sa küsistud, kuidas sa tead, et see naistuttav sõbranna veel elus onb?
või on surnud siiski?

ma ei sunnigi sind kohtuma.
püüdsin aru saada, kuidas sa praeguseks muutunud oled.
kuidas praegu käituksid, mida praegu mõtled.
sa oled ju ise öelnud, et oled nüüd muutunud.

ning ära ole kaotaja.
ole võitja.
saa lahti oma alandusest a vihast.
lase lahti.
jäta olnu minevikku.
ela olevikus.
leia andestus.
saa vabaks.

ela lõpuks oma kasuks. :)

" Saad sa aru " süüdistamine, nagu oleksin naistuttava ees ennast alandanud omakasu eesmärgil on ikka jubedalt solvav.

Nii solvav, et kohe pean sellest kirjutama.

Olen nii palju kirjutanud, et käitusin niimoodi alaväärsusest ja sellest, et nii mind käituma õpetati.

Kui suhtlema hakkasime, olin 20, peaaegu 21.

Olin nii tugevates alaväärsuskompleksides, häbenesin ennast ja ei osanud kuidagi olla.

Midagi analüüsima ja oma käitumist muutma ma ei olnud üldse võimeline.

Kuidas ma siis naistuttavaga oleksin pidanud sekundipealt muutuma enesekindlaks, kui ma olin eelnevad 20 aastat süütunnetega alaväärsuses vaevlev kompleksihunnik ?

Mida halvemini naistuttav minuga käitus, seda rohkem ma lömitasin, sest enesehinnang läks veelgi madalamaks.

01. 12
Ega ta siis 80 ei ole, tema vanuses tavaliselt ikka elatakse.

3, 14
Olen ju kaotaja, sest uut suhet ja uut võimalust ma ei saanud.

mõistad, mida ma räägin, kui ütlen, et elad minevikus?
vaata:
"Lömitasin sellepärast, et ma teistmoodi käituda ei osanud."
- "lömitasin"- mineviku vorm.
kas lömitaksid ka praegu?
kas praegu oskad teisiti käituda?

"Uskusin, et ma olen alaväärtuslik ja vigane ning minusugusel teistmoodi käituda võimalik ei ole, sest olen puudega."
- "uskusin" - mineviku vorm.
mida usud praegu? millisena näed ennast just nüüd, selles hetkes?

"Uskusin päriselt, et olengi hälbega ning mul ei õigust niimoodi käituda ei ole, nagu teistel naistel."
- kas praegu arvad samamoodi?

oma minevikutundmusi kusjuures kirjeldad sa alati väga mitmekülgselt, värvikalt. püüa samapalju emotsioone ja värve panna ka oleviku kirjeldustesse. suudad?

Nüüd ma muidugi olin võimeline teistmoodi käituma, aga siis ei olnud.

Ma olin nagu mingi kapsli sees, uskusin, et ma ei saagi normaalselt käituda, sest mul on midagi tõsist viga.

Oehh, kui ebameeldiv on see komm, kus süüdistatakse, et käitusin niimoodi meelega ja veel omakasu nimel. Täiesti jabur jutt.

Mul oli pealuu sisse taotud, et ma niimoodi käituma pean ja nii ma automaatselt käitusingi.

Mulle ei jõudnud üldse pärale, et ma üldse TOHIN samamoodi käituda, nagu teised naised.

Kirjutan oma minevikust pikemalt sellepärast, et see ebaõiglane ja ÜLEKOHTUNE SÜÜDISTUS jahmatas mind tõsiselt.

õnnetusjuhtumid leiavad aset ka nooremetega kui 80 aastsed. ses mõttes küsin: kuidas sa teda, et temaga kõik ikka korras on ja ta elab?

kes iganes selle siia kirjutas, kas sind, Pille, ei hakanud süda muretsema, et aga äkki ..

ära seda "saad aru" väljendit siiski nii väga südamesse võta.

juba seletasin, inimene tegelikult peakski tegema enamikke asju omakasust lähtuvalt. ma tõepoolest arvan nii.
ma küll suhtlen oma lähedaste inimestega puhta omakasu pinnalt.
sest tahan nendega suhtlemisel saada siiski piisava naudingu, õnne- või rõõmutunde. või vähemalt rahulolu.
teen isegi nende jaoks tihtilugu midagi vaid seetõttu, et tahan saada miskit vastu. näiteks naeratust.
suht isekas, eks?
kuid nende naeratusest hakkab mul ikka eriliselt hea miskipärast.
vot olen juba selline omakasupüüdlik. :)

ja me kõik oleme. sisimas ja salaja või avalikult.
kuid see on jällegi täiesti ok.

P, 01.35 ikka minevikuvormid. :)

mida usud sa praegu?

kuidas see, kes sellest sõbranna õnnetusest kirjutas, su nime teadis?

ja kas on siis elus või surnud?


järsku ta teab rohkemgi, mida nüüd häbenema pead, Pille?

01. 37
Miks peaks nii noore inimesega midagi juhtuma ?

Hea küll, mulle saatis küll 7 aastat tagasi juubeli puhul sõnumi SA OLED RÕVE VANAMUTT, unustame selle ära.

3, 14

Näed võtsin seda kommi südamesse, sest on ebaõiglane süüdistus.

Lömitamine oli minu jaoks piin, tahtsin olla teistsugune, aga ei osanud ja uskusin, ma ei saagi teistsugune olla.

See on umbes nii, nagu ilma jalgadeta inimene tahab väga kõndida, aga TEAB, et ei saa.

Mina uskusin, et olen VAIMNE INVALIID, tahtsin ka väga enesekindlalt käituda, mitte idioodi moodi, aga uskusin, et ma ei saa.

Täiesti üle mõistuse on " Saad sa aru " süüdistus, et tegin ennast idioodiks, et naistuttavale meeldida.
Mul ei ole sõnu lihtsalt.

Ma ei tea, kas hea käitumine, südamlikkuse teisele suunamine ja vastu saamine nii väga isekas ongi.

Mida usun praegu ?
Vot see on raske küsimus, ma kohe ei oskagi vastata.

01. 48
Nimi on siit varem mõned korrad läbi käinud.
Kunagi keegi kirjutas keegi mu nime, kellega emaile vahetasime.

P, ma oskan sulle lohutuseks öelda vaid nii palju, et tuhanded, kümned tuhanded inimesed teevad end mingil põhjusel igapäevaselt idioodiks, et teistele meeldida. ka sõbrannadele.
usu, see on tavaline. eriti aga nooruses.
ära võta südamesse.
see seik teeb sind tegelikult rohkem teistele sarnaseks, kui arvata võid. :)

see aga, millesse praegu usud, sellele siiski ootan vastust.
oled ju enda minevikku risti põiki analüüsinud, eks?

nüüd on aeg teha sama olevikuga. :)

no ja sind südametunnistus ei piinagi, et kas on elus või mitte, see su südamesõbranna.

hüppas rongi ette? 7 aastat on pikk aeg, õnnetusi juhtub kogu aeg..

sa 3,14 oled muidu mingi nõustaja kuskil alaarenguga laste / noorte/ vanadre asutuses.
täiesti sõbralikult küsin.

parimaks madala enesehinnangu ennetuseks ja raviks peetud varasest noorusest peale kõrge enesehinnangu sisendamist, näiteks enda tugevate külgede rõhutamise ja arendamise näol.

Ent nüüdseks on selgunud, et kui see strateegia põhineb enese võrdlemisel teistega, on sel oma varjupool. Inimesel võib tekkida harjumus oma minapildi parandamiseks teisi halvustada. Või jääb ta liigselt sõltuma pidevast positiivsest tagasisidest ning uutest saavutustest.

Kõrge enesehinnanguga inimestel on sageli raske ka oma puudusi iseendalegi tunnistada ja seeläbi oma nõrku kohti arendada.

Viimastel kümnenditel on paljud psühholoogid idamaiste filosoofiate eeskujul asunud soovitama alternatiivset lähenemist elutervele minapildile, mida võib nimetada enesesõbralikkuseks (self-compassion).

Enesesõbralikkus seisneb mõistvas ja hoolivas suhtumises iseendasse, eriti raskematel eluhetkedel. Erinevalt kõrgest enesehinnangus, ei eelda kõrge enesesõbralikkus tõendeid teiste seljatamise kohta

Ma ei lömitanud ju ometi sellepärast, et naistuttavale meeldida, vaid sellepärast, et ma olin niimoodi lapsest saadik käitunud ning teistmoodi ei osanudki.

Loen su kommist välja, et sa ei usu mind.

Saad aru, ma ei ole mitte kunagi arvanud., et lömitajad meeldivad.

Koolis mind ju mõnitati, sest olin lömitaja, tossike.

Meeldisin ma koolis mõnele või, et selline roomaja - lömitaja olin ?
Ei meeldinud ju.

Mõnitama hakati hoopis.

Ma ei ole sekundiks ka arvanud, et naistuttavale mu roomamine meeldib.

Seda nägin ma juba me ESIMESEL kohtumisel, et ta tossikesi ei salli.

Nägin juba lapsena, et teised lapsed ei salli selliseid nõrgukesi.

Usun, et sa 02.00 kommi ei mõelnud tõsiselt, tegid nalja lihtsalt.

aga muidu selle sõbranna kõnelusi sa ikka lindistasid ka?
et kuidas sind mõnitas?

aga kas sõbranna on nüüdseks siis surnud või mitte?

sa ära oleta, vaid kas TEAD? järsku oligi sinu süü, et elu ei laabunud?

Ma nüüd ei teagi, kas tegid 02.00 kommis nalja või päriselt sa mu juttu ei usu, et lömitamise põhjus oli ALAVÄÄRSUSKOMPLEKS.

Seda, et lömitajaid ei sallita, sai mulle selgeks juba lapsena.

Inimesed tavaliselt ilmselt ei kujuta ette, milline piin ja ebameeldiv on roomata roomajale endale.

Aga kuna alaväärsustunne on niivõrd tugev, siis on pea võimatu oma käitumist muuta.

Lihtsalt inimene usub, ta ei ole paremat väärt, ta ei olegi võimeline teisiti käituma.

Kui veel on kõrval naistuttava - sugune, kes sind veelgi alavääristab, siis on mustast august väljatuleku tõenäosus null.

kirjanik P. elab ise oma kangelannale nii kaasa, et tõe ja vale piir hägustub üha rohkem..

aga muidu, kuidas ja milla see õnnetus sõbrannaga siis juhtus?

ja kuidas täditütarja tema tolleaegsed sõbrannad suhtuvad su siinsesse klahvidetagumisse. juba aaastaid?

ja kui sulle liiga on tehtud, miks sa politseisse ei pöördunud?
arvestades su primitiivset kirjasttil küsiks, kas sa oled vene keelse hariduse saanud?

Ei ole ma mingi kirjanik.

Lihtsalt ma ei suuda uskuda, et keegi päriselt usub, et roomamisega püütakse kellelegi meeldida.

Mu meelest on selgemast selgem, et roomamise põhjus on ülimalt madal enesehinnang.

Kui ma näen inimest, kes laseb endale pähe istuda, siis olen täiesti kindel, et tegu on alaväärsuses vaevleva isikuga.

Kirjastiil võib olla primitiivne põhjusel, et mul ei olnud sõbrannasid, ei saanud oma suhtlemisoskust arendada.

Kui väljendusoskust ei arenda alaealisena, siis hiljem ei oskagi.

Sama suhtlemisoskusega.

Kust tädipoja naise õde teab, et ma siin kirjutan ? Me puutusime kokku 31 aastat ( ! ) tagasi, kui ta mu tädile kaebama läks.
Olime 16 siis.

Hiljem ei olnud meil mitte mingit suhtlust.

Pille V.
Tahad täielikku perekonnanime? Ma siiski ei kirjuta seda.
Sa vajad abi. Siin saavad kõik lugeda sinupoolset kirjeldust asjast, kui su sõbranna saaaks, kirjutaks ta natuke teisest küljest ka.
Äkki kirjutaks ta sellest, kuidas sa segi läksid, päris korras pole su reaalsustaju kunagi olnud, kuid see, mis siis algas ületas tema taluvuspiiri ja ta lõpetas sinuga suhtlemise. Kuidas sa sellega leppida ei suutnud ja teda aastate kaupa jälitasid, helistasid, sõnumitega pommitasid ja oma untsus elus süüdistasid kuni ta alla andis ja elamisest loobus.
Jah, ta reageeris vahepeal end sinu eest kaitsta üritades inetult, kuid miks peaks nüüd, kui teda ei ole, niimoodi edasi laimama?
Äkki kirjutad, kes on Johannes? Ei taha? Kui vana sa tegelikult oled? Ka ei taha? Miks sa netist meeleheitlikult üritasid kustutada kõike, mis sind seob inimesega, kelle sa viimase piirini viisid? Ikka ei taha?
Valetad siin juba mitu aastat, kuidas sulle kõik liiga teevad. Äkki võtad kätte ja kirjutad ükskord tõtt ka? Mida sa ise lähedal olijatega teinud oled?

Kas mõtlesid selle omast peast välja või ajad tõesti mind kellegagi segi ?
Olen 47.

Johannest ma küll ei tunne.
Netist ei ole ma midagi kustutanud.

Kui sa nüüd tõesti ei provotseeri, siis ajad mind küll kellegagi segi, ilma naljata.

Naistuttav ainult naeris minu jutu peale, talle nüüd minu ütlused ei mõju, absoluutselt mitte.

Minule mõjusid ja mõjuvad naistuttava ütlused väga rängalt.

Ma nüüd ei teagi, kas ajad mind kellegagi segi või provotseerid.
Sinu sisse ma ei näe.

me sinu sisse ka ei näe. ära provotseeri. juba aaastaid, inimesel võiks kord ka häbi hakata valetades süüdimatult.

Kirjutangi nii, nagu asi oli.

Kui sinu kirjutatu õige on, siis ajad küll mind kellegagi segamini.
Pealegi ei hakka perekonnanimi V-ga.

eestis ikka ühe ruutkilomeetir kohta tukleb mõni totakas naine nagu see Pille.

geneetiline pärand või? kuidas neid lollakaid Pillesid nii palju ikkagi on, keda mitte keegi tavaelus ära ei tunne?

Pille V. ja siinse Pille kaitseks pean ütlema, et siinse Pille perekonnanimi tõesti ei alga V - ga. Kirjutaja Pillekene... eksib, tegu pole sama inimesega.

Liza, kuidas sina tead, mis P tegelik nimi on?

pee
vahet ju pole, milliseks pugejaks ja lömitajaks sind kasvatati või ei kasvatatud. sa ei pugenud siiski autopiloodil olles vaid eeldusel, et sul on ja saab igavesti olema sõbranna, kuni surm teid lahutab ja see ON omakasupüüdlik eesmärk. ning sellepärast, et sul nüüd seda sõbrannat pole, ongi vaid kiun ja ving, kui sõbranna oleks olnud alles, siis poleks sul asja ei sellest sinu 5 aastat nooremast peikast ega sündimata lapsest nagu polnud sul neist asja ka tol ajal, palju aastaid tagasi. nii et ära sa siin häma midagi, et pugesid ja lömitasid ilma tunneteta, et ei osanud oma tundeid analüüsida, samas kirjutades, et mäletad täpselt, mis tunne või emotsioon sind midagi tehes nii palju aastaid tagasi valdas.
kes algusest peale sind lugenud on, saab aru küll, kuidas sa omale risti vastu siin räägid.
sa ju kirjutasid, et las see sõbranna tuleb ja täidab selle tühja augu, mis temast on jäänud. nii et siiski on sul omakasupüüdlik eesmärk, miks sa teda taga ulud. miks sa siis praegu kirjutad, et tahad temaga lihtsalt rääkida.
pole sa miski hea inimene, hea inimene oleks ammu andestanud ja eluga edasi läinud. oleks adopteerinud koera/kassi ja koer/kass oleks olnudki kaaslaseks, kelle eest hoolitseda, kellega rääkida. ei, sinule see ei kõlba, sina tahad ikka vihast sõbranna või ema või vanamehe pärast vahutada enamus ööpäevast, mitte midagi muud ei paku sulle pinget, ainult vihata, vihata, vihata. sa oled vihkamist otsast otsani täis.