Aga
Kuidas ma oleks pidanud käituma ?
Ütlema, et ei maksa. See ei tulnud mulle siis pähegi, olin selline möku.

Ma ei tea, mida psühholoog oleks teinud, kui ma oleks maksmata minema kõndinud ?
Mind vägisi kinni hoidnud ? Ukse lukku keeranud ?
Politsei kutsunud ?

18. 24
Ütle mulle KONKREETSELT, mis sinu meelest siis vale on.

Jaa, ilmselt oleks psühholoog su keldrisse lohistanud ja luku taha pannud ja siis tädile vms lunarahanõude saatnud, koos äralõigatud kõrvaga näiteks.
Sellist troppi ei saa olemas olla.

sa peaks ju selle jama tootmise eest ka mõne raha saama.
lased enda pealt teenida klikkidega?

juba 1000 klikki pidi mingi tasu andma, siin neid ikka hunnikus juba.
blogi vaatajaid kui on 1000 ja rohkem,st klikkijaid, garanteerib väikese teenistuse. aga siin? täiesti huvitaks teada saada.

Ütle, kas sinu meelest ei ole mitte ühtegi üksikut inimest olemas, kõikidel on sõpru - tuttavaid jalaga segada ?

Et see on kohe päriselt välistatud, et on üks naine, kellel tõesti ei ole naistuttavaid ?

Mida sina siis soovitad ÜDINI ÜKSIKULE inimesele ?
Rääkida seinaga ?
Rääkida ISEENDAGA peegli ees ?

Aga
Praegu võin tõesti öelda nii, ei maksa, kui rahul ei ole, aga siis mulle ei tulnud pähegi mitte maksta.

sul nagu Muhu monoloogid siin. ses mõttes ei ise räägid, ise vastad, ise valid vastused, mis meeldivad, eirad asjalikke nõuandeid jne.
su jutul pole haakuvust sellega, mida kirjutajad sulle siin öeleda tahavad.

sa nii naljakalt kargad kuskilt välja, laod oma kolm märksõna siia valgesse kasti( vägivaldne terror-ema, terror- sõbranna- lollkas peigmees, ja enamasti sellega teemadering nagu piirdub.oh 3 aborti ka. No kui need ongi elu tippsündmused, mida surivoodil meenutada, on ikka sitakalt vilets valikuliselt sitt elu endale elatud. ja ära jälle unda, et keegi tegi, sa ISE TEGID ja ISE TEED, täiesti vabatahtlikult.

Sel asjal pole nagu sügavamat mõtet, mida sa toodad siin.
asjal pole ka tulemust, kuna need on ainult sinu monoloogid, sinu ajutöö, kuidas sinuga koosolnud inimeste aju töötas ja kuidas olukordi, inimesi ja asjaolusid tõlgendas, me ei tea.

Lollakas peigmees ? Nii ma küll öelnud ei ole.

Kui keegi oli lollakas, siis olin seda mina.

Olin nii nõrk, et ei suutnud naistuttavale selga keerata.
Uskusin, olen talle viletsa suhtlemise eest tänu võlgu.

Tegin küll ise, aga naistuttav hakkas mu süütundeid ära kasutama.

Ma olin isegi naiivne, pidasin inimesi paremaks.

Näiteks lasin uut suhet otsides kunagi VARGA enda poole sisse.

Varastas mu isa lapsepõlvealbumi, kus olid sees isa mäletsused, tema elu.
Siis venna riideid ja jalanõusid viis kilekotiga välja, keegi vist autoga ees ootas.

Isa oli väga kurb, see album oli talle väga tähtis, seal olid vanaema - vanaisa pildid.

Nii kahju.

Naiivne ja usaldav olin.

Ma ei tulnud selle pealegi, et inimene varastab.

Järjekordne geniaalne stoori. Paha ema, nõrk isa, luuserist vend, imelik tädi, paha sõbranna, pahad ülikoolikaaslased, mõttetu peika, paha vanamees, paha psühhiaater, paha marokolane, vist hindu ka, lisaks veel vangid, vargad, joodikud, kas oli veel midagi?
Ei, pee, sa paned ikka päris hästi:)

Vaadake, milline fenomenaalne mälu P-l on.
Ta täpselt mäletab, mida nt sõbranna ütles, kuidas ütles ja isegi seda mäletab, mis tundega ütles.
Ta täpselt mäletab, mis psühholoog ütles ja kuidas tulle vahtis kamina ees ja kuidas P-st huvitatud polnud.
No kustumatu mälu. See on ometi ju eriline kingitus sulle, P.

Mina olen näiteks 45 aastane ja ei mäleta täpselt midagi, ei mäleta solvumisi, mis kunagi olid, ei mäleta kellegi irooniat, ei mäleta, kas käisin arstil või ei käinudki...no ei mäleta.
Seda ka ei mäleta, mida ema mulle lapsena rääkis, kuidas keelas, kuidas laitis, kuidas kiitis...
Ei mäleta, kui paljudega ma koolis rääkisin, kas üldse rääkisin.
Ei mäleta, kas keegi mind mõnitas või ei mõnitanud tollel ammusel ajal.
Ei mäleta, millistes riietes ringi liikusin..
Ei mäleta ja kõik.

Mäletan aga, mis kooli lõpetasin, kus koolipraktikat tegin. Aga ei mäleta neid tundeid ja jutte ja teiste sõnu tollest ajast.

Tean aga seda, et olen juba 45 aastat vana ja ei mõtle ammu enam nii nagu 20 aastaselt, ei mõtle ka nii nagu 35 aastaselt ja isegi mitte nii nagu aasta tagasi.

Tean, et homme me võime juba mõelda ja arvata teisiti, kui täna ja ülehomme jälle hoopiski teisiti, kui homme....jne
Tean, et meie teel avanevad pidevalt uued uksed, uued saladused, uued nähtamatud salarajad..
Tean, et miski pole jääv ja kõik on pidevas muutumises..

Seda tean ka, et koolilõpetaja on maailma targim inimene tol koolilõpetamise hetkel, ja seda tema enda arvates...

Nüüd tean, et mida rohkem sa tead, seda rumalam sa endale tundud.
Kahju, et elu nii lühike on, kahju, et meil pole võimalust rännata läbi aegade ja päriselt teada saada asju, millest me täna üksnes arvame, et teame.

Albumi vargus toimuski.

Sain kokku tutvumiskuulutuse peale.

Oli koos sõbraga. Sõber ütles, istub köögis, joob kohvi.

Mina istusin tutvujaga teises toas, muusika mängis.

Sõber käis aegajalt väljas, ütles, et suitsetab.

Järsku kuulsin kõrvaltoast krõbinat.
Sõber küünal käes sobras kapis !!!!!!!!
Pidin südamerabanduse saama.

Küsisin, mida ta teeb.
Vastas, KÜÜNALT OTSIB, endal oli küünal käes.

Ajasin nad minema ja siis vaatasin, venna jalanõud, tööriided ja videokassetid läinud.

Hiljem selgus, et kadunud oli isa lapsepõlvealbum.

Meil ei ole kahju riietest, KAHJU ON ALBUMIST, KUS OLID ISA MÄLESTUSED.

Mäletan sellepärast, et mind need ütlused VÄGA HÄIRISID, KUMMITASID mu peas aastaid.

Meelde jäävad asjad, mis rängalt mõjuvad.

Kui üldse ei mõju, muidugi lähevad meelest.

Sa ei mäleta, sest ei solvatud väga rängalt.

Ma oli ju naistuttava käsul aborti teinud, see oli minu jaoks VÄGA SUUR ASI.

Ja nüüd tuleb see inimene, kelle soovil ma nii tähtsa sammu tegin, veel ilkuma.

Kuidas on võimalik, et see ei häiri ?

Sa ei mäleta, sest sellega ei kaasnenud SÜGAVAID EMOTSIOONE, TUGEVAT ALANDUST, SUURT MÕJU SINU ELULE.

Teine põhjus ilmselt selles, et kui saad piisavalt suhelda, tulevad uued mõtted, uued kogemused peale ja vanad ununnevad.

Kui aga oled kogu aeg ÜKSINDA, siis oledki üksi oma mälestustega.

Pidevas üksinduses muudkui mõtled ja tulevadki kurvad asjad meelde.

Uusi muljeid ka peale ei tule.

Tead sa mis, pee, ma leidsin sulle hea idee oma üksildase elu sisustamiseks. Sa pead kirjutama raamatu oma tormilisest elust. Väga hea naljaraamatu saaks. Pealkirjaks oleks "Kuidas kõiges ainult halba näha ja oma eluteel ainult halbu inimesi kohata". Memuaaride kirjutamise iga on ju käes, vaba aega ka ülearu.

Mu meelest ei ole võimalik neid asju mitte mäletada, millest kirjutad.

Kuidas on võimalik ära unustada, kui paljudega koolis rääkisid ja kas üldse rääkisid ?
Võimatu.

Kuidas on võimalik unustada, kas keegi mõnitas või ei ?
Või kuidas ema sinuga rääkis.

Sellised asjad ei saa meelest ära minna.
Kui just skleroos ei ole.

Isa mälestuste albumi vargus on siis halva nägemine ?

Tegelikult on siis hea, et isa mäletused, vanaema - vanaisa - isa pildid ära varastati ?

Nägin ju vargas head.

Usaldasin teda, lasin oma elamisse sisse.
Vargust ei osanud kahtlustadagi.

Vaidlen sulle vastu, P.

Kui ma sulle oma elu vapustused siia ritta laon, siis ma ei tea, kas ikka arvad, et need pole piisavad vapustused, et need ei muudagu elu.

Kõik, mida me teeme, mida läbi elame, mida õpime ja näeme - kõik see muudab meie elu, suhtumisi ja mõtlemist.

On vahe, kas istud peale vapustust nurka ja nutad taga seda, mida nagunii enam kätte ei saa, või tõused püsti ja lähed, lihtsalt lähed ja lähed aina edasi, avad uusi uksi, leiad uusi radu, kohtud uute inimeste, olude ja tegudega... teadlikult või juhuslikult, sel pole vahet.

Iga asi hakkab kopitama, ja koitama, kui ta liikumatult kuskil nurgas tolmu kogub.

Uudishimu on see, mis paneb meid liikuma ja liikumine on elu.
Ma ei mõtle füüsilist liikumist üksi, ka vaimne liikumine viib alati edasi. Olgu kui keeruline see elu tahes ja ole sa kui alandatud, solvatud tahes, uudishimu paneb sind edasi minema.
On jah nii, et uute muljete alla kaovad vanad.

On see siis halb kuidagi?

Kui sa P oled invaliid ja sul on liikumispuue, siis saan aru, et sul on raske minna.
Kui sa aga pidevalt sisendad endale, et sa oled üksi, sind ei taheta, siis sa oled ise endale pidur.

Mis tähtsust on teistel, kui oled sina ise iseenda jaoks olemas?
Sina oled ju sina ja kui sa seda teadvustad, siis märkavad ka sind teised.
Kuidas saakski keegi sind märgata, kui sa isegi ennast ei märka.
Tule tänasesse hetke, tule ära sealt vanast ajast, seal pole enam midagi huvitavat, see on sul juba niigi läbi ja lõhki avastatud.
Ole uudishimulik ja taha teada, mis praegu on ja mis tuleb homme, mis tuleb ülehomme...
Me ootame sind, P. Usu seda.

Ei, demagoogihakatis, albumiloo võid paigutada näitena selle osa alla, kuidas oma elus ainult halbu inimesi kohata.

Oh, P.
Või siis skleroos kohe mul.
Pole mul mingit skleroosi veel.
Asi on selles, et mingil ajahetkel oma elus otsustasin, et kõik, üleliigset kola ma kaasas ei tassi.
Esimese asjana praakisin oma pagasist välja kõik halvad asjad, kõik halvad mälestused, kõik halvad sõnad, kõik halvad tunded, mõtted..ühesõnaga kõik, mis kuidagigi mõnd halba asja meenutada sai.

Võtsin kaasa parima, pakkisin selle hellalt on varalaekasse ja hoian seda tänase päevani, kui hinnalist aaret.

Muidugi ma mäletan oma kodu, kooli, ema ja isa...ja paljut paljut veel...
..kuid ma võtsin sealt hea endaga igaveseks kaasa oma elurännakutele.
Mis kunagi kurbust tõi, selle matsin lihtsalt maha.
Miks kurbust kaasas kanda?
Pole nagu vajadust, kas pole nii?!

Ma ei saa teisi naisi endaga vägisi suhtlema hakata, kui mingit kontakti ei teki.

See ei ole minu teha.

Kui suhelda ei soovita, siis mida ma teha saan ?
Jõuga kedagi endaga suhtlema ei pane.

PALUN KIRJUTA LÄHEMALT OMA VAPUSTUSTEST.

Ma ei ole endale midagi sisendanud, eriti nooremana väga püüdsin suhtlemist leida.

Ei sisendanud mitte midagi, aga vaatamata mu püüdlustele mingit suhtlemist sookaaslastega ei tekkinud.

Sa ise kirjutasid, et sa ei mäleta, kui paljudega koolis rääkisid ja kas üldse rääkisid.

Kuidas seda on võimalik mitte mäletada ??

P, milliseid raamatuid loed? Milliseid filme vaatad? Kas teed kāsitööd, meeldib sportida? Mida tahaksid veel õppida tegema? Meeldiks kuskile reisida? Kas oled kunstist huvitatud? Kas sulle kass või koer meeldiks? Milline muusika sulle meeldib? Mis sind elus veel vaimustab?

No mis ma sulle oskan öelda.
Ma tõesti ei mäleta, kui paljudega ma koolis rääkisin. See pole ju oluline, et arvet pidada.
Ma tõesti ei mäleta, kui palju kordi ma solvunud olin. Ka see pole oluline, et peaks mäletama.
Ma tõesti ei mäleta, ega püüagi mäletada, mis halvasti oli.
Kirjutasin ju, et tegin suurpuhastuse, viskasin kogu halva kõrvale ja matsin lõpuks maha, et see mind ei saaks rohkem segada.

Kaasa võtsin ainult hea, ainult selle, mis toob naeratuse huulile ja paneb südame heldimusest põksuma...ühesõnaga kogu selle, et tunda end paremini, et saada ise paremaks ja luua enda jaoks helgemat tänast, homset ja järgnevaid päevi...

Kahju küll, aga ma ei lähe seda hauda lahti kaevama, et üles otsida kõik see halb, mis seal on.
Niiet, ma ei saa sulle oma elu halbu asju siia kirja panna, sest nad on maha maetud.


Senikaua, kuni sa ise ennast ei ole üles leidnud, senikaua ei leia sind ka teised.
Mis ime kombel peaksid nemad sind leidma, kui sina ise ka ei tea, kes sa oled, miks oled...

Võta iga päeva lõpus paberileht, tõmba ülalt alla joon ja kirjuta vasakusse ülaäärde "head asjad" ja paremasse ülaäärde "halvad asjad" ja hakka kirjutama
1)
2)
jne
Pane kõik kirja, mis oli sinu meelest täna hästi
ja pane kirja, mis on see halb, mis su tänast päeva seganud on, mis halb on
Kirjuta kõik ausalt kirja.
Siis murra leht joon mööda kokku, tõmba küünega hästi üle ja rebi pooleks.
heade asjade paber pane nähtavale kohale ja loe seda veel mitu korda enne und ja hommikul. siis ütle enda peegliminale "tere, täna tuleb ilus päev. nii on ja nii jääb"

halbade asjade paber rebi tillukesteks tükkideks ja lase vetsupotist alla, samas ütle sellele järel "halb, mine ära ja ära enam tagasi tule" rohkem ära neid kirjapandud halbu asju enam meelde tuleta. Kui nad ikka veel meelde tulevad, siis kirjuta neid uuest ja jälle uuest, kuni lõpuks nad su rahule jätavad.

Kui sa sedasi iga päev oma "koli" puhastad, siis jäävadki vaid head asjad alles ja halb kaob su elust.

ole siis usin ja hooli endast.

Vita
Miks ma ei tea, kes olen.

Olen oma käitumise põhjused risti - põiki läbi analüüsinud.

Peamine probleem on ÜKSINDUS.
Kellegagi suheldes ununevadki mured, tilevad uued mõtted.

Sa kirjutasid, et ei mäleta seda, palju suhtlesid ka kas ÜLDSE suhtlesid.

Kuidagi ei saa võimalik olla, et ei mäleta, kas rääkisid teistega või olid kogu aeg vait ja hoidsid teistest eemale.

Hobi
Meeldivad tõsielusaated, psühholoogilist kirjandust olen viimasel ajal lugenud.

Sporti viimastel aastatel teinud ei ole.
Noorena käisin õhtuti jooksmas, päris pika ringi tegin.
Reisida ikka meeldiks, aga rahaliselt raskusi.

Nüüd niimoodi joosta ei jaksa,, kehakaalu juurde tulnud, siis kaalusin max 60 kg.

Tikkinud olen, meeldib.

Huvitab meditsiin.

Loomad meeldivad.

Diskomuusika, olen selles mõttes nagu pubekas, kuigi vanust juba 47.

Milliseid tõsielusarju eelistad? Kad selgeltnägijate tuleproovi ka vaatad? Mis sarjasid veel vaatad? Mis su viimane raamat oli v. on? Mis tehnikas tikid? Kas linikuid? Meditsiini osas, kuidas see huvitab? Loed med.raamatuid v kuidas? Medõeks pole tahtnud saada? Saab õppida ka vanemas eas. Sulle sobiks.:) Disco on lahe! Mis ansambel nagu eriti?

Miks sa endale kodulooma pole võtnud? Kassi v. koera, nii toredad. Mul endal 3 kassi ja koer, paras seltskond, ma rä2gin nendega vaatet rohkem kui inimestega. :D Tahad endale kassi v. Koera? Saad kodus pidada?

Hobi
Vaatan rohkem Ameerika tõsielusaateid.
Varem vaatasin Venemaa kanaleid.
Linikuid olen tikkinud peamiselt.

Mõtlesin küll kunagi, et kui raamatupidamise ära lõpetan, lähen med.õeks õppima.
Meditsiin on kogu aeg huvitanud, kõik huvitab, haigused, haiguste iseloom, põhjused, kõrvalmõjud.

Televiisorist olen vaadanud ja netist infot uurinud.

Noorena olid lemmikansamblid, nüüd ei oskagi öelda, milles lemmik on.
Meeldib rütmiline muusika, aeglane nii ei köida.

Loomad on muidugi toredad, unistan pisikesest notsust, momendil küll kallis, aga tulevikus kindlasti.

Mismoodi sa sellist mammijuttu oskad veeretada?

Ühest notsust oli Ringvaates juttu, anti varjupaika, sest oli raske pidada. Maal vblla poleks, korteris ei tea. Kas nad korda peavad? Kus nad kakivad? Nagu kassid kuskile kasti?
Medõeks õppis aga 1naine mingi 50-selt, oli väga õnnelik hiljem, ütles, et meeldib teisi aidata, enne tegi igavat tööd. Kus saaks meil medõeks õppida?

Med.õed suhtlevad väga palju. Sul ka hea süda, sulle sobiks. Kui olin haiglas, käis 1 õde minu palatis vahest jutustamas ja tõi mulle raamatuid. Üle pensioni oli aga hästi rõõmsameelne. Pani tilgutit, võttis vereproove, tõi rohtusod, siis tundus, et polegi nii keeruline töö. Võid ju uue ameti õppida küll, kui huvitab. Või see maksab palju?