.

Pidin lapsest peale käituma, mõtlema hoopis teistmoodi kui teised.

Teistega sarnaselt käituda ei tohtinud, mõtlemine oli üldse täielikult keelatud.

Mõelda tohtisin ainult siis, kui tegu oli koolitööga.

Algul pidin niimoodi käituma, hiljem aga enam ei osanudki teisiti.

Mina olen pee arust see uus ohver või päästerõngas, kellest kinni haarata, kellele oma joru suunata?
Huvitav, mida pee minu jutust välja luges, et ta nii arvab? Milleski leiab mul õiguse olevat? Möh?

Aadu Kadakas
Miks selline vastus ?

Paistis olevat asjalik ja arukas komm, sellepärast vastasin.
Aga vabandan, et seda tegin.

Tuleb välja, et ma sain su kommist täiesti valesti aru.

Mõtlesin, et sa lihtsalt arutled ning kohe kindlasti ei pidanud sind päästerõngaks.

Ma ei mõista sind kohe üldse.

Ma arutlesin ju hoopis teisel teemal. Möh?
Et siis kõik teed viivad Rooma? Ükskõik, millest keegi räägib, vastus ikka üks.

Su aju ongi salvestanud kõik need asjad mida sulle on lapsena räägitud,need detailid oled sa oma peas nagu puzzle kokku pannud ja neid terve elu järginud.Ühelgi teisel inimesel pole seda võimalik muuta ,muuta saab see kes need on su pähe pannud. Sa oledki sunnitud järgima kõike seda mida su ema ja tädi sulle on pähe toppinud, ja seda sa teedki,kasvõi see lause ,et kõik naised on HÕIVATUD,see ongi su ajus kinni ja nii see sinna ka jääb,ükskõik mida keegi ÜTLEB,sina saad ikka aru ,et kõik naised on HÕIVATUD, sest nii on see su ajus salvestatud.Nagu kõik muudki korduvad laused.

Kunnagi kui päris noor sai oldud, koolis oli moes selline kõnekäänd, et iga asja peale pidi vastama: osta elevant ära.
Kui küsiti ükskõik mis küsimus, ikka vastus pidi olema :osta elevant ära. See kamm kestis terve kooli aja. Pidid küsima, oli kohustuslik.
Nojasiis. Keegi tolle aja kuttidest, praegu siis juba meestest ei vasta enam ammu küsimustele nii. Kas pee käib ikka veel ringi patsid peas, tutid lehvimas?

selles see P. aju viga ongi, et ei lase muutusi ette võtta ja püsib rutiinis: sama jutt, samad sõnad, samd mõtted, samad tundede.

sellest nähtubki, et väike viga on sel P. ajul ju vigane. autisti tunnused kõik kenasti olemas.

tavaliselt teismeline hakkab mässama, ja läheb ära, lammutab ja lõhub ja saab inimeseks, läbi õppetundide, tõustes ja kukkudes..

P. ei hakanud vastu,ei väljunud rutiinist,, tema aju ei andnud sellist signaali tegutsemiseks.selles see ajuviga nähtubki.

Ka kõige parema tahtmise juures ei olnud mäss võimalik.

Sellele oleks järgnenud meeletu hüsteeriline skandaal kodus, mis oleks lõppenud ema infarkti või muu tragöödiaga.

Kindel on see, et mäss oleks lõppenud traagiliselt.

Elu ja tervise huvides ma seda ei üritanud.

Lisan veel, et tööle hakkas enesekaitserefleks.

Ei tekitanud olukorda, mis oleks päris ohtlikuks läinud.

Ei tahtnud ema tervisele halba ning ise soovisin ka füüsiliselt tervena edasi elada.

Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui ma midagi üritanud oleksin.

Väga kurvalt oleks mu üritus lõppenud igal juhul.

sa arvad, et see oleks kurvalt lõppenud, mis tegelikult kõik toimunud oleks, ei saa me iial enam teada.

enamasti elavad vanemad oma laste mässu üle täiesti terveks jäädes. terveks jäävad ka lapsed, lihtsalt neid hakatakse aktsepteerima.. on saadud täiskavanuks..

muidugi võib minna ka halvasti, halb keskkond, halvad sõbrad, tüdrukutel veel prostituudiks meelitamise oht jne jne.
Pole kerge olla laps ega teismeline..

Ei arva, tean ikka.

Isegi väikesed püüdlused põhjustasid kodus sellise skandaali, nagu oleks mingi hull katastroof toimunud.

Juba paljalt mõne tüdrukuga õues rääkimine põhjustas märatsushoo.
Nagu oleks maailma lõpp.

Oma peaga mõtlemine oli keelatud, kui natukenegi üritasin mõelda, siis sellest mindi paanikasse.

Kui juba täiesti tühised pisiasjad hüsteeriahoo põhjustasid.

tvaliselt on sellised hüsteerikud kontrollmaniakid. tervise poolest aga hüsteeriasse ei surda. pole lugenud, et keegi oleks lausa surnud, sest toimub ju juba ventilatsioon hüsteeritseja kopsudes..

Ema oleks võinud saada shokist südamerabanduse või oleks asi füüsiliseks läinud.
Igal juhul ei oleks mässust midagi välja tulnud.

Kui juba igasugune suhtlemine ja mõtlemine oli rangelt keelatud, mis mässust siin veel rääkida.

kui paned ukse väljastpoolt kinni, ongi hüsteeriahood otsas.paljud teevad seda põhikoooli lõpus, nii 15 aastasena.

osad noored rabelevad välja, osad lähevad hukka ka.

Lihtsalt poleks olnud ka su emal enam publikut, kellele oma hüsteeriat näidata.

ema kohta küsiks, et kas ta siis tegelikult suri südamerabandusse?kas olid meditsiinilised probleemid südamega? mitte et ise rääkis, aga diagnoos.

Südame rütmihäired olid vanemas eas küll.

Ei olnud see nii lihtne. Läksin keskkooli ja ei saanud ust väljaspoolt kinni panna, elasin ju keskkooli ajal kodus edasi.

15 aastaselt oli mul juba niivõrd madal enesehinnang, kuna mulle oli juba kümneid tuhandeid kordi räägitud, kui targad on kõik teised tüdrukud ja MINA PEAN NENDEST EEMALE HOIDMA, SEST MA EI KÕLBA SINNA.

Mu enesehinnang ja eneseusk oli juba täielikult tümaks tehtud.

tegelikult olid kustekoolid, ametikoolid, tehnikumid ju täiesti olemas. sealt sai elamise, ühika ja odavama toiduvõimaluse ka. jah, 15 aasatselt tuleb siis ka tööle minna.

aga see veel ei tapa, võib täiesti hakkama saada.
võib isegi kõrgkoole lõpetada hiljem ja ise.
-----
nii, et ema hüsteeriahood ei rikkunudki ta südant ära. see näitabki, et oli kontrollija, kes tegi edukalt ka teatrietendusi ja osavaid osatäitmisi peredraamas.. Te ju kõik uskusite.

aadu kadakas Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mina olen pee arust see uus ohver või päästerõngas
> , kellest kinni haarata, kellele oma joru suunata?
>
> Huvitav, mida pee minu jutust välja luges, et
> ta nii arvab? Milleski leiab mul õiguse olevat? Mö
> h?

Sest P vastabki ÜKSKÕIK millisele kommentaarile ainult oma ühe ja sama joruga. Vahet pole mis talle kirjutada, vastus on alati üks ja see sama. Ärge kulutage oma aega ja närve inimesed :)

04.46
Võib - olla tõesti ei olekski midagi hullu juhtunud, aga need hüsteeriahood olid nii jubedad, ajasid hirmu nahka.

04.46
Mõtlesin ka tehnikumi peale, isegi korra ütlesin, aga see mõte laideti hüsteeriliselt maha.
Tehnikum tuli mõttesse ka ainult sellepärast, et hüsteeriahoogudest pääseda.

Mina jälle ei mõista algatajaid, kes teevad kurva teema, et häda käes, appi, ollakse täielikus mures ja paanikas, aga siis järsku kaotakse ära.

Lihtsalt algataja kaob kiiresti ära, ei vasta küsimustele, ei tee kommidest väljagi.

Minus tekitab küsimuse, kas sel juhul algatus oli üldse siiras, kas mure oli nii suur ??

Kui tehakse hüsteeriline appihüüdega teema ning väga kiiresti kaotakse ära - kas sellisel juhul üldse oligi abi vaja, kui sellest kohe loobutakse ?

Samuti on inetu teha abipalvega teema, ise haihtuda ja jätta vastajad omavahel vestlema ning küsimustele üldse mitte vastata.